Sulge
Sepistamine on metallile plastilise deformatsiooni tekitamine. Sepatööd võib jagada nelja gruppi:
1) lihtsamad tööd oma talus (põllutööriistade parandamine, naelte ja hingede valmistamine), 2) vikati sepistamine, 3) kunstsepis (aiad, väravad, iluvõred), 4) XXI sajandi sepis (külmalt sepistatud, enamasti valmisdetailide kokkupanek).
Sepis on ainulaadne käsitöö, kahte täpselt sarnast sepist on praktiliselt võimatu luua. Sepistamise oskus pole umbes 2000 aasta jooksul muutunud, seda tehakse sama tehnoloogia ja raudse konstruktsiooni loogikaga, see on ilus ja aegumatu.
2023. aastal tegutsevad Saaremaal kaks suuremat tööstuslikku sepikoda, mis tegelevad põhiliselt metallitöödega. Nendeks on Valjala sepikoda Valjala alevis ja Saaremaa Sepad Saikla külas. Seal tehakse nii traditsioonilist sepist hõõguvatel sütel koos lõõtsa vibu tõmbamisega, aga ka nn XXI sajandi sepist ehk lihtsalt metallitööd. Sepistatakse külmalt, mis tähendab, et lõigatakse, painutatakse või keevitatakse mujalt Euroopast ostetud detailid omavahel kokku. Tulemus on odavam ja saab kiiremini valmis, mis omakorda meeldib klientidele. „Aga ma arvan, et kui keevitusmasin oleks 19. sajandil talumeestel olemas olnud, siis nad oleksid ka seda kasutanud. Lihtsalt aeg läheb edasi ja sa pead ikka järge pidama,“ arvab selle kohta sepp Timmo Lember.
Kuressaares tegutseb Sepipaja sepikoda, kus kordamööda käivad sepistamas kolm meest – sepikoja omanik Jarek Paju, tema poeg Rauno Paju ja sepp Gunnar Vares. Nende seppade näitel saab öelda, et sepiseid võib teha väga erinevaid: raskeid metallist varikatuseid, piirdeaedu ja sisustussepiseid nagu küünlajalad, aga samas ka tõeliselt kunstilisi elamusi pakkuvaid peeneid ehteid nagu sõrmused. Rõõm on tõdeda, et sepatöö pole pensionieas meeste pärusmaa, vaid see traditsiooniline käsitööharu huvitab üha nooremaid meesterahvaid. Noored omandavad sepatöö oskused oma vanematelt, aga õpivad juurde ka Mandri-Eesti tööstuskoolides ja kõrghariduse tasemel Eesti Kunstiakadeemias (EKA).
Suvisel turismihooajal ja erinevate teemapäevade raames saab sepatööga tutvust teha Jööri küla muuseumi, Mihkli talumuuseumi, Kuressaare lossihoovi ja Angla pärandkultuurikeskuse sepikodades. Sellised Saaremaa pärandoskuste populariseerijad teevad väga tänuväärset tööd, et vanu käsitöötehnikaid ei unustataks ja noortel oleks võimalus nendega tutvuda ja võib-olla hiljem isegi sepaametit õppima minna. Erinevate teemapäevade ja laagrite käigus käivad nendes sepikodades sepaameti tarkusi jagamas Timmo Lember, Gunnar Vares ja Sulev Peäske.
Oma talu sepikojas teevad sepiseid sepad Timmo Lember Pärsama külas ja Sergei Ruus Viltina külas. Peale nende on Saaremaal mitmeid sepikodasid, kus armastusega on hoitud alles nii hoone kui ka sinna kuuluvad tööriistad – lootuses, et ühel päeval jätkab pooleli jäänud tööd mõni tulevane sepp (näiteks praegu EKA metallitöökodade juhatajana töötav Orissaare mees Taavi Teevet).
