Nimeliste puude istutamine Mulgimaal
Nimepuie, kasupuie, engepuie, õnnepuie või sünnüpuie istutemine Mulgimaal.
Nimeliste puude istutamine on tänapäeval väga elujõuline tava kogu Eestis, kuid siin on kirjeldatud selle kombe avaldumist Mulgimaal.
Kõige levinum on puu istutamine lapse sünni puhul. Seda teevad Mulgimaal enamasti vanavanemad, kes istutavad puuistiku kas oma aeda või võtavad katsikule minnes kingiks kaasa. Lapse nimepuu on tavaliselt mõni viljapuu (õun, kirss vm), aga see võib olla ka näiteks elupuu, sirel, pihlakas, kask, tamm, vaher, saar vm.
Ka pulmad on selline sündmus, mille rituaalide hulka võib kuuluda ühine puu istutamine. Sellisel puhul on enamasti tegu mõne pikaealise puuga, näiteks tamme või kasega, mis sümboliseerib ju ka tugevust ja vastupidavust. Istutamise juurde võib kuuluda näiteks pruudi neiupõlvenime puukese juurte alla matmine.
Samuti on levinud istutamine mõne surnud inimese mälestuseks. Sellisel juhul on see küll nimepuu, aga kas ka hingepuu? 21. juunil 2018 istutasid Tõrva Gümnaasiumi 46. lennu vilistlased kooli parki oma klassijuhataja Arnold Jakobsoni auks tamme. Mälestuspuu rituaalil on tugev tähendus – see aitab elus hoida mälestust inimesest. Väga tihti kutsutakse pastor puud sisse õnnistama ja üritusel on lisaks kõnede pidamisele muusikaline osa.
Õnnepuu istutamine ei pruugi olla vaid perekondlik rituaal, tasapisi on hakanud puid istutama ka kollektiivid. Tarvastu kihelkonnas Saare-Räbu tee ääres asuvale Tõnise talu karjamaale istutasid 1894. aastal toonase Saare valla peremehed kuuse Nikolai II auks, kes tol aastal troonile tõusis. Puu istutamisega koos peeti seal samas karjamaal ka pidu. Selle kõige põhjuseks oli uue tsaari otsus kinkida kroonuvalla talupoegadele, kes talude päriseksostmisel olid kroonule võlgu jäänud, nende tasumata osturaha. Nii said paljud Saare valla talupojad kopikatki maksmata peremeesteks. Kas see olulist sündmust tähistav kuusk tänapäeval enam alles on, pole teada, kuid 1936. aastal oli see veel täiesti olemas, nagu „Sakala“ kirjutas. Aastal 2018 järgneti kõikjal Eestis üleskutsele istutada juubeliaasta puhul tammikuid. Helme kogudus soovis ühendada juubeliaasta tähistamise 20 aasta möödumisega oma õpetaja Arvo Lastingu ordinatsioonist. Kiriku õuele istutati Tõrva vallavalitsuse kingitud pärn.
„Sakala“, nagu ka „Oma Maa“, kirjutab 1931. aastal ühest Mulgimaal toimunud suursündmusest. Eesti riigivanem Konstantin Päts külastas oma isa sünnikohta Holstres ja istutas kaks tamme, ühe Pätsi talu ja teise Pätsi veski juurde. Riigipeadel tuleb sageli puid kasvama panna. Seda teevad nad tänapäevalgi ja küllap on ka Toomas Hendrik Ilvese Mulgimaal asuvas Härma talus mälestusväärseid puid sirgumas.
Puu eluiga on pikk, tema kasvamise jälgimine ja tervise eest hoolitsemine toimub paralleelselt inimese eluea edenemisega. Peamine uskumus selle tava juures on, et kui puul läheb hästi ja ta kasvab suureks ja ilusaks, on ka inimesel, kellele ta on istutatud, kui mitte tasane elurada, siis vähemalt piisavalt elujõudu, et eluraskustega toime tulla. Selle uskumuse tumedam pool on võimalus, et puuga midagi halba juhtub. Sel juhul ennustatakse, et ka inimesel seisab ees haigus või isegi surm.
Varasematel aegadel jälgiti puu käekäiku teraselt ja ennustusi võeti tõsiselt. See ei hirmutanud aga inimesi nimepuude istutamise kombe juurest eemale. Tänapäeval ei pruugi inimesed välja kannatada teadmist, et mõnel vanarahva ennustusel on negatiivne täitumisvõimalus. Üks noor ema keelas kategooriliselt oma emal lapsele nimepuud istutada. Ta ei põhjendanud oma hoiakut, kuid selliste ennete ees võib kergesti hirm tekkida. Selle sissekande jaoks materjalide kogumise käigus ei rääkinud keegi juhtumeist, kus halb enne on tõeks osutunud. See-eest on mõnes peres surnud inimene, aga tema puu on veel palju aastaid hiljemgi alles.
Veel üks uuema aja nähtus on rohkearvuline puude istutamine. Istutatakse tammik, kus igal puukesel on nimeplaat juures. Kui kellegi puu närbub, asendab ta selle uuega. Eesmärgiks on ilmselt viia metsa istutamise idee iga inimeseni. Siin on näiteks Saarde 100 tamme salu, Paistu sirelipark omavalitsusreformiga ajaloo prügikasti saadetud Paistu valla mälestuseks ja kolme aasta eest Tarvastu kalmistu juurde rajatud tammik. Kõik need paigad on osa ajaloolisest Mulgimaast. Võib vist öelda, et mulgid on puude istutamise usku rahvas.
