Kangakudumise traditsioon Saaremaal
kanga kujumine
Sulge
Sulge
Saaremaa naised istuvad kangastelgede taha kas huvist või vajadusest. Paljud on avastanud aida tagumisest otsast seal aastaid konutanud kangasteljed ja soovinud endale selgeks teha, kuidas need töötavad. Saades aga kangakudumise kursustel aimu, millised võimalused on telgedel kudumiseks, ostavad endale siiski uued ja korralikumad kiriteljed. Mõned soovivad jääda väiketootjana kodukohta, sest näiteks põrandavaibad on minev kaup. Aga kui vaiba kudumise oskused on selged ja kudumine muutub üksluiseks, tahetakse teha ka muid esemeid. Nii hakatakse kursuste toel erinevaid tehnikaid avastama ja saadakse teada, kui palju on veel õppida. „Kui kangakudumise maailm sinu ees avaneb, saad aru, et see ei ole ainult triibuline kaltsuvaip, vaid on nii inspireeriv ja endasse haarav! Tänapäeva kiire elutempo juures on see meditatiivne ja loominguline tegevus tohutute võimalustega,” ütleb Liisi Ots, kes on osa võtnud nii Veinika Västriku kangakudumise koolitusest „Kuldne lõim“ kui ka Kuressaare Ametikooli V taseme kangakudumise kursusest.
Saarel on mitu käsitöölisi, kes end kangakudumisega ära elatavad. Pille Tänak koob sõbakirjalisi põrandavaipu. Ülle Tikerperi koob vaipu, mille koematerjaliks kasutab nii trikotaažiriba kui ka villast lõnga. Kuna tal on kasutusel ka 1,80 m kudumislaiusega teljed, saab ta kududa villaseid õlasalle ja suurrätikuid, aga ka tugitooli- ja voodikatteid. Ulvi Maripuu koob peeneid linaseid linikuid ja käterätte. Marika Samlik koob rahvariideseelikute ja -vestide kangaid. Igal laadal on mõni neist käsitöölistest kohal oma kaupa müümas ja ostjaid jätkub.
Aga need käsitööhuvilised, kes soovivad kangast kududa oma rõõmuks ja kodu kaunistamiseks, teevad seda nii kodus kui ka külade seltsimajades. Üheks selliseks on näiteks Laadjala küla seltsimaja. Teisel korrusel on seal kolmed erineva kudumislaiusega teljed ja huvilised saavad seal kudumas käia.
Kui aga oskuseid napib, saab kuduma minna Valjala Tööpatta. 2002. aastal avatud Tööpada oli esialgu mõeldud töötutele ümberõppekohaks. Kuna seal korraldati ka muid käsitöökursusi ja isegi ettevõtlusõpet, soetati kohe ka viis kangastelge. Kuigi ka Tööpajas on olnud mõõnaperioode, on hetkel kangakudumine jälle populaarne ja tihti tuleb kududa soovijal telje taga
järjekorras seista. Tööpajas toimuvatel koolitustel õpetatakse kanga käärimist, lõime peale panemist, siduste tegemist ja kudumist. Algusaastatel õpetas huvilisi kohalik kangakudumise meister Alma Heinsalu, hiljem Tööpaja juhataja Malle Raamat. Õpilasteks on nii lapsed kui ka täiskasvanud. Näiteks toimus kevadel projekti „Noorte kohtumine“ raames Valjala ja Loksa koolide vaheline kohtumine (kahjuks küll virtuaalselt), kus Valjala noored näitasid oma kangakudumise oskust. Paljud kohalikud elanikud on nüüd endale koju kangasteljed muretsenud, aga tagasisidena ütlevad nad, et kodus on üksi igav ja soovivad ikka Tööpatta kuduma tulla. Kiiretel õuetööaegadel on teljed Tööpajas tühjad, kuid sügis-talvisel perioodil kudujaid jagub. „Huvi on, ja kui oled oma kätega ise vaiba kangastelgedel ära kudunud, on kohe hea tunne,“ ütleb Malle Raamat.
Kangakudumine aitab paljudel vaba aega täita. on paljudele ajaviide. Samas hinnatakse kangakudumist kui pärandtehnoloogiat ja sellega koos esivanemate rahvuslikku käsitööd. Kangastelgedel kootakse nii vanade esemete koopiaid (rahvariideseeliku kangad, suurrätid) kui ka tänapäevaseid kudumeid (maalitud lõimedega kudumistehnika). Viimastel aastatel hoogustunud rahvariiete valmistamine on viinud paljud huvilised kangakudumisega tutvust tegema. Paljudele on oluline, et enda valmistatud rahvariidekomplekt sisaldaks ka enda kootud seelikukangast.
Kangakudumine oli Saaremaa talurahvale 19. sajandil üks tähtsamaid talvetöid ja seda hakati tegema kohe peale kolmekuningapäeva. Kevadel `kooti `kangud öeldi Valjalas. Kangaspuud tehti tavaliselt männipuust. Kuigi igal talul olid üldiselt oma teljed, laenati neid ka vaestele soovijatele. „Ons tede kangaspuudel aega, ma oleks oma käole palunud“, Püha.