Sepp ei ole enam ammu külas eluliselt vajalik ja tähtis mees, sest vähe on hobuseid, keda rautada, ja kodus vajaminevad tööriistad ostetakse poest. Tänu vajalike töövahendite lihtsusele ja odavusele on sepatöö sobiv hobi korras tegemiseks. Suur osa sepatöös kasutatavaid töövõtteid on väga lihtsad ja isegi primitiivsed. Suurem osa sepapajas kasutatavatest tööriistadest saab sepp ise valmistada. Osa seppi naudivad sepatöö protsessi ja püüavad teha kõike muistsel viisil aega ja jõudu säästmata. Elektrikeevitust ja plasmalõikurit nad ei kasuta. Teised aga valivad eesmärgi saavutamiseks lihtsamad, kiiremad ja odavamad töövõtted ja kasutavad detailide ühendamisel keevitust. Takistuseks võib saada asjaolu, et keevitust peab väga hästi oskama, et see visuaalselt hästi välja tuleks. Sepad kinnitavad, et nad üritavad oma töödes võimalikult palju kuumtöötlust kasutada, et see vana sepatöö ikka ära ei kaoks ja et meistri käekiri säiliks.
Õnneks on Saaremaal nii asutusi kui ka erakliente, kes sepiseid armastavad ja tellida soovivad. 2023. aasta Saaremaa muuseumi restaureerimistöödel annavad oma panuse varikatuste ja piirete meisterdamise näol ka Valjala sepad. 2016. aastast tegutseb Asval Viikingiküla, kus autentsuse loomiseks kasutatakse palju ka sepiselemente. Sepp Gunnar Varese käest telliti replika Asva linnamäelt leitud varaviikingiaegsest nooleotsast.
Vanimad jäljed kohalikust rauatootmisest ulatuvad 2000 aastat tagasi. Eesti suurim muistne rauatootmise keskus asus Põhja-Saaremaal Tuiu Rauasaatme mägedel. 11.–14. sajandil toodeti seal sadu tonne rauda. 2006.–2012. aastatel tehti põhjalikke kaevamis- ja mõõdistamistöid Kaarma kihelkonnas Käku külas. Leidude põhjal oletatakse, et seal asunud kolmest sepikojast vanim töötas ilmselt juba 14. sajandil. Saaremaal kuulub sepikoda talu õuehoonete hulka eraldi ehitusena või on ühe katuse all mõne teise kõrvalhoonega. Ehitusmaterjalina oli kasutusel puit, kivi või mõlemad materjalid, kusjuures ääsi ümbrus laoti ikka kivist.
19. sajandi keskpaigas ehitati sepikojad palkidest või murdpaetükkidest. Metsarikkamatel aladel kasutati ehitusel männipalke. Kui kuusepalke kasutati vaid puhuti, siis haava- ja tammepalgid olid juba lausa haruldased. Enamasti lõpetati palkidest sepikodade ehitus 19. sajandi lõpul, kuid neid on ehitatud veel ka 1930. aastailgi. Aknaid sepikodadel enamasti ei olnud või kui oli, siis asus väike aken ukse kõrval või otsaseinas. Tihti oli see vaid ava koos luugiga. Kui uks ja ääs olid vastasseintes, siis külgseinas olev avaus täitis ruumi pikendaja rolli. Läbi selle avause nihutati ääsini pikemad sepistamist vajavad esemed. Valgus tuli põhiliselt sisse uksest. Elektrit sepikodades ei olnud. „Sepp läks hommikul pajasse, kui nägema hakkas, ja oli õhtul nii kaua, kui nägi,“ jutustas 1950. aastal Mihkel Rand (1871–1958) Neemi külast.