Arhailistel rahvastel esineb sageli usk inimese ja mingi loodusliku objekti (loom, taim, ilmastikunähtus) vahelisse salapärasesse seosesse. Puude ja inimeste vahelisi seoseid kajastavad uskumused on seotud arhailiste hingekujutelmadega. Varem tarvitati sõnu nimepuu, kasupuu, õnnepuu sünonüümidena. Puus usuti olevat osa inimese hingest (üks inimese hingedest). Argo Moor kirjutab sel teemal oma raamatus „Hingepuu“. Võib ju tõesti sellise puu kohta öelda ka hingepuu. Need nimetused ütlevad, et puud istutades loodeti inimesele, kelle nimele see puu istutati, õnne ja kasu. On keeruline arvata, kui vana see tava on. Esineb seda ju ka teiste soome-ugri rahvaste juures. Sellest võib järeldada, et see tava ei saa olla saksa mõisnikelt üle võetud. Kuigi viljapuud ilmusid eestlaste aedadesse alles paar sajandit tagasi, on inimesele puu istutamine palju vanem tava, metsarahva tava. Nõukogude ajal, kui juurutati uusi nõukogulikke traditsioone „iganenud religioossete tavade“ aseainena, propageeriti tavanditöötajate seas nimeliste puude istutamise tava. Võib öelda, et nimelise puu istutamise tava on endiselt au sees, kuigi see on veidi muutunud. Nimelise puuna istutab enamik inimesi aeda viljapuu, muul eesmärgil istutatud puu võib olla mistahes liiki leht- või okaspuu. Aegade hämarusse on kadunud selle kombe tähendus. Mitte keegi puu istutamisega kokku puutunud inimestest, keda olen küsitlenud, ei tea ega ole mõelnud sellele, mis on selle tegevuse sügavam tähendus. M. J. Eisen mäletas veel oma lapsepõlvest, et mõnda vana õunapuud nimetati inimese nimega. Seda küll tänapäeval enam ei tehta, kuid Mulgimaal on nimepuude istutamine endiselt laialt kasutusel olev rituaal nii lapse sünni ja pulmade kui ka lasteaia või kooli lõpetamise puhul (oma puu). Viimane on tänapäeval lisandunud komme, nagu ilmselt ka kellegi mälestuseks istutatud mälestuspuud, kuid selline laiendamine ja kohandamine näitab ju vana tava elujõulisust.
Mulgimaal on põlvkonnad veel üksteisega tugevalt seotud. Ei elata küll enam koos, kuid käiakse tihedalt läbi. Nii kanduvad peretraditsioonid nagu iseenesest vanemalt põlvkonnalt nooremale üle. Noored vajavad neid, kui hakkavad peret looma. Noored lapsevanemad otsivad oma perele tavasid, mis sageli leitakse ja võetakse üle (esi)vanematelt. Nii jätkatakse meeleldi nimelise puu istutamise tavaga lapse sünni puhul. Enamasti on puu istutajateks vanavanemad, kes noortele vanematele oma plaanist teada annavad. Järjepidevus võib püsida ka siis, kui üks põlvkond huvitatuid jääb vahele. Üks naine rääkis, et lõpetas kõrgkooli, olles ise juba mitme lapse ema. Tema lapsed kinkisid talle lõpetamise puhul õunapuu, mis kannab erinevaid õunasorte ja kasvab ema aias koos ema-isa pulma-aastapäevaks istutatud õunapuuga.
Kõige rohkem ohustab selle tava edasikandumist ilmselt see, kui sellest ainult räägitakse. Nii võib aga minna juhul, kui lihtsalt pole kohta, kuhu puud istutada, pole oma talu või koduaeda. Sellepärast kasvavadki nimepuud sageli vanemate-vanavanemate aias, kui neil see olemas on, sest noor pere elab korteris. Kuid kindlasti ei ole nimeliste puude istutamise tava kadumisohus. Mulgimaal pole suuremaid linnalisi asulaid, seega on enamikel inimestest olemas maakodu, vanemate- või vanavanematekodu maal või väikelinnas. Isegi kui noored mulgid on suuremasse linna kolinud, on neil võimalik säilitada side esivanemate kommetega. Kadumisohtu vähendab ka järjest laiemalt leviv komme istutada puid mistahes sündmuse puhul.
Teadlikult ei ole nimepuude istutamise tava säilitamiseks midagi ette võetud, kuid kaudselt on sellele soodsalt mõjunud teadlik puude istutamise propaganda. Puude istutamine, metsa säilitamine on meie ühiskonnas väga soositud tegevus. Seetõttu istutatakse puid teenekate inimeste mälestuseks, mõne asutuse auks ja eduks. Puid istutavad tuntud inimesed ning kooli, lasteaia või kursuse lõpetajad. See kõik aitab inimeste ja perede teadvuses alal hoida vana hingepuu uskumust.
Elmar Orav räägib oma puudega seotud mälestusi. Salvestatud novembris 2020