Korvipunumine Saaremaal
võrumine
Selleks et oma kodu sisustada ja tegeleda elus mitmesuguste hobidega, vajame me kõik erinevaid korve. Olgu hobiks siis korilus metsas, kodune kartulite võtmine, pikniku pidamine või käsitöö. Korvid on looduslikud, käsitööna valminud, soojad ja armsad tarbeesemed.
Korvide menule aitab kaasa ka 21. sajandil populaarsust koguv roheline mõtteviis. Vitstest ja juurtest korvidel on oma eluiga, mille järel nad mädanevad looduses, mitte ei tekita prügi juurde. Samas seisavad nad töökindlatena aastakümneid ja uusi pole juurde osta vaja. Korve saab kasutada poeskäikudel pikalt, selmet osta iga kord uus kile- või paberkott.
Korvide punumisel kasutatakse tänapäeval kõige rohkem paju- ja kasevitsu ning männi- ja kuusejuuri, aga korve saab punuda ka traadist.
Pajust kasutatakse üheaastaseid kasve, sest need ei ole veel külgharusid ajanud. Materjalina ongi kõige kehvemad sellised oksad, mis ajavad külgvõsusid, või vitsad, millel on oksad küljes, sest selline liitekoht on habras ja punumiseks ei sobi. Toomingavitsad on hea punumismaterjal, kuna toomingas paljuneb väga kiiresti ja seda kasvab palju. Puujuurte puhul peab arvestama, et puu peaks kasvama eraldi ja võimalikult liivases pinnases, siis on juured hästi kättesaadavad ja pikad ning ühejämedused.
Korvipunumine on kannatlikkust ja aega nõudev käsitöö, mille tulemus on aga vaeva väärt. Omatehtud korv on eriline ese, mis kestab kaua ja mille üle saab uhkust tunda. Korvipunumist saab õppida koolitustel, kursustel ja kogenud meistrite käe all. Enamasti punutakse koolitustel just kartulikorvi tüüpi korvi. Seda seetõttu, et algajal on seda kõige kergem teha, pealegi leiab sellise korvi punumiseks materjali otse loodusest. Korvipunumiseks ei ole vaja palju tööriistu. Enamiku tööst saab ära teha terava noaga. Esimene etapp on loodusest vitsade toomine, sellele järgneb nende ettevalmistamine, vajadusel lõhestamine, vitsade lõikamine, korvi kahe rõnga valmistamine, korvi põhja vitste (kontide) kohale asetamine ja lõhestatud vitste punumine korviraamile.
Praegusel ajal on Saaremaalt teada vaid kolm korvipunujat, kes sellega pidevalt tegelevad. Need on Aivo Aadam Nihatu külast, Mati Kreis Sandla külast ja Jaan Valk Pöide külast. Korvipunumine kui käsitööliik ei ole nende meeste igapäevane töö, mis leiva lauale tooks. Kõik mehed on korve teinud aastakümneid ja loendavad neid tuhandetes. „Raha pärast ma korve ei tee, aga tööd tegemata ka elada ei oska,“ räägib kadakaselt vintske Saaremaa mees Jaan Valk.
Aivo Aadam on talupidaja, kes kasvatab lihaveiseid ja vilja. Samuti hooldab ta kümnete hektarite suurust metsa. Korve punub ta talvisel ajal, kui õuetööd on lõppenud.
Jaan Valk on 86-aastane härrasmees, kes punub korve igavuse peletamiseks talveperioodil. Suvel, kui Saaremaad väisavad turistid, on ta oma korve müünud laatadel ja Koigi raba sissepääsul, kuid hetkel kehva tervise tõttu vaid oma koduväravas Koigi külas Eekri talus.
Mati Kreis teeb erinevat puutööd. Peale korvide punumise valmistab ta kadakast kuumaaluseid, luudasid ja saunavihtu. Mati on korvipunumist edasi andnud erinevates õpitubades ja käsitööpäevadel. Tema käe all on esimesi punumise samme teinud kohaliku kooli lapsed ja teised huvilised. Tema korvid on olnud väljas ka mitmel Sakla seltsimaja näitusel nii käsitööpäevade raames kui muudel üritustel. Mati Kreis niisama müügiks korve ei valmista, tema punub korvid otse tellijale.
