Taanis on märksõnadeks vaba haridus kõikidele ja võrdsed võimalused sõltumata sotsiaalsest taustast – rahvaharidus (folkeoplysnung). Sellele pani aluse Taani ajaloo üks mõjukamaid inimesi, filosoof ja õpetaja Nikolai Frederik Severin Grundtvig, kelle filosoofiale põhineb kogu vaba aja tegevuste korraldus nii hariduses, kultuuris kui spordis.
Odense on üks Taani vanimaid linnu, kus elab 200 000 elanikku. Linna juhib 29-liikmeline linnavolikogu, kes valitakse neljaks aastaks.
Volikogu liikmetest moodustub kuus eri komisjoni ja rahanduskomisjon. Iga komisjoni eesotsas on abilinnapea ja rahanduskomisjoni juhib linnapea. Iga munitsipaalosakonna jaoks on üks komisjon.
Odenses oli meie vastuvõtjaks linnavalitsuse kultuuriamet. Meid tervitama tulnud abilinnapea Søren Windell rõhutas, et sealse kultuuri- ja vaba aja poliitika põhimõte on, et igaühel on võimalik leida endale sobiv vaba aja tegevus. 80% inimesi on haaratud erinevate tegevustega, see võib olla jalgpall, võimlemine, sulgpall või laulmine, keeleõpe, õmblemine või muud loomingulised tegevused.
Kultuuri- ja spordiosakonna juhataja Nikolai Frank tõi oma ettekandes välja, kui palju linnas kultuurivaldkonnas rahaliselt iga inimese kohta panustatakse. Võrdlusandmed toodi välja kuue suurema Taani linna kohta. Leidsime, et Eestis võiks samad andmed välja tuua näiteks portaalis Minuomavalitsus.
Vabatahtlik tegevus ja kodanikualgatus on Taanis iseenestmõistetavad. Kohalik omavalitsus nõustab ühinguid nii projektide kirjutamise kui vabatahtlike värbamisega.
Külastasime Borgernes Husi – Kodanike Maja. See on kaasaegne kogukonnakeskus, kus mitmed traditsioonilised kogukonnakeskuse funktsioonid on ümber mõtestatud tänapäevases kontekstis. Majas asuvad raamatukogu, vabatahtlike koordineerimiskeskus, uute Odense elanike ja kodanike sisseelamise tugipunkt, isikut tõendavate dokumentide taotlemine ning muud kodakondsusega seotud protseduuride keskus.
Midagi sellist võiks meil igas omavalitsuses olla.
Odense muuseumist, mis ühendab viit erinevat muuseumist, andis ülevaate direktor Henrik Harnow. Organisatsiooni töökultuur ja loovuse toetamise strateegiad olid muljetavaldavad nagu ka külaskäik H.C Anderseni Muuseumi.
Omaette avastus oli Taani kuulsaima helilooja Carl Nielseni muuseum, kus muusika oli eksponeeritud visuaalselt ja heiliselt atraktiivsetes vormides. Muuseum on osa suuremast hoonetekompleksist, kuhu kuulub ka muusikakõrgkool ja kontserdisaal.
Odenses käisime veel kultuuri- ja kunstikeskuses Kulturmaskinen, kus iga huviline saab osaleda üritustel, töötubades, näitustel ja teha palju muid tegevusi. Ka siin on uur roll on vabatahtlikel, kes soovivad panustada linna kultuuriellu. Vabatahtlikke motiveeritakse väikeste hüvedega (allahindlused baaris, allahindlused töötubades jpm)
Fääridel lennukilt maha astudes rabasid meid kõrged kaljumäed. Kultuuriliselt on Fääri saared tuntud oma unikaalse keele ja rikkaliku pärandi poolest, sealhulgas rahvalaulud, tantsud ja käsitöö. Nende kultuuri ja keele säilitamine on oluline osa saarte identiteedist.
55 tuhande elanikuga Fääri saared on halduslikult jaotatud 29 omavalitsuseks, millest igaüks vastutab kohalikul tasandil infrastruktuuri tagamise, hariduse ja kultuuritegevuste korraldamise eest.
Tutvusime Fääri saarte pealinna, Tórshavn omavalitsuse tegevusega kultuuri- ja vaba aja korraldamisel. Kultuuriosakonna juhataja Heini Gaard kinnitas, et omavalitsus toetab aktiivselt kultuurielu. Linnavalitsus rahastab kunstnike ja loomeinimeste projekte ning pakub stipendiume ja toetusi kultuuriürituste korraldamiseks. Kohalikud kunstnikud saavad kasutada loomeateljeesid ja näitusesaale.