Kangastelgedega kooti erinevaid kangaid. Sellist riiet, kus kasutati villast lõnga nii lõimeks kui koeks, nimetati tüssiks ja kasutati pükste ning mantlite õmblemisel. Särgiriided kooti linase lõime ja koelõngaga labased või toimsed. Linast ehk linust kangast pleegitati peale kudumist tuha, lume ja mereveega. Kodus kooti ka erinevaid vaipu. Saani istmekoti ehk persealuse ja jalgade katteks kasutatavaid vaipu kutsuti tekkideks. 19. sajandi keskel olid need kahe niiega kootud poolvillased tekid, mille otstes olid triibud. Elumajas tekina kasutatavad vaibad kooti läbivillased murd- ja täistoimse koega ja linaste lõimedega labase koega. Vaibakangad kooti 19. sajandi alguses kolmelaidsetena (õmmeldi kolmest kangaribast kokku), hiljem kahelaidsetena. Valmiskootud vaibad vanutati hästi paksuks, nii et nad pidasid vastu terve inimpõlve. Palju kooti ka suurrätte. Need kooti ruutlikud ehk ruudulised, toimses tehnikas. Paljud suurrätid on tänaseni säilinud, kuna neid on koduses majapidamises kasutatud näiteks triikimisalusena. Saare naised olid kõvad kangakudujad. Päevas kooti 8–10 küünart kangast, aga eriti usinad võisid kududa linast kangast isegi 18 küünart.
Külakangrud, kes hakkasid teistele kangaid kuduma, tekkisid umbes 19. sajandi viimases veerandis. Nad ei olnud kuskil õppimas käinud, vaid said teadmised emadelt. Kangakudumise kursused algasid 19. sajandi lõpupoole ja siis said jõukamad peretütred sealt teadmised. 20. sajandi alguses jäi kodune kangakudumine tagaplaanile, sest palju riideid osteti juba poest.
1950ndatel kooti veel väga paljudes taludes vikerkaarevärvilisi rätikuid ja salle. Need olid populaarsed vene sõjaväe prouade seas. Kuna äritsemine oli keelatud tegevus, peideti rätte kontrollide hirmus mahajäetud taludesse ja metsa.
Kangastelgedel kudumise koolitused algasid Mandri-Eestis ja Saaremaal 19. sajandi lõpus. 20. sajandi alguses sai kangakudumise teadmisi omandada Karja Kodumajanduskoolis ja Kuressaares Naiskutsekoolis.
Kangakudumist saab Saaremaal õppida Kuressaare Ametikoolis. Tekstiilieriala õppeaeg on kaks aastat. Sellest ajast umbes veerand õpitakse kangakudumise aluseid. Intervjuus ütleb Anne Kolk, kes on ametikoolis kangakudumise õppejõud, et kangakudumise uue õppegrupi võiks kasvõi kohe avada. Huvilisi on lihtsalt nii palju.
Saaremaa käsitööselts Kadakmari korraldab koostöös ametikooli kangakudumise klassiga erinevate kangakudumistehnikate koolitusi. Koolitusel osalevad eri elualade inimesed.
Kangakudumise populaarsust näitavad ka näitused. Kangakudujate näitus „Merekarva“ oli väljas nii Kuressaare Ametikoolis kui ka Tallinnas ERKLiidu näitusesaalis 2019. aastal. 2021. aasta sügisel oli ametikooli Disanimajakas üleval nende näitus „12 kuud“. Samuti on näitused olnud üleval igal kevadel, kui ametikooli lõpetavad uued õpilased, ja ka erinevate kursustelõpetamisel.
Kangakudumishuvilised naised on loonud seltsingu Lõimik. Seltsing pole küll veel ametlikult registreeritud, kuid annab naistele ühtekuuluvustunde ja koostegutsemise lusti. Koos käiakse kangaid kudumas Kuressaare Ametikooli kangakudumisklassis. Kui kellelgi tekib mingi idee, haaratakse sellest kohe kinni ja äkki avastavad kõik, et ka nemad soovivad just sellist kangast kududa ja seda ideed teoks teha. Kuna kanga ülespanemine on kudumise juures kõige keerukam tegevus ja üksi on seda raske teha, saavad naised ühises töötoas selle koos ära teha. Hilisem kudumine on juba mõnus tegevus ja igaüks tuleb kohale just sellel ajal, kui tööd ja muud tegevused seda lubavad. „Olen lapsest saati teinud erinevat käsitööd ja mõelnud, et kangakudumisega ma end küll ei seo. Nüüd on läinud aga vastupidi, see on mind köitnud kõige rohkem,” ütleb Marite Madisson, kes on üks seltsingu eestvedajaid.