Veel 2022. aasta juunikuus oli Saaremaal veel üks korvipunja Valent Rõõm, kes rõõmustas oma punutud korvidega kõiki Valjala kandi juubilare. Kahjuks on ta nüüdseks meie seast lahkunud, nagu ka Aleksander Aulik, kes samuti kauneid korve punus.
Intervjuud korvipunujatega andsid teadmise, et korvide turustamisega meestel probleeme ei ole. Ostjad kiidavad neid, kuna need peavad hästi vastu („Poe omad lagunevad ju kohe ära“ – ostja kommentaar), näevad välja originaalsed ja erilised.
Iga punutud korv, mis korvipunujate käe all valmib, on isesugune. Igal meistril on oma käekiri. Näiteks Jaan Valgu paakspuukeppidest korvid on triibulised. Triibud tekivad paakspuukeppide toonidest. Jaan oskab selliseid värvilisi keppe metsast korjata ja hiljem kaunitesse mustritesse punuda. Jaan punub korve mitmesuguseks otstarbeks. Eriti populaarsed on piknikukorvid. Need on kaanega korvid, millega on hea loodusesse matkale minna. Jaani punutud suuremaid kaanteta korve meeldib inimestel kasutada poes, turul ja laadal käimiseks. Jaani sõnul on ostjad talle rääkinud, et neile meeldib, kui saab korvi toidukraami kenasti üksteise kõrvale laduda nii, et need ümber ei läheks (nagu võib juhtuda kilekotis). Samuti on kogu rohelise mõtteviisiga seotud suund hetkel kilekottide vastu. Korvid on aga ka paberkottidest palju vastupidavamad.
Aivo Aadama kasevitstest ja kuusejuurtest korvid on erineva kuju ja struktuuriga, olenevalt kas juured ja vitsad on kooritud või on koor alles jäetud. Tema korve kasutatakse kartulivõtul ja seene- ning marjalkäikudel. Kartuleid saaks korjata ka plastikämbrisse, kuid sellest ei pudise muld välja nagu korvi vahelt. See aga on oluline kartuli säilimise jaoks ja teeb ka korvi põllul tassimise kergemaks.
Korve kasutatakse veel käsitöö- ja lõngakorvina, aga korve punutakse ka ilu pärast. Nii on hakatud viimastel aastatel valmistama neid suvelillede tugedeks ja ampliteks.
Saaremaal on korve punutud aastasadu. Kuigi kliima on küllaltki karm, on siin piisavalt looduslikku materjali, millest korve punuda. Punumiseks on kasutatud puujuuri, pajuvitsu, männipeerge ehk laastu, õlgi ja niint. Enamasti valmistati erinevaid korve oma pere tarbeks. 19. sajandil olid igas talupidamises olemas eri suurustega kartulikorvid, merel käimiseks kalakorvid, metsas seente ja marjade korjamiseks marjakorvid ja koduses majapidamises vajalikud tarbekorvid: käsitöö-, lõnga- ja villakorvid. Paljudes Saaremaa peredes leidub ammustest aegadest tänaseni kasutusel olevaid vanu juurikatest punutud kartulikorve (foto 1, tuhlikorv Pöidest). Naistele valmistatud marjakorvid olid peenemalt tehtud ja kaunistustega. Kaunistused tekkisid, kui punuti ühte korvi kokku nii kooritud (heledad) kui koorimata (pruunid, rohekad või muud tooni) juuri või vitsu. Marja- ja seenekorve leidus igas suuruses, kartulikorvisuurustest kuni õige väikesteni, laste omadeni (Foto 3, marjakorv Muhust). Hästi suuri pikerguse kujuga korve kasutati 19. sajandil kalarannas kalade hoidmiseks (foto 2, kalakorv). Sellised tänapäeval enam kasutusel ei ole.