Kohtumisel osales ka Fääri saarte kultuuriministeeriumi vanemnõunik Alda Joesen, kes rõhutas, et nende kultuuripoliitika märksõnaks on „Stronger together.“ Püütakse elus hoida fääri keelt, moodustatud on vastav komitee.
Kaunid kunstid ja kultuuri eksport oluline. Rahvakultuur toimib kogukondades. Täiskasvanute harrastustegevus (meie mõistes ringitegevus) toimub sarnaselt Taanile nn õhtukoolis, peale tööaega.
Kohaliku meedia toimimise jaoks on Fääridel kehtestatud meediamaks (TV ja raadio). Meediaprioriteediks on lastele ja noortele digisisu loomine.
Muusikakooli äsjavalminud maja on tehniliselt ja akustiliselt hästi varustatud. Tegevus toimub kolmes astmes. Õppekava ei ole. Tunnid kestavad 30 minutit. Õppemaks 320 eurot aastas. Huvikoolis õpetajatel kaheksa palgataset, mis sõltuvad haridusest ja töökogemusest. Õpetajate palkadest pool maksab omavalitsus.
Linnaraamatukogus köitsid tähelepanu erinevatele huvigruppidele sisustatud ruumid. Raamatukogu on avatud iga päev kell 8-21, palgal on 14 töötajat. Meie jaoks uus oli see, et raamatukogust saab laenutada muu kõrval ka kunsti kolmeks kuuks. Omavalitsused ostavad kokku ja eksponeerivad kohalikku kunsti.
Väga tähtsal kohal riigis on sport. Saare elanikust peaaegu pooled, 22 000 on hõivatud spordiga. Rahvuslikud spordialad on käsipall ja jalgpall. Palju on üles ehitatud vabatahtlike panusele. Klubidele on suur toetus (50 000 DKK aastas), treenerite töötasu on osaliselt maksuvaba. Omavalitsuse poolt toetatakse lapsi igal aastal 300 euroga. Fääri Saarte Spordiliit tegeleb alaliitudega. Sporditaristu on uus, kaasaegne ning hästi hoitud. Käsipalliliidu esindaja Hallur Danielsen tutvustas spordi arengukava ning eraldi oma liidu tegevuskava. Süsteemselt tegeletakse treenerite koolitamisega.
Külastasime við Tjarniri, äsjaavatud mitmeotstarbelist spordihoonet, mida omavalitsus aitas ehitada. Maja haldab MTÜ, lootused on, et ülalipdamiskuld suudetakse ise katta. Majas on suurepärased tingimused suurte konverentside, kontsertide, spordivõistluste jms korraldamiseks.
Fääri saartel asuv Põhjamaade Maja (Nordic House) on Fääri saarte ja Põhjamaade kultuuri ühendav kultuurikeskus, mis korraldab kunstinäitusi, kontserte ja konverentse. Majas on avatud kohvik. Seda teenust peetakse väga oluliseks kogukonnale avatud sotsialiseerumise kohaks. Asutus tegutseb MTÜ vormis, 2% ülalpidamiseks tasub omavalitsus, ülejäänud Põhjamaade Ministrite Nõukogu.
Aastas toimub seal ligi 300 üritust. Igal reede õhtul on majas kogukonna kokkusaamine, kus tantsitakse iidset Fääri ringtantsu, mis kirjelduse järgi on jutuvestmine läbi liikumise. Eeslauljad on põhiliselt mehed, kuna lugulaulud on üldiselt pikad ja vajavad tugevat häält.
Fääri saarte Rahvusmuuseumis tutvustati meile põhjamaist klinkerpaati, mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Need on väikesed, lahtised puidust paadid, mida Põhjamaade elanikud on ehitanud pea kaks aastatuhandet. Saime osa ka vabaõhuväljapanekust.
Viimane õppepäev viis meid läbi äsjarajatud veealuse tunneli Runaviki omavalitsusse, kus elab umbes 4000 elanikku. Traditsiooniliselt on seal tähtsal kohal sportimisvõimaluste loomine. Külastasime ehitusjärgus olevat mastaapset ujulat. Käisime ka kohalikus raamatukogus, mis oli ühendatud kultuurikeskuse ja muusikakooliga. Igal majal on direktor, toimib hea koostöö.