Ääs ja lõõts asusid sepikoja tagumises seinas ja vajadusel oli seal ääsi kõrval ka keedukoht. Alasi asus keset ruumi alasipaku peal võimalikult ääsi lähedal. Alasipakk oli harilikult puutüvest, tammest või männist, mis oli lõigatud juurte ligidalt. Alasi alla pandi hõberaha – see pidi õnne tooma. Peale ääsi ja alasi oli tähtis roll lõõtsal ehk tuleruumil. Lõõts oli see, mis söed põlema pani ja tulele hoogu andis. See oli valmistatud loomanahast. Kasutati hobuse- ja veise-, harvemini lamba-, vasika-, hülge- või seanahka, mida pargiti tammepargiga. Mida kergemast nahast lõõts oli tehtud, seda paremini see tuult andis. Veel olid sepikojas töövahenditeks:
– ruustangid ehk kruustangid, mille vahele sai esemeid kinni panna;
– pöörak, mille ümber sai painutada näiteks hobuseraudu; see oli kas eraldi tööriist või hiljem ka alasi küljes;
– rauapuur ehk puurmasin;
– väiksemad riistad nagu vasar, rauasaag, mutrivõtmed ja pihid ehk tangid.
Sepikoja uksel oli sepa tehtud koputi. Enne sepikotta sisenemist oli vaja koputada, sest vanarahvas uskus, et sepikojas elavad esiisade vaimud. Sepikoda oli püha koht kõigile.
Sepaks oli taludes enamasti peremees, abiliseks poeg või keegi teine noorem inimene. Sepatööd õpiti kodus, isa õpetas pojale ja see omakorda edasi oma pojale. Erilisemate riistade nagu näiteks vikatite valmistamist käidi ka meistrite juures õppimas. Tihti päris poeg isalt nii lõõtsa, paja kui ka sepatööoskused. „Sepp see sündis süsi suus, rauapeitel ja pihid peos,“ (Mihkel Rand (1871–1958), 1950, Neemi küla). Sepal oli tööd tehes ees nahkpõll, et sädemed riideid ära ei põletaks. Põll tehti kas vasika- või hülgenahast, kuna need olid kerged nahad.
1930. aastatel hakati maakaupluste võrgu tihenemisega üha rohkem kasutama vabriku või kutseliste seppade valmistooteid, mille tulemusena kodusepis taandus. „Noored ei viitsi enam taguda. Ja pajad hakkasid lagunema.“ (Aadu Toomessalu, 1957, Pöide khk) Seoses kollektiviseerimisega kadus lõplikult koduse sepatöö vajadus ja sellega seoses muutusid tarbetuks talu sepikojad. Hiljem kasutati neid peamiselt panipaigana või seisid need lihtsalt kasutamata. Kolhooside sepikodadena hakati kasutama kutseliste seppade või talude avaramaid sepikodasid, kusjuures igal brigaadil oli oma sepikoda, milles tegeleti põllutöömasinate remondiga. Kui aga 1958. aastal anti kolhooside käsutusse suurem masinapark, siis nõudis see avaramaid tööruume ja mehhaniseeritud sisseseadet. Seetõttu hakatigi Saaremaal kolhooside ajal rajama uusi sepikodasid (nt siiani tegutsev Valjala sepikoda), mis olid ehitatud tüüpprojekti alusel ja mis oma tööülesannetelt olid juba rohkem nagu mehaanikatöökojad.
Sepatöö tehnoloogia saab tänapäeval õppida selgeks 2–3 aastaga Kopli ametikoolis või Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis või hoopis mõne sepa juures sellina. Saaremaa sepp Sulev Peäske kiidab väga praktikante nendest koolidest. Noored mehed on sepatöö koolis selgeks õppinud ja õpetavad teinekord veel vanadele seppadelegi uusi tehnikaid. Kuna Saaremaa sepp Gunnar Vares töötas aastaid Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis õpetajana, siis saatis ta poisse ikka Saaremaale Valjala sepikotta praktikale. Kõikide noortega jäi Sulev Peäske väga rahule. Küll üritati neid kinni hoida ja meelitada nende juurde ka tööle jääma, kuid edutult. Uute seppade väljakoolitamist peab Peäske väga vajalikuks.