Korvipunumisega on läbi aegade põhiliselt tegelenud mehed, kuid selle tööga said hakkama ka noormehed ja vanemad naised, kes niimoodi oma vaba aega täitsid. Mehed õppisid korve punuma juba karjapoisieas mõne vanema inimese näpunäidete järgi. Saaremaal oli korvipunumine meeste talvine tegevus. Põllutööd olid lõppenud, meri oli jääs ja siis punuti varem varutud materjalidest korve. Enamik korve läks kasutusele oma majapidamises, aga neid müüdi ka oma külas ja kaugemal laatadel.
20. sajand
Kolhooside ajal (20. sajandi viiekümnendatel) ei niidetud enam teekraave, põllukraave ja soostunud soppe. Seal hakkasid lokkama pajud. Kui need sügisel või varakevadel maha raiuti, kasvasid juurtest pikad, sihvakad kasvud, mille sitkemad liigid oligi hea punumismaterjal. Punumiseks sai kasutada pajusorte, mille ühe aasta kasv oli sirge ja pikk, ühejämedune sihvakas ja ei hargnenud oksteks. Siis punuti korve just pajuvitstest.
Rahvakunstimeistrite koondis Uku alustas tööd 1966. aastal. Muu hulgas punuti seal korve nii vitstest, juurtest kui ka laastudest. Koondises valmistasid käsitöömeistrid mitmesuguseid korve, toose ja aluseid. Need esemed olid populaarsed, neid kingiti sünnipäevadeks ja juubeliteks. Eriti palju osteti laastust punutud lillepotikorve, mida kasutati koos lilledega matustel, pulmades, sünnipäevadel.
20. sajandi keskel hakati korvipunumisel kasutama ka palju tehismaterjale. Näiteks tehti kartulikorve traadist. Korvi rõngad ja kaared painutati jämedamast raudtraadist ning juurikate asemel kasutati punumisel alumiiniumtraati. Sel ajal kui Sõrves seati üles elektriliine, jäi mõnele poole maha alumiiniumtraadi tükke. Neid kasutatigi hiljem ära. Traadist korvid on küll praktilised kartulivõtul, sest on hõredad ja muld pudiseb välja, kuid traat teeb korvid ka väga raskeks. Palju korve tehti nii, et ainult otsad, mille taha kaared toetuvad, ehk nided, punuti traadist ning ülejäänud vitstest. Nidedeks on kasutatud ka värvilise isolatsiooniga kaablit. Väiksemate korvide punumisel kasutati heinapallide tehismaterjalist nöörijuppe.
Saaremaal saab hetkel korvide punumist õppida meistrite juures, koolitusi või kursuseid ei toimu. Suvel käis Muhu saarel kahe päeva jooksul korvipunumise materjali korjamist ja punumist õpetamas Margus Rebane.
Mandri-Eestis saab korvipunumist õppida Räpina Aianduskooli kursustel, looduskoolide suvepäevadel ja Avinurme puiduaidas toimuvatel laastukorvi punumise koolitustel. Juhendaja näpunäidete abil saavad kõik õpitoas osalejad selgeks korvipunumise põhitõed: valitakse laastud, punutakse laastust marjakorv ning lõpuks viimistletakse oma töö. Kõigile osalejatele jagatakse korvipunumiseks vajalikud töövahendid ning osaleja lahkub õpitoast omavalmistatud korviga.
Välja on antud mitu raamatut, näiteks soomlaste Ulla Vestola ja Anne Raine ühine raamat „Punu ja meisterda pajust ja pihlakast“ (Hea Lugu, 2019). Raamatust leiab iga lugeja põnevaid punumisideid. Pajust ja pihlakast saab punuda aeda peenrapiirdeid, küünlaümbriseid ja skulptuure. Aga punutud esemed sobivad ka linnakorterisse lambikupliteks või kardinateks.
