Sulge
Harva on võimalus kogeda lavastust, mis tehtud silmapaistvalt heas harmoonias koha ning maastikuga. Etenduses mängib kaasa kõik – mets, järvepind, tuul, päike, pilv ja vihm, ilm kogu selle võimaluste rohkuses. Kui vaataja istub paati, ongi etendus alanud, ehkki ta ise seda veel ei tea. Esimese pildini jõudes on järvel olemisest meeled veel elevil, aga hiljem saame aru, et meie elusaatuse pöördelised hetked võivad alguse saada just sellistest, esmapilgul vähetähtsatest jutukatkest.
Nii ongi vaatajad Ähijärvel paatides liikumas justkui ajajõel, kus ühele kaldale jääb maha tänapäevane elu ja teisel kaldal ootab meid uhke talu ja toimekas pererahvas, kes seisab silmitsi 1940. aastate keerulised olude ning kannatustega, mis neile osaks saab.
Ajalugu muutub elavaks
Jan Rahmani võrukeelne ajalooline draama “Lell” räägib kohaliku Plaagi talu, Karula ja tegelikult kogu Eesti lugu, sest nähtu puudutab lähemalt või kaugemalt pea iga vaatajat. Etendus toob küüditamisega seotud inimesed ja süžeeliinid esile meie maa ja metsa ning elu ja armastuse valguses. Ajaloolised isikud saavad oma kujud ja muutuvad elavaks, nagu meie siin, täna ja praegu, 21. sajandil, nad ei ole enam pelgalt mälestuses või pildialbumist pärit must-valged isikud, vaid lihast ja luust inimesed.
Lugu on lavastatud maitsekalt, pigem muheledes ja huumorivõtit kasutades kui liigselt dramatiseerides või ahastades. Ometi jõuab kõik, mis meid valusalt puudutab, kohale ja teeb mõtlikuks. Tahes tahtmatult liigud oma suguvõsa ajalooga paralleelselt esitatavaga, kuna lavastus teravustab küüditamise, surma ja ebaõigluse valusaid hetki. Kogetu on nii ehe, et see valu, rõõm ja lootus kannavad sind ka mitu päeva hiljem. Adud toonase ajastu haprust ja mõistad, kui kergesti võib inimese elu ühe hetkega tundmatuseni muutuda.
Samal ajal tuletab „Lell“ meelde, et ka kõige süngematel aegadel ei kao inimese armastus oma kodu ja lähedaste vastu ega lootus. Just see lootus, mida kandsid need inimesed siis, aitab ka meil täna hoida oma mälu, juuri ja usku tulevikku.
Tähelepanu väärib ka muusika, mis on kogu etenduse vältel kõrvus. Rahvamuusikud, kes on loomulik osa trupist ja kogu etenduse ajal laval, olge eraldi tänatud ning kiidetud! Muusika ilmestab laval toimuvat ja muusikud on selles alatised kohalolijad, elu kulgemise traagika ning rõõmu vaiksed tunnistajad.
Vaatamata sellele, et etendus algab sõiduga järvel, peatub ajaloolisel taluplatsil, kulgeb metsaradadel ja lõpeb paadisõiduga lõpp-punkti, on kogu tegevus väga hästi jälgitav. Mingil hetkel, eriti rännakul ühest mängupaigast teise, on tunne, et oleme kõik, nii vaatajad kui näitlejad, selles etenduses osalised, igaühel oma energia ja roll. Väga meeldisid ajastutruud paadipoisid, karjapoisid ja teenäitajad, kes ilma suurema pingutuseta aegade ja ajastuste ning publiku vahel liikusid.
Lavastus ja lavastaja (Agu Trolla) pole kartnud pause pidada. Pauside pidamine ja pingestatuna hoidmine on näitlejatele suur väljakutse. Tekstita mäng samuti. Väga hästi esitas oma lugu Paula Solvak (peretütar Helmi). Metsavendade punkrielu tekstita stseenides on samuti kiitu väärt kõik kolm tegelast: Kaspar Kruve (metsavend Albert), Uku Freiberg (perepoeg Kalev) ja Mihkel Nummert (Jüri ehk Lell).
Lavastuses joonistub ehedalt välja naiste vaikne jõud ja visadus. Nad ei tõsta häält ega kuuluta oma kangelaslikkust, vaid kannavad päev päeva järel talupidamise, laste ja kodu raskust. Nad püüavad hoida koos maailma, mis nende ümber järk-järgult laguneb. Kui lõpuks kodu ja vara käest libisevad, mõistab vaataja, et suurimad kaotused ei ole ainult ainelised, vaid puudutavad inimese väärikust, juuri ja usku homsesse. Selle tänuväärse rolli kandis suurepäraselt välja Kadri Janson (pereema Anni).
Austusavaldus kadunud külarahvale
Meie jaoks oli selle lavastuse kõige sügavam teadmine see, et küüditamised ja tapmised ei toonud kaasa ainult ühe perekonna valu. Sellega katkes terve talukoha eluring. Kunagine toimekas majapidamine hääbus ning pärast küüditamist ei saanud see enam ühtegi püsielanikku. Kunagisest uhkest elust annavad täna tunnistust Ähijärv, vana õunaaed, taluvaremed ja ajalooürikud. Mõistad, et koos inimestega hävitati tihti ka põlvkondade jooksul loodud maailm. Just seetõttu mõjub „Lell“ palju enamana kui ajaloo-aineline suvelavastus. See on austusavaldus neile inimestele, kelle lood ei tohi ununeda ning kogukonnale, kes neid lugusid edasi kannab.
Suur tunnustus kogu Karula Teatri harrastustrupile, lavastajale, loovmeeskonnale ja kogukonnale, kes on loonud niivõrd tervikliku ja kõrgetasemelise teatrielamuse. Taas kord tõestab Karula Teater, et pühendumuse, usalduse ja ühise eesmärgi korral võib harrastusteater jõuda kunstilise kvaliteedini, mis ei jää alla professionaalsele teatrile. Sellest sünnib teater, mis puudutab, paneb mõtlema ja jääb vaatajaga kauaks pärast viimast stseeni.
Uuel suvel „Lelle“ enam vaadata ei saa, aga mäletada tuleb. Lisaks sosistas maaliline Karula meile, et Karula Teatril on plaanis veel teisigi imelisi projekte. Meie Eesti Rahvakultuuri Keskusest soovitame harrastusteatrite tegevusel silma peal hoida, sest need elamused kannavad ja annavad rõõmu.
Teatrielamusi soovide
Eeva Kumberg
Kaja Liivak
Facebook