Kes aga soovib õppida sepatööd kõrgharidusena, saab ennast koolitada EKA-s või Viljandi kultuuriakadeemias. Saaremaa sepp Rauno Paju on just selline mees. Ta on lõpetanud ehte- ja metallikunsti eriala bakalaureusetasemel EKA-s ja õpetab nüüd teisi Kuressaares asuvas sepikojas. Tema koolitustel saab õppida damaskuse terasest nugade valmistamist. Teine samas sepikojas tegutsev sepp Gunnar Vares aga õpetab nii Viljandi kultuuriakadeemias kui ka Kuressaare sepikojas. Viimases korraldatakse erinevaid koolitusi, milles käsitletakse näiteks sepa kaheksat põhitöövõtet ja valmistatakse väikesepiseid. Jätkukursused keskenduvad sepatööriistade valmistamisele ja sepislike ühenduste tegema õppimisele.
Pärsamal tegutsev sepp Timmo Lember õpetab Vana-Vigala tehnika- ja tööstuskoolis sepiseajalugu. Sepatöö huvilisi õpilasi tal jätkub.
Sepatööga saab tutvust teha teemapäevadel või suvisel turismihooajal Jööri muuseumi juures asuvas sepikojas, Kuressaare lossi õues asuvas sepikojas või Mihkli talumuuseumis Lääne-Saaremaal Vikil.
Jööri küla muuseumi sepikojas õpetab Sulev Peäske huvilisi sepatööd tegema. Erinevatel üritustel saab sepistada naela või taguda münti. Kuna Sulevi lapsepõlvetalus Madisel on sepikoda olnud olemas juba sada aastat, siis peab Sulev tähtsaks, et seda oskust ei unustataks, vaid et uut muuseumi sepikoda kasutataks ka järgnevatel aastakümnetel. Nii on Sulev välja mõelnud tegevusi, mis inimesi sepikotta tooks. Näiteks saab pulmadeks tellida neiupõlvenime ümber sulatamise uueks nimeks. Selleks valatakse pulmapäevale eelneval päeval tammepuitu graveeritud nime sisse sulatina. Pulmapäeval sulatatakse vana nimi üles ja valatakse uueks nimeks. Tinast nime saab pruutpaar alusele kinnitatult hiljem koju viia.
Suviti toimuvad sepikoja juures lastelaagrid. „Kahe päeva jooksul saavad kõik metalli kolkida,“ kiidab Sulev laagrilisi. Lastele sepatööde näitamist ja seda, et nad ise saavad käed külge panna, peab Sulev Peäske oluliseks. Siiski arvab ta, et lastele tundub sepatöö liiga raske ja keeruline: „Lapsed loodavad tänapäeval, et sellest telefonist tuleb kõik asjad välja pigistada ja seetõttu ise teha ei soovita.“ Sulev peab oluliseks sepatöö populariseerimist, selle alalhoidmist ja näitamist. Kuna noori seppasid on vähevõitu, siis on tema arvates oluline kaasata selle Saaremaa traditsioonilise käsitööliigi tutvustamise juurde lapsi ja noori.
Saaremaa muuseumi filiaalis Mihkli talumuuseumis saab sepikoja ja sealsete töövahenditega tutvuda muuseumi lahtioleku aegadel. Teemapäevadel saab naela sepistada või tina valada. Seal tegutseb sepp Gunnar Vares.
Kuressaare lossihoovis näitavad ja õpetavad suvisel perioodil sepakunsti sepad Eesti Seppade Ühendusest ja see koht on ka praktika baasiks Vana-Vigala tehnika- ja tööstuskooli õpilastele.
Timmo Lember: „Ma arvan et sepatöö välja ei sure, minulaadseid nokitsejaid tuleb kindlasti juurde. Ja leidub ka neid, kes sepatööga igapäevaselt leiba teenivad ja sellest ära elavad ning need on väga õnnelikud inimesed.“
Kuna sepatöö vajab head silma, tugevat ja kindlat kätt, loomingulisust ja rutiinitaluvust, siis paljud noored seda eriala ei vali. Kui 19. sajandil pärandati sepatööoskused, sepikoda ja tööriistad isalt pojale, siis tänapäeval on selline traditsiooni edasikandumine haruldane. Uute seppade väljakoolitamine on aga väga vajalik. 2023. aastal Saaremaal tegutsenud sepad on vanemad kui keskealised.