Tänapäeva inimene tahab saada meelepäraseid asju kohe, idee sünni hetkel. Korvipunumine ei võta küll väga palju aega, aga selle töö selgeks saamine võtab. Nagu Jaan Valk ütleb: „Ei saa nii, et tahad korra õppida ja kohe oskad. Tuleb iga päev punuda, et korv hakkaks püsti seisma.“
Materjal korvide punumiseks on igal inimesel tasuta kättesaadav. Pajuvitsu ja männijuuri on meil piisavalt, oleks ainult noortel tahtmist selle tööga tegeleda.
Praegu on Saaremaal kolm meistrit, kes korve punuvad. Jaan Valk on neist kõige eakam (snd 1935). Kahjuks ei ole noori inimesi, kes sooviksid korve punuda. Töö selgeks saamine võtab aega ja punumisega peab tegelema pidevalt. Hetkel on Saaremaa kogenenuima korvipunuja Jaan Valgu juures õppimas üks 15-aastane Muhu noormees. Loodame sealt järelkasvu.
Õnneks korraldatakse mujal Eestis ja ka Muhu saarel õpitubasid, kus korvipunumist tutvustatakse. Need on alati osalejaterikkad, millest ka lootus, et korvipunumine ei hääbu.
Et toetada korvipunumise traditsiooni jätkumist Saaremaal, on korraldatud erinevaid õpitubasid. Ka see sissekanne on selle traditsiooni edasikestmiseks vajalik.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit on valmistanud ja YouTube’i keskkonda üles laadinud erinevaid käsitöövideoid, kus meistrid oma töid ja tegemisi näitavad. Sealt on leitav ka Margus Rebase korvipunumise õppevideo.
Sünniaasta: 1968
Sünnikoht: Roobaka küla, Leisi vald, Saaremaa
Lühitutvustus
Aivo Aadam elab Saaremaal endises Leisi vallas Nihatu külas. Ta on kirglik loodusemees. Kasvatab oma talus lihaveiseid ja tegeleb Natura alade hooldusega.
Kontakt
Nimi: Saaremaa rahvariide nõuandekoda
Maakond: Saare maakond
Linn / vald: Saaremaa
Postiaadress: Arhiivi 1, Kuressaare, Saaremaa vald
Kirjeldus
Aivo Aadam tegeleb korvipunumisega talvel kehva ilmaga. Ilusa ilmaga teeb ta väljas vajalikke töid: hooldab loomi ja raiub puid. Punumismaterjali varub meister eri aegadel: pajuvitsu ja kadakavarsi saab metsast varuda igal aastaajal, kuid kuusejuuri ainult soojal ajal, kui maa pole läbi külmunud. Saaremaalt kuuse- ja männijuurte maa seest kätte saamine on paras väljakutse. Saaremaa on paene, palju on tormimurdu, liivast maad ei ole, metssead on maa üles tuhninud, ja kui kuskilt on läbi sõitnud harvester, siis sellest jäävad maha vaid meetripikkused läbilõigatud juured, mis punumiseks ei sobi. Juurte otsimiseks peab valima vanema metsaaluse, kus on paks kõdukiht. Kõige paremad kuusejuured on sõrmejämedused ja enamasti on need siis 2–3 m pikkused, kuid võivad olla ka kuni 4 m pikkused. Kuusel on pinnalähedane juurestik ja neid on kergem kätte saada kui männijuuri, sest männil on sammasjuurestik. Juuri ei tohi võtta noorelt kuuselt, sest see teeks puule haiget. „Mõõdukust peab olema, et sa ei võta ühelt puult liiga palju juuri ära,“ õpetab Aivo „Kui ühelt puult võtsid juuri, siis teist korda sinna ei lähe. Iga kord pead uue puu otsima“.
Aivo Aadam kasutab korvide valmistamisel:
– käepidemeks, kaarteks ja võrudeks toomingat, pihlakat, kadakat, paju, kuuske ja sarapuud. Ka noort tamme, kui see jääb ette kraavikaldal ja on pikk vibalik. Metsas meister iialgi noort tamme maha ei raiu.
