Minu maarjapäev

Paastumaarjapäeval päikesetõusu eel ärkamine pole mulle raske, olgugi, et nii mõnigi kord jääb uni väga üürikeseks. Sel hommikul tõusen iseenda, mitte teiste jaoks. Tõusen, et tervitada päikest ning saada jaksu ja väge uueks aastaringiks. Nii olen oma pärimusõpetaja Ene Lukka-Jegikjani ja armsa ema Reeda juhatusel teinud juba üle 20 aasta, kasvades selles traditsioonis kooliplikast perenaiseks ja emaks.

Nende 20 aasta sisse mahub väga erinevaid paastumaarjaid. On neid kordi, mil laulan üksi Viljandi vanalinna servas päikesele tervituslaulu ja pean häält tagasi hoidma, sest ei taha naabreid ja kaaslinlasi ehmatada. Ja neid kordi, kus olen Jüris või Paides või Orus ja minuga koos on paras seltskond kohalikke naisi, kes tahavad ka teada, mida maarjapäeval tehakse. Mõnikord oleme pereringis naistega kokku leppinud, et tähistame koos. Teinekord aga ei ole midagi kokku leppinud, ent päiksetõusul kohtume ikkagi justkui poolkogemata nendes olulistes kohtades, kus me maarjapäeva hommikul olla tahame. Mõnel aastal olen olnud beebiga ja pidanud kombestikku varieerima, sest kodutrepist kaugemale minna ei õnnestu. Viimastel aastatel pole tütar enam olnud nõus minust maha jääma sest maarjapäev on meie salaasi, millest isa ja vennad midagi ei tea ega õieti teada tohigi. Vahel juhtub maarjapäev laupäevale või pühapäevale ja siis saab korralikult pühitsetud – sauna ja pika naiste keskel oldud päevaga. Paljudel juhtudel on see aga tööpäev ja pärast hommikusi tegevusi tuleb siis ikkagi argihalli tagasi minna. Õnneks ise tugevama ja kirkamana.

Alguses oli mäng

Algas see kõik kunagi soovist mängida läbi rituaalid, mida on paastumaarjapäeva kirjeldustes välja toodud. Ema võttis osa Ene Lukka juhendatud Rahvakultuuri Keskuse pärimuskultuuri süvakursusest, kus kursuslaste ülesandeks sai vedada eest ühe rahvakalendri tähtpäeva tähistamist oma kogukonnas.

Meie kogukond oli tol ajal seotud ema töökoha Oru Rahvamajaga ja nii me Oru naistega seda traditsiooni kompasime. Toonaste kogukondlike tähistamistega käivad siiani kaasas mahlakad tõestisündinud lood nii viljakusmaagia tõekssaamisest kui ka sellest, kuidas varahommikusele kohtumisele ilmus kohale paar meest. Ehkki võimas naiste koosolemise ja -tegemise vägi oli meie algatusel juba esimesest varahommikust peale juures, ei osanud me vist algusaastatel nende tegevuste väge veel päriselt uskuda. Kui aga esimene liukivi-titt käes oli, sai iga tähistatud maarjapäevaga selgemaks, kui sisukas ja vajalik see kevadine naistepüha naiste jaoks on olnud ja võiks jälle olla.

Kakskümmend aastat hiljem

Kahekümne aastaga muutuvad töö- ja muud elud ning Orus me juba mõnda aega enam ühiseid tähistamisi eest ei vedanud, kuni möödunud aastal otsustasime seda väikese seltskonnaga jälle teha. Ilmusime taas Tuhala nõiakaevu juurde, heledad rätid peas, pannkoogid ja maarjapuna ning värvilised paelad korvis ja oma üllatuseks kohtasime seal samu naisi, kellega koos 20 aastat tagasi maarjapäeva kombestik raamatust pärisellu tagasi toodud sai! Selgus, et vahelduva eduga on nad järjepidevalt ikka samas kohas kokku saanud ja maarjapäeva kombeid läbi teinud, sest teisiti enam ei oska.

Tõepoolest, maarjapäev on see päev aastas, mil ma vaatan tagasi mööda läinud aastaringile, püüan aru saada, kuidas mul läheb ja kuidas läheb kallitel inimestel minu ümber. See on kokkuvõtte ja plaani tegemise hetk. See on jõu kogumise ja halvast vabanemise hetk. See on väga isiklik olemine, enda sisse vaatamine, milles tunnen ülitugevat ühendust oma esiemade tarkuse ja väega ning samal ajal loon ühist olemist nende naistega, kes mu elus praegu tähtsal kohal on. Paastumaarjapäeva traditsioon on sügav ja tänaseski elutempos igati asjakohane, andes tuge vaimsele ja füüsilisele tervisele ning ühendades meid oma kogukonna ja juurtega. Soovin väga, et iga eesti naine saaks võimaluse sellest kombestikust osa saada.

Sandra Nikitin