Sulge
Jaak kohe oskab seda kogukonna ühendamist läbi jutuvestmise. Mõnusas atmosfäär tõstis esile kohalikud lood ja muistendid. Valdav osa esinejatest olid samuti kohalikud – olgu selleks sindikas (Sinti kolinud), sintlane (Sindis sündinud), elanik Tori alevikust, Pärnumaalt või hoopis külaline Liivimaa aladelt Lätist.
Esimene päev: Sindi pärimus ja pajatused
Esimene festivalipäev oli pühendatud nii emakeelepäeva tähistamisele kui Sindi linna lugudele. Hommik algas jutuvestjate ja kirjanike kohtumistega Tori valla koolides ja lasteaedades. Kohale olid tulnud armastatud kirjanikud ja jutuvestjad, nende seas Jaanus Vaiksoo, Indrek Koff, Aidi Vallik, Markus Saksatamm, Piret Päär, Aili Laak ja muidugi Jaak Känd ise.
Pärast festivali ametlikku avamist Sindi seltsimajas jagunes publik kaheks: ühed väisasid Piret Pääri juhtimisel toimunud töötuba “Jutuvestja roll tänapäeval”, teised siirdusid patseerides ja pajatades Sindi ringkäigule, mida vedas eest Kristjan Kullerkan. Õhtu kulminatsiooniks kujunes Sindi seltsimaja jutukohvik “Sindi sindrimad sahinad”, kus kohalikud pajatasid oma kõige meeldejäävamaid ja särtsakamaid lugusid ning juhtumeid seoses Sindi ja sealsete inimestega. Jutuväe kandjateks olid Jaak Eamets, Priit Kast, Arno Tänav ja paljud teised. Päeva lõpetas Silver Sepa fantaasiakontsert „Kust kohast need kõige kreftisemad lood tulevad?” – ja vastust sellele küsimusele otsides jäi festivalipublik mõnusasse jutu- ja laululummusesse.
Teine päev: Tori ja hobuste lood
Teine festivalipäev leidis aset Tori hobukasvanduses ja kandis mängulist nime “Tuleb jutta ku hoose saba takka” – kui hobused on kohal, siis on kindlasti ka lugusid. Festivalipublikut ootasid ees elavad esitlused ja muhedate pajatustega vestjad.
Jaak Känd koos Pärnu Ülejõe kooli noortega esitas lustaka õitsil käimise kava. Mis see õitsilkäik muud ole kui hobuste ja veohärgadega öine karjatamine küla ühiskarjamaal, kus tehti lõket ja lõbutseti. Seejärel võttis sõna Liivimaa jutuvestja Agita Lapsa, kelle lätikeelsed hingeminevad hobulood puudutasid kuulajate südameid. Tänu tõlk Ruta Karmale jõudsid lood ka eestikeelse publikuni.
Tori jutuvestmise pärli, Aita Puusti lood Tori Põrgust, Tori keelest ja kohalikust meelest andsid kuulajatele väärika sissevaate piirkonna pärandisse. Lisaks sai festivalipublik nautida hobukaariku sõitu, külastada Tori muuseumi ja tutvuda Tori Põrguga.
Kahe festivalipäeva jutupeo lõpetas Tori rahvamajas toimunud kontsert „Pala kammer, magus jutt”. Esinesid Pärnumaa noored jutuvestjad, kes olid silma paistnud sügisesel jutuvestjate konkursil. Erilise tunnustuse pälvib minu jaoks noor matemaatikaõpetaja, kes jutustas enda kirjutatud loo Peetrikesest, kes ehitas sildasid inimeste südamete vahele. Muusikalist naudingut pakkus sündmusele Sindi muusikakooli torupilliduo.
Kuidas neid lugusid jutustada, mängida? Festivalil rullus üks lugu teise järel, midagi peast, kuid enamjaolt ikka südamest. Tori Lori jutufestival oli suurepärane tõestus sellest, kui oluline on meie oma lugude hoidmine ja edasiandmine. Seega jutud ei ole lihtsalt sõnad – need on mälestused, rääkimata lood ja emotsioonid, mis meid seovad.
Soovime Pärnumaa jutufestivalile pikka iga ja lugude rohket tulevikku!
Kadri Suits
suulise pärandi spetsialist
Facebook