– punumiseks kase-, männi- ja kuusejuuri, kadakakeppe
Aivo kasutab palju kadakat, kuid ka iga kadakat ei raatsi Aivo maha raiuda, isegi kui see kasvab metsas, kus algab lageraie. „Suur kiiks on mul see, et ma olen suur hoidja,“ ütleb meister enda kohta. Ema lisab kõrvalt, et poeg kulutab iga teenitud euro metsa ostmiseks. Nii on Aivol kokku ostetud juba 60 hektarit metsa. Oma punumismaterjali toob ta lähedal asuvatest metsadest. „2–3 kilomeetri raadiusest,“ sest just nii kaugelt jõuab ta veel kogutud materjali koju tassida. Kui Aivo on enne lume tulekut materjali koduõue toonud, siis jätab ta selle aia äärde seisma. Talvel jääb see lume alla, sest lumi ei lase materjalil ära kuivada. Kui talvel läheb punumiseks, kaevab meister vitsad lume alt välja ja toob vajaliku koguse tuppa. „Tohutult ajab mädi (sodi ehk mustus koos lumesulamisveega),“ kurdab ta ise. Enne punuma hakkamist koorib Aivo osa materjali ära. Siis jäävad korvid kenad triibulised: osad vitsad või juured on heledad, osad tumedad.
Aivo Aadam elab Saaremaal sellise koha peal, kus kadakat kasvab palju. „Kadakarädi (risu) on küll ja veel,“ seletab meister. Kadakakeppide korjamine ei ole aga lihtne töö. Iga kadakas ei lõhene, vaid läheb keerdu. Kõigepealt tuleb kadakale haiget tegemata proovida, kas see paendub (paindub). Sellest saab siis kaks korvivõru. Need tuleb teineteise sisse sobitada, ühest saab käepide ja teisest korvirõngas. Ühenduskohad punub meister 2 m pikkuse kuusejuurega kokku. Kuusejuur peab olema sile ja ühtlane, väheste narmasjuurtega. Kui mõlemad otsad on tehtud, saab hakata korvile kaari panema. Aivo Aadam korvidele vorme sisse ei pane. Talle meeldivad erikujulised ja veidi kipaka välimusega korvid. Ja kuna need meeldivad ka ostjatele, siis selliseid ta just punubki. Kaared paneb Aivo samast materjalist, mis võrudki. Kui kaared pinge all paigas, saab kuusejuurtega korvi valmis punuda. Kuusejuurest korv jääb sile ja läikiv. Punumist alustatakse mõlemast küljest ja lõpetatakse korvi põhjas.
Kui korv on valmis punutud, tuleb sangad liivapaberiga viimistleda. Selliseid korve teeb Aivo päevas kolm tükki.
Aga korvi võib teha ka üleni kadakast. Selline korv on väga vastupidav, välimuselt veidi karvane, ja kui kadakavits ka koorimata, siis jääb korv kena triibuline.
Aivo punub põhiliselt kartulikorve, kuid valikus on ka sibulakorv, mis on ühest küljest sile ja teisest ümar. Veel valmistab ta erimõõdulisi marjakorve. Mida väiksem korv, seda raskem on seda punuda, sest sõrmed ei paindu kuusejuurt läbi punuma.
Veel on Aivo Aadam korve proovinud punuda kõrkjatest, hundinuia lehtedest, pikemakasvulistest tarnadest, paelrohust ning isegi heinast ning põhust. Samuti on ta kasutanud igasuguseid nööre ja paelu, traati, tekstiili, kilet ja muid ribasid.
Peale korvide punumise teeb Aivo ka muud puutööd. Laatadel on väga populaarsed tema kulbid, lusikad ja pannilabidad. Need on tal käsitsi noaga välja voolitud, kõik esemed eriilmelised ja omapärased. Tema firmamärgiks on saanud pulmalusikas, mis koosneb ühe varre otsas olevatest kahest lusikast. Mõeldud on see noorpaarile supisöömiseks. Need tekitavad ostjates alati palju elevust.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Aivo Aadam tegi esimese kuusejuurtest punutud marjakorvi Heino Väli käe all Leisi kooli käsitöötunnis. Sellel ajal oli hästi tavaline valmistada korve kuusejuurtest. Nii nägi Aivo, kuidas tema onu korjas juuri ja punus neist korve. Peale keskkooli lõppu hakkas ta jälle korve punuma lootuses nendega raha teenida. Ja see tal ka õnnestus. Aivo müüs korve nii laatadel kui ka Kuressaare kauplustes.