Kuressaare ametikoolis praegu sepaks õppida ei saa, aga selline kursus võiks seal tulevikus olla. Saareelanik võiks saarel saada kõik vajalikud teenused ja õppimisvõimalused, et ta saarelt ära ei läheks. Kuid karta on, et ainuüksi sepatööga saarel ära ei ela. Sepiste tegemine on väike nišš käsitööettevõtjale ja enamus seppi teevad seda tööd mingi muu põhitöö kõrvalt.
Sepp Sulev Peäske peab oluliseks noorte õpetamist: „Ma olen täiesti kindel et kui meid ühel päeval enam pole, siis see sepikoda läheb kinni. Me ei ole näinud ühtegi sellist meest, kes oleks nõus minema pea ees tulle ehk tegema raskeid tellimustöid.“
Õnneks on Saaremaal ikkagi ka neid noori mehi, kes sepatööd osates rajavad uusi sepikodasid, nagu Pärsama küla 35-aastane mees Timmo Lember.
Saaremaal tegutsevad sepad on oma ala meistrid, kes ei hoia oma teadmisi endale, vaid püüavad leida noori, kes sepatööst huvituksid. Nii korraldavad sepakoolitusi Gunnar Vares ja Rauno Paju. Esimene koolitab nii lapsi, kes teevad sepatöö esimesi samme, kui ka täiskasvanuid, kes soovivad ise sepistada küünlajalga või sepisnagi. Rauno Paju koolitab huvilisi damaskuse rauast nuge sepistama. Erinevatel teemapäevadel, näiteks Pärimuspäeval või Jööri folgi ajal saab lihtsamaid esemeid nagu sepisnael või suveniirmünt sepistada Mihkli talumuuseumis Vikil ja Jööri muuseumi sepikojas Jööri külas. Nii Kopli ametikooli kui Vana-Vigala tehnika- ja tööstuskooli õpilased saavad käia praktikal Valjala sepikojas ja Kuressaare Lossi sepikojas.
Rannap, Mareli 2023 – Sepatööd Saaremaal, vikatimeistrid ja kunstsepad
Lühitutvustus
Sulev Peäske isa sündis 1906. aastal Jööri külas Madise talus. 17-aastaselt saadeti ta Leisi sepaks õppima. Ta õppis seal 2 aastat ja tagasi tulles olid tema isa ja vend ehitanud talu juurde sepikoja. Madise talu uus sepikoda koosnes metalli- ja puiduosakonnast. Nii suudeti talus oma perega vankrid ja reed algusest lõpuni valmis teha. Nii 20. sajandi alguses kui ka kolhooside ajal rautati Madise talu sepikojas hobuseid ja parandati põllutööriistu. Tegevus toimus kuni 1970. aastate lõpuni. Samal ajal ehitati Valjalasse kolhoosi juurde sepikoda ja seal sai teha nii sepa-, metalli- kui ka keevitustöid. Jööri küla Madise talu sepikojale jäi siis veel hoburiistade remont ja rautamine. Kui polnud enam hobuseid, sai otsa ka töö sepikojas. Kellelegi polnud enam vaja vankreid ega regesid. Kõigepealt lagunes sepikoja katus ja siis vajus kokku ka ülejäänud ehitis.
1998. aastal alustati Jööri külamuuseumi ehitusega sepikoja vundamendile. „Vanasti oli sepikoda informatsiooni jagamise koht. Polnud ajalehte, raadiot ega muud info saamise võimalust. Sepikojast käis aga väga palju rahvast läbi. Käidi oma tööriistade ja hobustega. Ja jagati informatsiooni. Räägiti, et Maali oli käima peale saanud ja Juuli mees jooma hakanud. Sepp rääkis selle järgmistele klientidele edasi ja nii see informatsioon levis. Seetõttu tegime muuseumi vana sepikoja kohale,“ jutustab Sulev Peäske.
