Meie vaimse kultuuripärandi osakond tutvustas külalistele lühidalt asutuse tegevust ja tulevikusuundi. Pikemalt peatusime vaimse kultuuripärandi mõistetel, sisul ja avaldumisvormel.
Noorte huvi elava pärandi vastu oli eelkõige keskkonna ja jätkusuutlikkuse nurga alt. Samas tekkis toredaid arutelusid ning välja joonistus ka ühisosi kahe üsna erineva maa – Eesti ja Itaalia – vahel. Näiteks asjaolu, et selgemalt väljajoonistuvad kultuuripiirkonnad on mõlemas riigis just lõunas.
Noored olid avatud ja jutukad ning saime teada, mida peavad itaalia noored oma pärandiks ja see pilt oli mõnusalt kirev – koogiküpsetamisest traktorijuhtimiseni välja. Kohtumine lõppes spontaanse kontserdiga meie raamatukogus, kus noorte tõestasid, et klaver ei seisa meil seal niisama.
Oleme rõõmsad tõdemusest, et elav pärand kõnetab ja ühendab noori, vaatamata riigist ja rahvusest!