Kangakudumine Saaremaal ei ole hääbumas. Kangakudujate seltsing Lõimik, mis koondab kangakudujaid naisi, käib koos ja naised koovad iga päev Kuressaare Ametikooli kangakudumise õppeklassis. Kui nüüd see Kuressaare kesklinnas asuv maja lammutatakse, sest asemele tuleb Kuressaare kolledži väikelaevade mudelkatsetuste bassein, ja kangakudumise klass viiakse linnast kaugemale Upale, võib juhtuda, et kangakudumishuviliste ind raugeb. Samas on kõikidel ka kodus olemas kangasteljed ja nad saavad seal kududa.
Kangakudumishuvilised saavad koos käia ka Valjala Tööpajas, kus on üleval viied teljed.
Samuti on teljed paljudes seltsimajades. Neid renoveeriti 2000. aastate alguses ja loodi suurepärased võimalused
kangakudumiseks. Ka nendes kohtades ei seisa teljed jõude.
Saaremaa käsitööselts Kadamari eesmärk on kultuuripärandi uurimine ja selle elujõulisena hoidmine Saaremaal. Seetõttu oleme korraldanud erinevaid kangakudumise kursuseid ja koolitusi. Huvilistest pole kunagi puudust tulnud. Koolitustel käivad erinevate elualade inimesed üle Saaremaa.
Kuressaare Ametikooli õppejõud Anne Kolk ja Kaie Keskküla on teinud koos kangakudumise seltsingu Lõimik naistega mõned uurimistööd. Kõigepealt uuriti Lääne-Saaremaal 19. sajandil kootud väikeseruudulisi vaipu, mida toona kasutati tekkidena.
Uurimistöö tulemus võeti kokku kirjalikus töös, kooti mõned vaibad ja esitleti seda kõike ametikoolis 2020. aastal. Töö käigus tehti proovikudumisi, katsetati vanutamist ja kooti valmis kaks vaipa. 2021. aastal uurisid Anne ja Kaie Saaremaal 19. sajandil kantud sõbasid. Uurimistööd alustati inimestelt vanade sõbade kokku kogumisega. Tuli välja, et päris paljudel on sellised vanad esemed veel kodus alles. Kuna üleviskeid kooti ka 20. sajandil alguses, alustatigi kudumise aja määramisega. Nüüdseks on tehtud kudumisõpetused ja iga Lõimiku naine koob mõned sõbad. Kevadeks 2022. aastal valmis näitus ja trükis Saaremaa
sõbadest. Loodetakse valmis kududa 20 uut sõba, mida saaks kanda koos rahvariietega või ka niisama jahedal suveõhtul kanda.
Kangakudumise ajalugu – Kangakudumise ajalugu üldiselt, Saaremaa kangakudumise ajalugu, koolid, kus kangakudumist Saaremaal sai ja saab õppida. Autor Mareli Rannap
Saaremaa muuseumi rahvariiete nõuandekoda
Sünniaasta: 1952
Sünnikoht: Kingissepa (Kuressaare)
Lühitutvustus
Kui Anne oli väike, alla kümneaastane tüdruk, pandi ta tihti kodus tegema erinevaid vastumeelseid kodutöid, näiteks pesema rasvaseid nõusid. Siis „valutas“ Annel alati kõht ja kiiresti jooksis ta naabrinaise Laine juurde, kelle juures oli tal alati mõni tikkimistöö pooleli. Anne Kolgi ema Amanda Matson oli lõpetanud Kuressaare Naiskutsekooli õmblemise eriala. Kui Anne isa hakkas perele maja ehitama ja valminud olid esimesed kaks tuba, mis vajasid kodutekstiile, toodi maalt laenuks kangasteljed ja pandi need üles pooleli olevasse tuppa. Ema endine kooliõde Laine Piipu (Anupõld), kes oli õppinud kangakudumist, tuli appi juhendama kanga ülespanekut ja siduste tegemist. Kuna uus maja oli valmimas, vajas see nii kardinaid, vaipu kui ka diivanikatteid. Tollel ajal (1960ndad) oli väga populaarne teha endale koju ise tekstiilid. Ideid saadi ajakirjast Kunst ja Kodu, kus ilmusid erinevate esemete mustrid ja sidused. Kui kogu maja valmis sai, viidi teljed sauna eesruumi ja kooti seal edasi. Hiljem oli Anne ema Teeninduskombinaadis Saare kangakuduja. Anne oli kümneaastane, kui ka temal lubati telgede taga kududa.
Kui Anne jõudis õppima TPedI-sse, siis seal kahjuks kangakudumist õppekavas kohustuslikuna ei olnud. Vabaainena sai küll kududa, kuid keegi ei õpetanud, mis toimub telgede all.
Kui 1990. aastal sai tema mees valmis nende perele ehitatud maja, oli Annel jälle kodutekstiile vaja, aga polnud teadmisi sidustest. Siis ei jäänudki tal muud üle, kui võtta raamat ja istuda telgede alla õppima.
Anne Kolk on muu elu kõrvalt käsitööga tegelenud lapsest saati. 1980ndate lõpus tegi ta koostööd Heli Väärtnõu ja ettevõttega
Pärimusluksus. Ühistöö viljana sündisid erinevad varda- ja masinkudumid, heegelpitsidega linased särgid ja Kihnu troid, mida müüdi välismaale.