Aivo on iseõppija, kirgliku metsaarmastajana meeldib talle mööda metsi kolada, punumismaterjali otsida ja sellest siis punumistööd proovida. Kui kohe välja ei tule, siis katsetab ta uuesti.
Aivo Aadam on enesetäiendamiseks õppinud loodusturismi Kuressaare Ametikoolis ja SA Ülikoolide keskuses.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Aivo Aadam on korvipunumise töötubasid juhendanud Laugu Metsavahimajas, Nihatu külaplatsil. Töötubades korvipunumise õpetamine jaguneb kaheks tööks: ettevalmistamine ja juhendamine. Viimase vastu ei ole Aivol midagi, aga ettevalmistustöö on suur töö. „Inimesed ei kujuta ette, kui aeganõudev on vitste või juurte korjamise töö,“ ütleb Aivo ise: „Ma teen suure töö ära ja õpilased teadmatusest teevad materjalid prõksti katki.“ Töötoa ettevalmistuste alla kuulub ka korvivõrude valmistamine. Need keeratakse rõngaks, kinnitatakse naela või traadiga ja jäetakse kuni nädalaks kuivama. Siis hakkab meister võrusid kokku sobitama. Suured ja väikesed, ovaalsed ja ümmargused – igaüks leiab endale paarilise. See oskus, teadmine tuleb kogemustega ja tunnetus tuleb samuti ajapikku.
Peale korvide punumise õpetab Aivo veel lusikate vestmist. Selliseid õpitubasid on ta aastate jooksul korraldanud kümneid. Viimastel aastatel on küll temalt tellitud rohkem pannilabida ja võinoa tegemise koolitusi. „Lusika pean nüüd juba ise valmis tegema. Inimene tuleb töötuppa ja ainult lihvib seda. Inimestel pole aega, kõik peab kiiresti valmis saama,“ ütleb Aivo Aadam.
müük: A. Aadam müüb oma käsitööd laatadel ja käsitööpoodides Kuressaares.
tootmine/valmistamine: A. Aadam valmistab juurtest ja vitstest punutud korve.
tutvustamine: A. Aadam on korvipunumist tutvustanud eri laatadel ja üritustel kõikidele huvilistele.
õpetamine: A. Aadam on õpetanud puulusika, pannilabida ja võinoa vestmist, samuti korvide punumist nii kuusejuurtest kui ka pajuvitstest. Koolitused on toimunud Laugu Metsavahitalus ja eri suvepäevadel ja üritustel.
Fotod
Koostas: Mareli Rannap (2022)
Sünniaasta: 1935
Sünnikoht: Koigi küla, Saaremaa
Teenistuskäik
Töötas noore mehena kohalikus turbarabas ja võitööstuses. Suurema osa oma elust on Jaan Valk aga töötanud hoopis ehitusvallas. Ta on pannud rookatuseid, ehitanud pliite, kaminaid ja ahje. Need oskused on ta omandanud meistrite kõrval tööd tehes. „Inimesel peab olema tahtmist teha, siis saab kõigiga hakkama,“ ütleb Jaan ise. Kooliharidust sai Jaan lapsepõlves vähe, juba 14-aastaselt pidi ta kolhoosi jaoks tööd tegema. Lapsi oli peres palju ja kõik, kes kaela kandsid, pidid töötama.