Meeldejääv oli käik looduslikku pärandipaika Prestá and Ytri Skáli, kus kohtusime kogukonna eestvedaja Tummas M. Jacobseniga. Piirkonna korrashoiuga ja Skála pärandimuuseumi ekspositsiooniga tegeleb kogukondlik ühendus.
Kogukonna vanemad eestvedajad püüavad kaasata noori puude ja tulpide istutamisega, et tekiks isiklikum seos kodukoha ümbrusega, tahe tagasi tulla. Omavalitsuse ja kogukonna vahel on bürokraatiat vähe, palju tegemisi toimib usaldusel, nt ala niitmisega tegeleb kogukond, omavalitsus toetab.
Meil on õppida Põhjamaadelt usaldust, mis toimib omavalitsuste allasutuste ja ühenduste vahel.
Osalejate muljeid õppereisist
Õppereisil tõsteti esile kultuuri ja kogukonna rolli inimese vaimse heaolu toetamisel. Oluline on, et inimesed ei jääks omaette ning neile oleks loodud kohad ja võimalused koos tegutsemiseks, olgu nendeks huviringid, külaseltsid, vabatahtlik tegevus või kogukonnakeskused. Mitmel pool oli kultuuri- ja sotsiaalvaldkond omavahel tihedalt seotud, mis aitas toetada terviklikku lähenemist kogukonna heaolule. Samas märgiti, et koostöö toimib vaid siis, kui sellele ka sisuliselt panustada.
Kogemus näitas, et noorte kaasamine kogukonnaellu ei toimu iseenesest. Tõdeti, et pelgalt sümboolsed ühisüritused ei loo sidet – noortele tuleb anda tegelik võimalus otsustada ja kujundada. Vastasel juhul võivad kogukonnad hääbuda ka siis, kui rahalist toetust jagub.
Raamatukogude roll avaliku ruumi ja teenuste sõlmpunktina avaldas tugevat muljet. Raamatukogud ei olnud pelgalt raamatute laenutamise kohad, vaid avatud kogukonnakeskused, kus pakuti mitmesuguseid teenuseid ja võimalusi eri vanuses inimestele. Ka ühiskondlike hoonete ristkasutus, näiteks raamatukogu, kultuurikeskuse ja kooli ühine maja, aitas tugevdada kogukondlikku sidet.
Muuseumide puhul jäi kõlama lähenemine, kus teadmiste jagamine on seotud elulise ja loova kogemusega. Nähtud õpiprogrammid toetasid laste arutlusoskust, enesereflektsiooni ja demokraatlikku mõtlemist. Märkimisväärne oli keerukate teemade, näiteks surma ja elu väärtustamise käsitlemine lapse arengut toetaval kujul.
Fääri saartel avaldas muljet elanike tugev sisemine motivatsioon tegeleda spordiga. Liikumine mõjus kui kogukonna ühtehoidja ja heaolu allikas ning sporti toetasid nii inimesed ise kui omavalitsused. Samuti rõhutati, et uute hoonete planeerimisel tuleb mõelda ruumide mitmekülgsele kasutusele ja eri sihtrühmade vajadustele.
Vabatahtliku tegevuse toetus oli igal pool läbiv teema. Mitmes omavalitsuses oli loodud eraldi tugistruktuur, mis aitas kogukondi ja ühinguid nii nõustamise kui nähtavuse suurendamisega. Kogukondlik algatus oli väärtustatud ning bürokraatia seejuures minimaalne. Kui kogukonnal oli idee, otsiti koos viis selle elluviimiseks.
Kokkuvõttes tõid osalejad esile, et tugev kogukond tekib seal, kus inimestele antakse võimalus päriselt kaasa rääkida ja panustada. Usaldus, koostöö ja avatud suhtlus loovad aluse elujõulisele ja sidusale ühiskonnale.
Ülevaate Eesti kultuurimaastikust- ja poliitikast tegi võõrustajatele Kultuuriministeeriumi arendusnõunik Karin Närep.
Õppekäigu korraldas Eesti Rahvakultuuri Keskus koostöös Kultuuriministeeriumiga ja selle läbiviimist toetas Eesti Linnade ja Valdade Liit ja osalenute omavalitsused.
Kokkuvõtte koostas Urve Gromov