Aastate jooksul on Anne teinud kõik kodus vaja minevad tekstiilid. Neid on nii akende ees, seintel, laudadel ja diivanitel. 2008. aastal räägiti palju sellest, et Saaremaa lammaste villaga ei ole midagi peale hakata ja seda põletatakse. Villavabrik Kuressaares oli kadunud, villa polnud kusagile viia ja seda kasutati veel vaid pööningul soojustusmaterjalina. Kui Anne sattus esitlusele, kus pakuti müügiks välismaal toodetud 5000 Eesti krooni maksvaid villatekke, otsustas ta, et kuna tal selle ostmiseks raha ei ole, teeb sellise endale ise. Anne sai maalt musta villa, terve suve pesi ja puhastas kogu villa ära ja mõtles välja, kuidas kududa kangastelgedel selline pind, milles oleksid taskud, kuhu saaks töö käigus villa sisse panna. Ühte tekki tekkis nii 270 taskut. Selline tekk oli väga mõnus ja soe, nii et Anne magab sellega tänaseni. Nüüdseks on tekid saanud ka kõik lähisugulased. Anne ise kasutab seda tekki muu hulgas ka värvusõpetuse tundides, sest erivärviliste lõime- ja koelõngade segunemisel teki kanga pinnal saab selge ettekujutuse värvuste tekkest.
Kui 2013. aastal Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit kuulutas välja konkursi „Eesti maavillane“, kudus Anne uue teki. „Tupsutasin mere- ja kadakalõhnalise villa taas lahkeks ja kudusin selle kangaspuudel värvilistest lõngadest taskutesse.“ Anne saavutas võistlusel I koha.
Aga Anne on kudunud ka palju rahvariideseelikute kangaid. Tal on kolm poega ja palju lapselapsi, kes kõik on usinad laulu-ja tantsupeol osalejad ning seega vajavad rahvariideid.
Kuna kangakudumine on Annet väga huvitanud, siis ühel päeval hakkas ta huvi tundma kangakudumise tehnika, tõstetavate niitega kudumise vastu. See on tehnika, mille käigus ei teki kudumisse mitte sirge teist värvi triip, vaid kududa võib erinevaid kujundeid, näiteks traktori keset vaipa. Anne otsis internetist ja leidiski paar õpetust Soomest ja Inglismaalt. Need teda aga ei rahuldanud, nii töötas ta saadud andmete põhjal välja oma tehnika. Seda esitleti ka kangakudujate päeval Saaremaal 2018. aastal.
Viimastel aastatel on Anne tähelepanu köitnud 19. sajandil Lääne-Saaremaa kasutusel olnud tekid ja Saaremaa suurrätid.
Paar aastat tagasi loodud kangakudujate seltsing Lõimik, kuhu ka Anne kuulub, kuulutas meedias, et kogub suurrätte. Kohale toodud esemetest ja muuseumi varadest koostati kirjalik töö mustrite, tegemisõpetuste ja ajalooliste detailidega. Lõimiku liikmed koovad ka näidisrätte. Kokku peaks valmima 2022. aasta kevadeks 20 suurrätti, mis kõik vanade esemete järgi kootud. Anne on innuga asja juures, olles ise ka juba kaks rätti kudunud. „Pole ju üldse suurrätte rahvariiete juurde tehtud ega neid kantud. Et pärandit alles hoida,“ ütleb ta ise selle tegevuse kohta.
Kangakudujate seltsing Lõimik käib koos Kuressaare Ametikooli kangakudumise majas. Seltsingu liikmetel on kangasteljed küll
ka endal kodus olemas ja paljudel isegi mitu telge, aga nagu nad ise ütlevad: „Koos on kenam.“ Kangakudumise juures on
kõige raskem lõime ülespanek ja siduse tegemine. Üksi on seda keeruline teha, aga koos lihtsam ja toredam.
Anne Kolgi kirg on tekstiil. Ta tunnistab ise, et aja edenedes on teda üha rohkem hakanud huvitama kangaste taaskasutus. Tema telgedel kootud vaipades leidub alati peeneid värvide kooskõlasid ja muutlikke rütme. Anne Kolgi kreedo on olla ajaga sammu käiv rahvusliku tekstiilikunsti edasikandja Saaremaal.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Anne kudus esimesed kangad juba lapsena ema juhendamisel. Kooli ajal oli naabritädi Laine Leemet pioneeride maja kangakudumise ringi juhendaja ja Anne käis rõõmuga tema juures õppimas. Kui ta ise täiskasvanuks sai ja oma koju uusi kodutekstiile vajas, õppis Anne raamatu abil ka siduseid tegema.
