Täna tahan rääkida harrastusteatri tegevusest Tartu Üliõpilasteatri etenduse „Poiss viimasest pingist“ valguses.
Noorte teatrikülastuse teemal on viimasel ajal palju juttu olnud. Kõne all on nii piletihinnad kui noori kõnetava repertuaari teema. Selle viimase puhul on meil tegelikult olemas Eesti Noorsooteater, mis on noore vaataja teater, kujundades nende kultuuriruumi ning aidates tundma õppida iseennast ja maailma. Loomulikult on ka teiste teatrite mängukavas noori kõnetavaid näidendeid.
Selle kõige juures on oluline rääkida ka harrastusteatritest, mis pakuvad inimestele võimalust kogeda teatrit ligipääsetavalt ajal, mil etendusasutuste kõrgemad hinnad võivad paljudele peredele muutuda keeruliseks. Lisaks pole harrastusteater ainult kultuuriharrastus, vaid ühiskonda ja kogukondi kujundav jõud.
Tartu Üliõpilasteater on hea näide sellest, kuidas kvaliteetne ja mõtestatud teatrikultuur võib olla inimestele kättesaadav ka taskukohasema piletihinnaga. Lisaks pakub see Lõuna-Eesti noortele ja õpetajatele võimalust külastada teatrit oma kodukandis. Kaugemalt tulijate jaoks aga toredat heade mõtete linna avastamisrõõmu.
Millest aga räägib just ilmavalgust näinud näidend „Poiss viimasest pingist“? Lugu keskendub kirjandusõpetajale, kes märkab ühe vaikse õpilase erakordselt haaravaid kirjandeid. Poiss kirjutab oma klassikaaslase pereelust nii detailselt ja osavalt, et õpetaja hakkab teda julgustama aina edasi kirjutama. Tasapisi muutub olukord aga eetiliselt keeruliseks. Piir tegelikkuse, manipulatsiooni ja väljamõeldise vahel hakkab hägustuma. Kes, kelle egot toidab, aupaistet noolib, manipuleerib või kes vaevleb tunnustuse käes, – neid mõtteid tekib ilmselt kogu etenduse ajal palju.
Noorte ja kindlasti lapsevanemate ning õpetajate jaoks, on siin teoses väga palju äratuntavat. Lavastus puudutab kooli hierarhiaid, õpetaja ja õpilase suhteid, kuuluvustunnet, üksindust ning vajadust olla märgatud. Need on teemad, milles võivad paljud noored iseennast või oma koolikeskkonda ära tunda.
Samuti paneb lugu mõtlema sellele, kus läheb piir tõe ja väljamõeldise, huvi ja sekkumise ning tähelepanu ja nagu mainitud, manipulatsiooni vahel. Tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul, kus teiste elu pidevalt jälgitakse ja jagatakse, võib lavastus tunduda eriti kaasaegne ja lähedane. Just seetõttu võib noor vaataja avastada, et see lugu puudutab otseselt tema enda igapäevast maailma ja suhteid.
Vaataja muutub loo jooksul ise justkui piilujaks ja hakkab tundma ebamugavust omaenda huvi pärast teiste inimeste elu vastu ning lõpus hakkad kahtlema selles, mis on peaosalise jutustuse päris, mis väljamõeldud osa. Teos rikub tavapärase draama piire, paneb vaataja ise tähendusi looma ning muudab publiku passiivsest jälgijast aktiivseks kaasa mõtlejaks. Eriti hästi näitab seda etenduse lõpp, kus iga vaataja saab otsustada, kuidas lugu lõppes ja mida täpsemalt tähendavad sõnad „Nüüd on lõpp!“
Näidendil on kindlasti kultuurihariduslik ja õpetlik vaatenurk. Nimelt võib lavastus panna noori mõtlema ja arutama selle üle, kas eesmärk õigustab alati vahendeid, kus läheb privaatsuse piir ning milline vastutus kaasneb teiste inimeste lugude jutustamise ja info jagamisega. Samuti aitab see mõista, kuidas me ise võime inimese käitumist kujundada.
Kokkuvõttes saab öelda, et päevakohaliste argumentatsioonide valguses etendusasutuste külastamise teemal, on Tartu Üliõpilasteatri etendusega lahendatud nii pileti hinna kui repertuaari teema. Nimelt maksab sooduspilet 10 eurot ja tavapilet 12 eurot. Lisaks on etenduse teravik suunatud koolielule, õpetaja ja õpilase suhetele ning koolis kujunevatele hierarhiatele, mis võivad noortele olla äratuntavad ja kõnetavad.
Kindlasti pole see Eestis ainuke harrastusteater, mille repertuaaris noori kõnetavad teemad. Eelkõige peame aga ise neid võimalusi rohkem märkama ning julgema külastada harrastusteatrite etendusi, mis võivad pakkuda palju mõtteainet, emotsiooni ja kvaliteetset teatrielamust. Selliste teatrite kaudu jõuavad vaatajateni olulised ühiskondlikud ja noori puudutavad teemad ning samal ajal hoitakse elavana kogukonnakultuuri ja rahvakultuuri järjepidevust.
Hispaania näitekirjaniku Juan Mayorga näidendi „Poiss viimasest pingist“ lavastaja on Helena Käbin. Osades: Andreas Haunmann, Maarja Kährik, Kristjan Kundla, Villem Mändmaa, Tess Pauskar, Helen Renke ja Indrek Tulp.
Lisainfo: Poiss viimasest pingist | TÜT
Selle kevade viimane etendus toimub 29.05.2026. Parafraseerides filmi Mehed ei nuta: „Kiirustage, unetud, kiirustage!”.
Kaja Liivak
kommunikatsiooni- ja personalijuht
direktori ülesannetes
Facebook