Kontakt
Maakond: Saare maakond
Linn / vald: Saaremaa
Postiaadress: Koigi küla, Eekri talu
Kirjeldus
„Kui ma midagi ei teeks, oleksin juba surnud,“ ütleb 87-aastane (aastal 2022) Jaan Valk oma vanaisa talus Koigi külas enda elu kohta. Jaanil on kolm last: kaks poega ja tütar. Koos temaga elab samas talus veel tema noorem poeg perega. Seitse aastat tagasi, 80-aastasena loobus Jaan põllutöödest. Nüüd kasvatab loomi ja harib põlde tema noorem poeg. Aga pärast põllutööst loobumist hakkas Jaanil igav ja selleks, et elu oleks huvitavam, pöördus ta tagasi korvide punumise juurde. Eluaeg tööd teinud inimene ei suutnud ühe koha peal istuda ja seina vahtida.
Algul tegi Jaan vaid kartulikorve, kuid siis hakkas ta uusi korvidisaine välja mõtlema. Ta punus eri suurusega marjakorve ja väikseid korve lastele, aga tõeliseks hitt-tooteks said kaantega piknikukorvid. Inimesed näitasid Jaanile, kuidas nad lähevad, tema korv käevangus, poodi ja turule. „Kilekotis lähevad asjad uppi, aga korvi saad need kenasti lappida üksteise kõrvale,“ arvab ka Jaan ise.
Kui koroona algas, kogunes Jaanile koju juba üle 300 korvi, millele ostjat ei leidunud. Kuna laatasid ei toimunud, poed olid kinni ja inimesed ei pääsenud liikuma, otsustas Jaan minna oma korvidega paari kilomeetri kaugusel asuva Koigi raba sissepääsu juurde kauplema. Ühe inimese heatahtlik postitus Facebookis, telemeeste saatelõik ja mõned artiklid kohalikus lehes viisid selleni, et Jaani maja ees hakkasid autod peatuma ja kõik korvid, mis olid nägemisulatuses, ka need, mis juba üle 10 aasta omanikku oodanud, osteti ühe kuuga ära. Lõpuks saadi isegi pahaseks, et kuidas need korvid nii kiiresti otsa said.
Jaani hinnangul saab korve punuda igast materjalist: paakspuust, pajust, kasest, aga ka männi- ja kuusejuurtest. Noorema mehena punuski Jaan palju just viimasest materjalist, aga nüüd vana mehena pole puujuurte kogumine talle enam jõukohane.
Materjali kogub Jaan aasta läbi. Parem on muidugi see aeg, kui puud lehtes ei ole. Kui kohe ei jõua oksi korvideks punuda ja need seisma ja kuivama jäävad, paneb Jaan need vette likku. Leos ei pea vitsad olema tervenisti, vaid piisab, kui neil „jalad“ on vees. Vitsu korjates on oluline, et neil ei oleks sees oksakohti, olgu vitsad muidu sirged või kõverad. Oksakohad on rabedad ja see on korvimaterjali puhul kõige suurem miinus. Kevadel korjates seisavad vitsad terve suve vilus kohas ja neid saab edukalt sügisel korvidesse punuda.
Paakspuu on Jaani lemmikpunumismaterjal. Neid teab ta olevat 14 sorti, aga tema neid kõiki ei tunne. Metsa minnes tunneb ta ära kolm sorti ja valib punumismaterjali nende hulgast. Varem käis ta ise jalgrattaga punumismaterjali metsast toomas, aga viimased kaks aastat on tervis viletsam olnud ja nii käib ta metsas koos pojaga. Jaan läheb kepi najal metsa ja näitab pojale ette, milliseid vitsu tuleb lõigata. Ta näeb kohe ära, millised vitsad on sitked, millised aga rabedad. Kuidas ta neil vahet teeb, ta öelda ei oska. See on lihtsalt teadmine ja tunnetamine.
