Head rahvakultuuri hoidjad, loojad ja edasiviijad!
Head sõbrad!
Me elame kummalisel ajal. Kohati isegi näib, et maailm on omadega ikka päris sassis. Üks kuratlik tüüp Kremlis lammutab juba aastaid inimkonna kindlustunnet ja kuulates-vaadates viimase aja uudiseid, on üha raskem aru saada, kes on meiega, kes meie vastu. Ja miks.
Elu läheb järjest kallimaks, vaimse tervise näitajad on juba pikka aega puhtalt punases.
Ühes servas, sotsiaalmeedias ja ajakirjade klantspiltidel, tehakse elu aina läikivamaks, ilusamaks ja täiuslikumaks. Teises servas käib lakkamatu maailmalõpu-eelne action, kus kõik on halvasti, kõik on puudu ja paremat homset justkui ei paistagi.
Aga päris elu ei ole glamuuri ja meeleheite aritmeetiline keskmine.
Päris elu elame me igaüks oma kodus. Oma külas ja oma linnas. Inimeste seas. Päris elu sünnib igapäevastes väikestes lugudes, mida me endaga kaasas kanname ja millest ehk alles aastate pärast aru saame, kui olulised need tegelikult olid.
Mõni mäletab elu lõpuni oma esimest õpetajat. Mõni seda, kuidas vanaema õpetas talle esimesi kindakirju. Mõni esimest laulupidu, kus ta äkki tundis, et kuulub kuhugi.
Minul on minu lugu ja minu mälestused. Igaühel teist on teie lugu ja teie mälestused. Aga kokku moodustavad need meie ühise kultuurimälu.
Teie hulgas on neid, kes suudavad panna ühe küla rahva ühes suunas liikuma – mis, olgem ausad, on mõnikord märksa keerulisem kui suure sümfooniaorkestri dirigeerimine. Dirigendil on parituur ees, kogukonna eestvedajal seda ei ole.
Teie hulgas on neid, kes õpetavad kannatlikult kõnnisammu, jooksusammu, galoppi, hüppeid, keerutusi ja mida kõike veel, kuni need kõik tantsuks endaks saavad.
Ja on neid, kes oskavad vanast teha uut, ja neid, kes teavad, et mõnda vana asja ei maksa liiga agaralt ümber tegema hakata.
Teis on karakterit, teis on visadust ja mingit kadedaks tegevat tehatahtmist.
Rahvakultuurist räägitakse enamasti kui millestki, mida tuleb hoida ja säilitada. Ja muidugi tulebki. Aga rahvakultuur ei ole muuseumieksponaat, mille me oleme klaasi alla pannud ja mida imetledes tuleb nüüd hinge kinni hoida, et midagi ära ei rikuks.
Rahvakultuur on elus. Ka tema muutub, katsetab, eksib ja leiutab. Ta võtab minevikust kaasa selle, mis on oluline, ja annab sellele tänases päevas uue tähenduse.
Sest tegelikult ei hoia me rahvakultuuri ainult mineviku pärast. Me hoiame seda tuleviku jaoks.
Mõelgem korraks aastasse 2126. See on saja aasta pärast.
Me ei tea, milline on siis Eesti. Milliseid laule lauldakse, milliseid tantse tantsitakse või kas mõni meie tänane digividin on selleks ajaks sama arusaamatu nagu rehepeksumasin praegusele koolilapsele.
Aga üht me teame. Aastal 2126 on meist saanud kellegi jaoks esivanemad.
See, mida meie täna teeme, mida väärtustame, mida oma lastele õpetame ja millel laseme kaduda, kujundab nende maailma.
Ja just sellepärast on teie töö nii tohutult oluline.
Te ei korralda lihtsalt sündmusi, ei õpeta ainult laule-tantse ega hoia alles vanu oskusi. Te loote inimeste vahele sidemeid. Annate neile kuuluvustunde. Aitate hoida alles midagi, mida ei saa osta, tellida ega vajaduse korral millegi samaväärsega asendada.
Meie oma kultuuri.
Täna täname inimesi kümnes valdkonnas. Aga tegelikult on selle tänu taga palju rohkem kui kümme valdkonda ja palju rohkem inimesi kui need, kes täna lavale tulevad.
Seepärast tahan Eesti Rahvakultuuri Keskuse nimel öelda aitäh teile kõigile.
Aitäh, et te märkate. Et te hoolite. Et te ei väsi inimesi kokku kutsumast, isegi kui vahel tundub, et lihtsam oleks kõik ise ära teha.
Aitäh, et te ei lase meie ühisel mälul katkeda ega kõrvalkõndijate meeleilmal metsistuda.
Ja aitäh, et te annate tulevikule midagi, mida tasub mäletada.
Ilusat tänuõhtut meile kõigile!
Facebook