“Armastan, siis hoian” – noorte loomelabori teekond pärandi ja perekonna tähendusteni

Teema sai inspireeritud Anu Raua mõttest “Inimesed võiksid olla rohkem tänulikud, aga sa ei saa olla tänulik kui sa võtad kõike iseenesest mõistetavana”. Loomelaboris mõtestati perekonna osa ja perekondlike sidemete rolli oma juurte tunnetuses ning enda isikliku tunnetuse tähendust rahvakultuuri ja elava pärandi väljendustest oma igapäevaelus.

Noorte loomelabori korraldas Eesti Rahvakultuuri Keskus koos ERK noortekoja liikmetega, kes viisid koos vabatahtlikega Viljandi Gümnaasiumist sündmuse ka läbi.

Kogesime haaravat lavastatust ja päeva meeleolukat juhtimist noorte poolt, mis oli põimitud laulude, lugude, loovate ülesannete, tantsude, pärimuslike mängude ning inspireerivate külaliste ning vahetu suhtlusega osalejatega. Loomelaborist võttis osa poolsada noort üle Eesti Saaremaast Võru- ja Valgamaani ning koostööpartnerid.

Inspiratsioonikõnelejatena avasid teemat Hipp Saar ja perekond Õunapuud. Hipp Saar väljendas võrokesena uhkust võro keele ja kohaliku kultuuri üle, mille juured on tugevad. Ta tõi välja, et eriti hea on oma kultuurist rääkida just lugude kaudu elust enesest ja neid tal jagub, millest meiegi kohapeal osa saime.

Perekond Õunapuud (vanemad Meelika ja Lauri, lapsed Laas, Linda ning Lee) jagasid oma kogemusi pärandi hoidmisel oma peres läbi laulude, lugude ja traditsioonide. „Inimkonnaga kipub ikka nii olema, et tahetakse hoida seda, mis hakkab kaduma“, ütles Lauri Õunapuu. Ühiselt tõdeti, et teadmised ja oskused kanduvad kõige paremini edasi loomulikult  igapäevaselt oma elu elades ja et pärimuse edasiandmine on nii teadlik kui mitteteadlik protsess.

Aruteluringid

Aruteluringid toimusid kahes blokis  – esmalt isiklik vaade pärandile ning seejärel perekondlik vaade ja tunnetus. Aruteludes püüti suunavate küsimustega avada akent, mida tähendab pärand igaühe jaoks isiklikult ja miks see on oluline ning elava pärandi tähendusi perekonnas.

Suunavaid küsimusi:

• Mida tähendab sinu jaoks pärand ja pärandamine? Miks see on oluline? Mis väärtusi see loob?
• Mis sind köidab ja haarab rahvakultuuri juures, mis on sinu isiklik huvi? Mis paneb sul silmad särama?
• Millised rahvakultuuri ja elava pärandi traditsioonid on sinu kodus, mida ise edasi kannad ja miks sa seda teed?
• Mida me saame ise teha, et hoida rahvakultuuri elus?
• Milline on sinu jaoks kodu roll väärtuste loomisel kultuuri tunnetuses?
• Mis on sinu jaoks väljakutsed ja võimalikud takistused rahvakultuuri ja peretraditsioonide edasikandumisel? Too näiteid.
• Mis on sinu jaoks need traditsioonid, mis loovad tuleviku?

Arutelude kokkuvõtetes kasutati nii illustreerivat lahendust – ideekaardi loomine ja pildi joonistamine ning lõpuks oli ülesanne panna kokku aruteludes esinenud mõisteid kasutades, kas 4-realine regilaul või 8-realine luuletus. Iga laudkond kandis oma teose meeleolukalt ette.

Aruteludest toodi esile

• Kogukonnatunne ja selle hoidmine läbi ürituste ja traditsioonide (näiteks laulu- ja tantsupidudel). Elav pärand on kogukonnatunde alus ja igapäevaelu osa;
• Märkamine, tunnustamine ja tegutsemine;
• Edasi pärandamine. Asjad püsivad, sest need pole paberkandjal, vaid põlvest – põlve edasi antud;
• Me ise anname asjadele tähenduse;
• Olulised on siduvad peretraditsioonid: suguvõsa kokkutulekud, lugude jutustamine, tähtpäevade pidamine peres, toiduga seotud traditsioonid jt;
• Esivanematelt saadud emotsionaalne väärtus;
• Kõik pärandatav ei ole ilus;
• Oma keel on kõige alus (nii eesti keel; võro, kihnu, seto kui teised murdekeeled)
• Uudista ja katseta, ole julge küsima!;
• Mitte karta muutusi!;
• Ei ole tulevikku ilma minevikuta;
• Oluline on teadmiste jagamine;
• Oluline on ka ise oma traditsioonide loomine.

Vastuseid küsimusele „Mida võtan tänasest kaasa?“ oli rohkelt

• Hoian traditsioone endaga ja väärtustan neid rohkem;
• Märkan rohkem pärimust enda sees ja ümber;
• Olulised on igapäevased traditsioonid, mida alati ei pane tähelegi;
• Pärimus algab meist endist;
• Tuleb rohkem hoida traditsioone ja luua ise uusi;
• „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, siis me peame saama suureks vaimult“
• Igaühe panus aitab traditsioone hoida;
• Nii toredad inimesed on täna siin ja olen selle eest nii tänulik!

Loomelaborist jäi kõlama kaunis mõte Meelika Hainsoolt:

 „Eesti on nagu haldjariik, ta on nii väike. Me oleme väljavalitud. See on väga väärtuslik, mis meil siin on. Mitte keegi teine ei väärtusta seda meie eest ja ei räägi ka seda keelt meie eest. Meil on, mida hoida ja mille pärast tänulik olla.“

Kokkuvõtte koostas
Leelo Viita
vaimse kultuuripärandi osakonna juhataja