Jaani marjakorvid koosnevad kahest vitsarõngast: sang ja külg, mis ühendatakse omavahel väikese naelaga. Saadud nurka kinnitatakse kaared ja punutakse ots. Rõngad teeb Jaan kasest, aga võib teha ka paakspuust, pajust ja toomingast. Sangarõngas on kujult ovaalne nii, et sanga koht on kitsam ja põhjaosa laiem. Nii jääb korv kenam. „Muidu on kole,“ ütleb Jaan ise. Juurtest korvide kohta lausub Jaan Valk: „Juuri on igas jämuses (jämeduses), hea on teha ja lõhki on hooleta tõmmata, katki ei lähe.“ Korve saab punuda tervest juurest või tõmmata neid pooleks või neljaks, kui on jämedamad. Kui juur on ära kuivanud, on juurtest punutud korvid head kerged. Kõige raskem korv tuleb koorimata pajuvitstest. Koor teeb korvi raskeks, kuna ei lase puidul sees kuivada. Koorega korvid pole head, kuna koore all puu mädaneb kiiremini ja korv läheb kiiremini katki. Jaan mäletab, et kui ta veel noorem mees oli ja teinekord viinapudeli poole vaatas, siis parim peaparandus oli võtta nuga ja minna metsa korvi punuma. „Kõigepealt leia sobiv materjal, puhasta see, vääna põlve taga sobivaks ja punu korv valmis. Siis koju minnes pole rohkem peaparandust vaja,“ tutvustab Jaan oma elufilosoofiat. Sanga lihvib Jaan siledaks, nii on korvi hea käes hoida. Muud viimistlust korv ei vaja. Paakspuud on erinevates värvitoonides ja tänu sellele tekivad Jaani korvidele kaunid mustrid.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Esimese korvi tegi Jaan koos kahe kaaslasega käsitöötunnis 10-aastaselt. Teadmised, kuidas punuda, oli Jaan saanud naabrimeest kõrvalt jälgides. „Esimene korv vajus pikali, kolmas läks juba õpetajale,“ ütleb Jaan. Käsitööõpetaja ise korve punuda ei osanud, nii sai ta oma õpilaselt kena kartulikorvi. Esialgu punuski Jaan ainult kartulikorve. Vitstest korvid on head, kuna tuul käib läbi, muld pudiseb korvi raputades välja. Kui Jaan oli vaid 14-aastane, pidi ta tegema „tööpäevi“ kolhoosi jaoks. Ühe pajuvitstest kartulikorvi punumise eest sai ta ühe päeva kirja. „Noorelt olid käed nobedad ja ma suutsin suisa kaks korvi päevaga valmis punuda,“ jutustab Jaan. Edasi tulid juba tööaastad võitööstuses, sõjavägi ja metsatööd. Igavatel talveõhtutel punus Jaan kadakapuust korve oma pere ja teiste tarbeks.
Tagantjärele tarkusena teab Jaan nüüd, et korvide punumiseks peavad olema tugevad sõrmed. Aga et selliseid saada, peab juba lapsena eri käsitööd tegema. Jaani need tööd huvitasid ja nii tegi ta lapsena vokile linakiust nöörid ja kalal käimiseks õngenöörid.
Teisi korvipunujaid Saaremaal ta ei tunne. Tema enda lapsed ja lapselapsed korvide punumisega ei tegele. „Noortel on teised huvid. Toksivad telefone. Tööoskus tuleb, kui lapsena on pidanud tööd tegema,“ arvab Jaan.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Jaan Valgu juures on õppimas käinud nii mõnigi korvipunumise huviline. Jaan näitab hea meelega oma tööriistu, vitsakoolutamise pakke, õpetab tööriistu kasutama ja tutvustab eri materjale, millest korve on võimalik punuda. Neile, kes sooviva korvidega elatist teenida, ütleb Jaan: „Korvi töömaht on suur, aga hinda ei ole.“
„Ei saa nii, et tuled korra õppima ja kohe oskad. Korve tuleb iga päev punuda, et korv hakkaks püsti seisma,“ sõnab Jaan neile, kes soovivad tulla üheks päevaks tema käest korvipunumise oskust omandama.
müük: Müüb oma korve kodus, Kuressaare käsitöökauplustes ja Koigi raba sissepääsu juures.
tootmine/valmistamine: Valmistab kartuli-, marja- ja piknikukorve.
tutvustamine: Tutvustab huvilistele omas kodus korvide punumist ja materjale. Teeb seda siis, kui keegi huvi tunneb. Ei ole regulaarne tegevus.
Fotod
Videod
Internetiallikad
Koostas: Mareli Rannap (2022)