Pärast TPedI tööõpetuse õpetajana lõpetamist, kui Anne Kuressaare Ametikoolis töötas, õppis ta kangakudumise tehnikaid juurde Tartu kõrgemas kunstikoolis toimunud kursustel. 2017.–2018. aastal õppis Anne Kuressaares Veinika Västriku kangakudumise tehnikate koolitusel „Kuldne lõim“. Anne on ka tubli iseõppija ja täiendanud oma teadmisi internetiavarustes. Kui ta on näinud kuskil mingit põnevat tehnikat või omapäraselt kootud eset, siis on ta öö läbi mõtelnud, kuidas seda tehakse. Näiteks avastas ta, kuidas Saaremaale iseloomulikud kurrutatud rahvariideseelikud kohe kurdu kududa, nii et kangast telgedelt maha võttes on kurrud juba kangas sees.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Anne Kolk alustas õpetajaametiga peale TPedI lõpetamist Kuressaare ametikoolis aastal 1983. Esialgu õpetas ta tikkimist, pilutamist, heegeldamist ja varrastel kudumist. 1991. aastal alustanud lennud valmistasid endile lõputööks rahvariided. Nii toimis see 10 järgmist aastat, kokku valmis umbes 100 komplekti. Kui 90ndate lõpus lõpetas tegevuse Teeninduskombinaat Saare kangakudumise osakond, toodi osa sealseid kangastelgi Kuressaare ametikooli. Nii alustati koolis süvenenumalt kangakudumise õpetamist. Samal ajal, 1990ndatel tõid soomlased Kuressaare ametikoolile projektide käigus nii teadmisi kangakudumise tehnikatest kui ka uusi kangastelgi.
Saabusid 2000ndad aastad ja enam ei soovinud noored keskkoolilõpetajad minna ametikoolidesse käsitööd õppima. Pigem huvitasid neid toitlustus ja sadulsepatöö. Nii ei jäänudki Annel muud üle kui õppida kaks aastat Soomes sadulsepaõpetajaks ja anda oma teadmisi edasi uutele huvilistele. Viimased põhikoolipõhised grupid käsitööõppijaid võeti ametikoolis vastu 2003. aastal.
Peale 2010. aasta koolireformi tulid kooli õppima juba vanemad inimesed. Õppetöö muutus sessioonõppeks, nii et õpilased said
paralleelselt ka tööl käia.
Kui siiani õpiti kangakudumist ametikoolis teiste ainete kõrvalt, siis 2014. aastal võeti vastu esimene ainult kangakudumise õppegrupp. Viimaste aastate jooksul on Anne Kolk koolitanud käsitööhuvilisi, kes on saanud nii III kui ka V järgu käsitöömeistriteks. Kangakudumise vastu on huvi endiselt suur ja Anne Kolgi arvates võiks uue kursuse kasvõi kohe komplekteerida.
õpetamine – Anne Kolk õpetab Kuressaare Ametikoolis kangakudumist. Peale selle juhendab ta ka Saaremaa käsitööseltsi Kadakmari rahvariiete valmistamise koolituse ajal kõiki, kes telgedel seeliku- või muid kangaid koovad.
konsultatsioon – Konsulteerib saarlasi erinevates külamajades kangakudumise alal.
esinemine – Erinevad kangastelgedel valmistatud esemete näitused:
2013 – Kuressaare Ametikooli Disanimajakas koos Kaie Keskkülaga. 30 aastat õpetamist
ametikoolis.
2019 – „Näitus Merekarva“ – Saaremaa kangakudujate näitus ERKLiidu näituseruumis
Tallinnas, Pikk 22
2021 – „12 Kuud“ – Saaremaa kangakudujate näitus Kuressaare Ametikooli Disanimajakas
võistlemine – Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu konkurss Eesti Maavillane, 2013. aasta. Anne Kolk saavutas I koha lambavillaga täidetud taskutega vaibaga.
Anne Kolk räägib oma kudumitest.
Mareli Rannap, oktoober 2021.
Koostaja: Mareli Rannap (2021)
Sünniaasta: 1967
Sünnikoht: Kuressaare (Kingissepa)
Kaire Ley jaoks on kangakudumine hobi. Peale kudumise meeldib talle väga vanu telgedel kootud esemeid koguda, uurida ja saadud tulemusi dokumenteerida. Kaire soovib talletada nii esemeid kui ka vanade inimeste mälestusi Sõrve käsitööst. Kaire on kogunud kokku kõik rätikud, tekid ja nende katked, mis vähegi kuskil saadaval on olnud. Põhiliselt on esemed kogutud Sõrve kandist, aga on ka Abrukalt toodud. Kuna ta on osalenud mitmel kangakudumise tehnikaid õpetavad koolitusel, oskab ta ka vanade esemete mustreid ja siduseid kirja panna. See on oluline, sest siis saab neid järgi kududa ja traditsioonid ei kao.
Kaire korjab kokku ka kõik kangastelgede osad või vanad teljed. Fotol nr 1 on Kaire omanduses olev suga, mille piid on tehtud
pillirookõrtest. Tänapäeval tehakse need metallist. Fotol nr 2 on Kaire vanad maateljed.
Kaire Ley osaleb kangakudumise seltsingu Lõimik töös, kus pannakse mingi konkreetse eseme jaoks lõimed üles ja
kootakse ühiselt esemed teljel valmis. Hetkel on käimas Saaremaa suurrättide kudumine.
Kaire Ley kangakudumisega raha ei teeni. Ta leiab, et selleks peaks tegema palju ühesuguseid tooteid, aga üksluine töö talle ei sobi. Küll aga soovib ta vanu esemeid järgi kududa ja teha seda võimalikult originaalilähedaselt. See on aga üsna keeruline, kuna tänapäeva materjalid on hoopis teistsugused. Raske on leida materjale, millega on vanad esemed kootud. Näiteks on olemas küll ühekordne villane lõng, aga see ei ole enam nii tiheda keeruga ega pea ka kudumisele vastu. Oma koopiakudumitega on Kaire esinenud ka mitmel kangakudujate näitusel nii Tallinnas kui Saaremaal.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Kaire Ley elab Sõrve sääres endises Jämaja kihelkonnas Kaunispe külas. Kaire vanaema oli Kaunispe rüütlimõisa teenija. Vanavanaema ja tema õde kudusid mõisale raha eest kangaid. Kaire vanaema kudus ka kodus telgedel kangaid.
Isa Sulev Ley jutu järgi olid vanasti maateljed igas peres ja pesuriiet pidi iga naine oskama kududa. Kõik teadmised pärandas ema
tütrele. Peale linase särgikanga kooti Leyde kodus käterätikuriiet ja villast kangast. Kõige keerulisem oli paksema kuue kanga ehk tüssi kudumine. Tüss oli täisvillane kangas, mis varem uhuti paksemaks kodus, aga Kaire isa eluajal viidi linna (Kuressaare) ja lasti seal nii üle uhtuda kui värvida. Saadud paksust ja tihedast kangast õmbles perele kuued külarätsep.
II maailmasõja ajal viidi väga paljud sõrulased Saksamaale. Kui nad peale sõda tagasi said tulla, olid õnnelikud, kui neli seina alles olid. Kangastelgi enam paljudes kodudes ei olnud.
Ka Kaire Ley lapsepõlvekodus kangastelgi enam ei olnud. Kaire sai esimest korda emaga koos kangast kududa, kui naabrinaise
juures selleks võimalus avanes. Esimeseks kudumiks oli kaltsuvaip.
Kui Kaire 2013. aastal eelmisest töökohast koondati, avanes tal võimalus Kuressaare Ametikoolis Anne Kolgi käe all teha
esimene tutvus tänapäevase kangakudumisega. Aga ka sellelt kolm kuud kestnud kursuse lõpetamiselt oli Kairel kaasa võtta vaid kaltsuvaip. Siis otsustas ta ka endale kangasteljed muretseda. Esimesed maateljed sai ta osta küla pealt. Kui teljed olid üles pandud, selgus aga tõsiasi, et selliste lihtsate maatelgedega tänapäeval enam väga palju erinevaid kudumeid valmistada pole võimalik. Siis sai Kaire Anseküla seltsimajas seisvate kirikangastelgede omanikuks. Teljed olid seltsimajja kasutuna seisma jäänud ja otsisid endale uut omaniku. Kui nende telgedega olid esimesed proovitööd tehtud ja kudumine Kairele veelgi rohkem meeldima hakanud, leidis Kaire, et tal oleks aeg endale ka isiklikud teljed osta. Nii jõudsid tema koju veel ühed kiriteljed. Peale kolme telje lisandusid veel varsti sugulastelt saadud kaks meetrit laiad kiriteljed.
Nüüd oli Kairel vaja aga teadmisi juurde hankida. Mida peale hakata nende koju kuhjunud telgedega, läks ta 2017. aastal uurima kangakudumise koolitusele, mida juhendas Veinika Västrik. Osalejad käisid koos kord kuus ühel nädalavahetusel ja said sealt endale hulga teadmisi ja tööproove. „Nägin, kui palju võimalusi on kangastelgedel kududes,“ ütleb Kaire ise. Peale seda koolitust ei karda Kaire enam uusi materjale katsetada. Eriti oluliseks peab ta selle koolituse juures seda, et kuna tehti palju erinevaid
kangarakendusi, sai ta ka selle kõige tähtsama ja keerulisema protsessi kangakudumise juures selgeks.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Kaire Ley läheb alati appi, kui keegi tema teadmisi vajab. Nii on ta mitu korda käinud nii oma küla ja ka Abruka inimestel abiks telgede rakendamisel. Seda tööd on raske üksi teha ja selle juures on vaja teadmisi nii niietamisest kui ka siduste nöörimisest.
konsultatsioon – Kaire Ley aitab kangakudumise huvilistel telgi rakendada ja siduseid teha.
tootmine/valmistamine – Kaire Ley koob telgedel Sõrve kandi kudumeid. Kui ta leiab kuskilt kasvõi väikese tüki vana kudumit, proovib kohe järgi, kuidas see tal endal kududes välja tuleb.
Kaire Ley räägib vanadest kudumitest.
Nov 2021, Mareli Rannap
Koostaja: Mareli Rannap (2021)
Sünniaasta: 1966
Sünnikoht: Kuressaare
Hariduskäik
Marika Samlik lõpetas Kuressaare II Keskkooli ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatika-füüsika erialal.
Teenistuskäik
Peale kooli lõpetamist läks Marika Samlik tööle Teeninduskombinaat Saare kangakudujaks.
Lühitutvustus
Marika ja Jaana ema Erika Järsk (1936–1995) oli Kuressaares asuva teeninduskombinaat Saare (1946–1996) silmkoeosakonna meister. Marika koos oma noorema õe Jaana Järskiga töötasid teeninduskombinaadis juba väikeste koolilastena. Neile usaldati töötajatele igav ja üksluine poolija töö. Tasu nad selle eest ei saanud, kuid lapsed olid uhked selle üle, et neile oli lõunavaheajal ette nähtud koht söökla lauas. Kui Marika oli 8. klassis, sai ta esimest korda teeninduskombinaadis kudumas käia. III korruse kõige tagumisse nurka anti talle väikesed teljed ja Marika sai seal puuvillase ja linase niidiga laualinikut kududa. Esimese valmis saanud liniku lõikas ema kääridega katki. See oli Marika arust kenasti kootud, aga ema vilunud silm nägi selles esimeses katsetuses palju vigu. Ema Erika Järsk oli karm ja kriitiline ega aidanud Marikal paremaks kudujaks saada. Teised kombinaadis töötavad naised aga aitasid Marikal järgmised linikud kenamad ja ühtlasemad kududa.
Marikale on käsitöö meeldinud lapsest saati. Oma firma tegi ta 2006. aastal ja selle nimeks sai Rahvariided OÜ. Hetkel
tegutseb Marika Saaremaal Kuressaare linnas Kauba tänaval Talupoes. Pisikeses ruumis on üleval kangasteljed, mille taga
Marika iga päev kangaid koob. Nii saavad poodi sisse astunud huvilised näha ehtsat saare naist kudumas üsna vanade telgede
taga enamasti rahvariideseelikute kangaid. Marikal on poes peale tavapärase käsitöö müügil valminud kangad, valmis
õmmeldud rahvariideseelikud ja -vestid. Kaupluses saab ajada juttu, teha kaupa ja tellida rahvariideid.
Marika Samlik on kudunud väga palju rahvariideseelikute kangaid Saaremaa taidluskollektiividele. Laulu- ja tantsupidudel tunneb Marika alati enda kootud seelikukangad ära. Ta käib uusi mustri- ja värvikombinatsioone uurimas ERMis ja Saaremaa muuseumis. Nii on talle aastate jooksul tekkinud päris suur kogu ülesjoonistatud ja mõõtudega varustatud rahvariideseelikute triibustikke.
Kui tööd on vähem või lõimi veel telgedel seismas, on Marika kudunud läbi kõikide Saaremaa kihelkondade seelikute ning meeste ja naiste vestide kangad. Selle tegevusega on talle kogunenud kõikide saaremaa kihelkondade ja erinevate ajastute kangaste näidised. Nendega on lihtne tellijale sobiv seelikutriibustik välja valida. Tellitud rahvariided õmbleb Marika ise valmis, või kui tööd rohkem, tellib selle teenuse mujalt. Palju on Marika teinud koostööd tütar Liisiga, kes on rahvariideid tikkinud, kudunud kangaid ja vöösid.
2018. aastal kudus Marika Karja mehe vesti, pükste ja vati kangad telgedel. Pärast vanutamist õmmeldi neist Karja mehe kostüüm, mis on nüüd üleval Saaremaa rahvariidenõuandekojas.
Marika tegevus pärandihoidjana on talle südamelähedane. Oma tegevusega populariseerib ta Saaremaa rahvariiete variatiivsust ja nende kandmist tänapäeval. Marika on valmistanud Kaarma rahvariided nii endale kui ka oma mõlemale tütrele. (Foto nr 8 galeriis)
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Marika Samlik lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi ja läks Saaremaale tagasi. Kui ta siis kohe teeninduskombinaati tööle läks, pani ema, kes oli seal meister, ta 2 m laiade telgede taha kuduma. Ema oli karm ja ütles ikka: „Sa ei ole Järsu Marika, kui sa seda ära ei õpi!“
Need teljed olid kohased suurtele ja pikkadele naistele, sest kudumislaius oli kaks meetrit. Kuna Marika oli väikest kasvu, pidi ta iga süstikuviskega ka ise mööda teljepinki kaasa liikuma. Sellistel telgedel kooti kardinakangaid. See oli Marikale õpetlik kogemus, aga füüsiliselt raske. Edasi sai aga Marika minna kuduma poolvillaseid õlasalle. See töö meeldis talle väga ja sallid tulid ilusad. Vastasseis emaga viis Marika edasi tööle teeninduskombinaadi värvimistsehhi. See oli tema arvates hirmus koht.
Paksu auru sees polnud näha ei inimesi ega värvimiskatlaid. Kahe kuu möödumisel viidi Marika kangakudumisosakonda tagasi. Seal pidi ta algul tegema lihttöid: käärima lõimeid ja tegema siduseid. Siduste tegemine oli töö, mida kudujad ei osanud.
Teeninduskombinaadis oli töö korraldatud nii:
Majas asus kontor, kus käidi esemeid tellimas. Nõudlus kootud kangaste järele oli väga suur. Telliti rahvariidekangaid (populaarsemad olid Karja punane, Muhu kollane ja Kihelkonna must seelikukangas), neid pidi kuduma vähemalt kolm meetrit päevas, et normi täis saada. Veel telliti näiteks seinavaipu, tugitoolikatteid, kardinaid, salle. Kui tellimus oli vastu võetud, anti see meistrile.
Meister määras siduse, lõime- ja koelõngad. Sidusemeistreid oli kombinaadi u 40-50 telje peale kolm inimest. Teised siduseid teha ei osanud. Siduste tegija pidi ühel päeval tegema sidused kahele teljele.
Kui teljed said tühjaks ja uus lõim oli kääritud, toimus kangaste peale tõmbamine. See oli Marika meelest lõbus töö ja seda tehti kambakesi. Abiks kutsuti ka mehed. Viiekesi hoiti pikka lõimepatsi piki vahekäiku pingul, samal ajal kui kaks naist pulkadega lõimepatsi vahelikke tõstes ja langetades hoidsid ära lõimelõngade haakumise enne rehatamist. Lõimepoomi keeras alati meesterahvas ja telgede omanikul oli kõige lihtsam töö – tema pani lõimede vahele puupulki, et lõim ühtlaselt poomile jaotuks.
Kui kangas oli valmis kootud, pidi kuduja ise sõlmima kinni lõimed ja viimistlema tooted. Uued lõimed sõlmiti lõimepoomi juures
eelmiste lõimede külge ja tõmmati läbi niite ja soa.
Aastate möödudes oli Marika kombinaadis lõpuks üks kõvemaid kudujaid. Tal olid kolmed teljed, kus ta kudus rahvariideseelikute kangaid, salle ja tugitoolikatteid. Marika õppis kombinaadis kuduma kõiki erinevaid kangaid. „Peenemate kangaste puhul oli oluline, et kuduja kooks toote järjest valmis. Iga päev võidi ju alustada erineva tujuga.“ Ta õppis ära tehnoloogiad ja samuti siduste tegemise.
Teeninduskombinaadis töötas Marika kuni 1994. aastani, siis jäi ema pensionile ja tegi aktsiaseltsi, kus kogu perega hakati tootma nii rahvariideseelikuid kui ka muid kangastelgedel kootud esemeid.
90ndate aastate lõpus oli Marika mõned aastad tööl ka Soomes rahvariidekangaid valmistavas firmas Vuorema. See andis talle hea stardipositsiooni tulla tagasi kodusaarele ja hakata siin rahvariideseeliku kangaid kuduma.
Oma firma tegi Marika 2006. aastal ja selle nimeks sai Rahvariided OÜ. Tänaseks on Marika kudunud rahvariidekomplektide juures vajaminevaid kangaid juba 15 aastat.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Marika on kudumispisiku edasi andnud oma kahele tütrele. Tütar Liisi Razumov punus aastaid ema valmistatud rahvariidekomplektide juurde kiri- ja kõlavöid. Rahvariideseelikute kangaid koob ta aga siiani. Liisi elab Keilas ja kiriteljed on tal endal kodus olemas. Nii on mugav muude tööde kõrvalt vahepeal telgede taga kudumas käia. Nüüd on Marika välja õpetamas juba neljandat põlve kangakudujat. Liisi väike tütar saab vanaemalt kangakudumise tunde (Foto 1).
Kursusi ja koolitusi Marika andnud ei ole. Küll aga on ta alati läinud appi, kui kellelgi on vaja lõimi telgedele panna või siduseid
teha.
Enda arendamist ja Saaremaa rahvariiete uurimist on Marika alati oluliseks pidanud. „Kes siis veel, kui mitte saarlane ise,“ ütleb ta oma rahvariiete huvi kohta. Marika on käinud ERMis ja mujal muuseumites seelikutriibustikke uurimas, neid maha joonistamas ja mõõte üles kirjutamas. See on olnud suur töö, aga tema jaoks põnev. Iga kord leiab ta muuseumi esemete pealt mõne uue nipi,
mida kasutusele võtta.
konsultatsioon – Marika Samlik konsulteerib huvilisi Saaremaa rahvariiete alal.
tutvustamine – Marika Samlik tutvustab oma poes Saaremaa rahvariiete komplektide üksikosi.
müük – Marika Samlik müüb telgedel kootud kangaid ja võtab vastu tellimusi.
tootmine/valmistamine – Marika Samlik on kudunud väga palju rahvariideseelikute kangaid Saaremaa taidluskollektiividele. Igal tantsu- ja laulupeol võib neid leida.
turism – Marika Samlik näitab oma kootud kangaid alati laatadel ja tema poodi külastavatele turistidele.
Koostaja: Mareli Rannap (2021)
Facebook