2003. aastal otsustati ehitada muuseumi kõrvale ka uus sepikoda. Ka see töötab osaliselt muuseumina, sest seal saab vaadata erinevaid sepa tööriistu, mis ümberkaudsete külade sepikodadest muuseumile on annetatud.
Kirjeldus
Sulev Peäske tegutseb Valjala sepikojas alates 2003. aastast. Sepikoda asub Saaremaa vallas Valjala alevikus, selle aadress on Posti tn 6.
Algusest peale on sepikojas töötanud peale Sulevi veel Jaanus Lipp, Ago Tänav ja Kalev Peäske. Valjala sepikojas on kahekümne aasta jooksul valmistatud nii väikeesemeid Eesti ja välisturgude jaoks kui ka suuri esemeid muuseumite ja teiste vanade ehitiste jaoks.
Kui alguses sepistati Valjala sepikojas suveniirideks, aga ka vanade ehitiste taastamiseks naelu, hingi ja käepidemeid ning saadi hakkama ka ukseluku kadunud võtme taastamisega, siis oskuste kasvades on mehed sepikojas valmis teinud väravaid, treppe ja erinevaid sisearhitektuurielemente. „Kui sa lähed mööda Lossi tänavat Kuressaares, siis ega sa mööda ei pane, kui pead kõiki nähtavaid sepiseid meie Valjala meeste tööks,“ kiidab Sulev Peäske ise. Aga suuremaid sepiseid on tehtud ka Soome turu jaoks. „Käime alati ise mõõtmas, teiste mõõte ei usalda,“ räägib Sulev. Treppide või väravate valmides saadetakse detailid Soome, kus need üles pannakse, või sõidetakse ise neid paigaldama. „Ükskord tegime sepised ka kohapeal. Selleks ehitasime metsa ääsi ja sepistasime seal mitu päeva,“ jutustab Sulev Peäske.
Sepatöö juures meeldib Sulevile, et see pole liinitöö, vaid on loominguline ning vaheldusrikas. Töid on erinevaid: kord vaja mõnele põllutööriistale varuosa teha, teinekord jälle majale tuulelipp. Mitmeid töid on tehtud Saaremaa muuseumi jaoks ja nii saab ka 2023. aasta renoveerimise käigus muuseumi sisehoov iseavanevad uksed ja varikatused.
Kahekümne tegutsemisaasta jooksul ei ole meestel sepikojas olnud ühtegi suuremat tööseisakut, tellimusi on kogu aegi ja kui juhtub olema mõni paus, siis sepistatakse esemeid müügiks. Näiteks sepistatakse vabadel hetkedel mõõku, mis on populaarsed juubelikingid.
Nii Sulevile, Jaanusele kui ka Agole on pakkunud väljakutseid põnevad tellimused, nagu näiteks Ruhnu ja Vilsandi saarte majakate restaureerimine. Kummagi majaka korrosioonist kahjustatud detailid vahetati välja kahe suve jooksul.
2003. aastal ehitas Sulev Peäske koos teiste Jööri küla meestega Jööri küla muuseumi kompleksi sepikoja, mis rajati kolmkümmend aastat tagasi lagunenud sepikoja asukoha kõrvale.
Kui Jööri sepikoda valmis sai, korraldasid külamehed vallalistele neiudele õnnenaela tegemise töötoa. Naela sepistamise juures pidid neiud pomisema nõiasõnu ja mõtlema oma tulevase peale. Suur oli meeste üllatus, kui välja kuulutatud päeval kogunes sepikoja juurde suur hulk huvilisi. Jõulude ajal tehti aga õnnevalamist, maitsti koduõlut ja tanguputru.
Aastaid oli võimalus sepatööd vaadata ja ka ise mõni nael sepistada Jööri folkidel, mille järjepidev toimumine on katkenud Covidi pandeemia tõttu.
Sulev Peäske töötabki kahes sepikojas. Valjala sepikojas valmistatakse erinevaid sepiseid põhiliselt tellimustöödena ning Jööri küla sepikojas korraldatakse laagreid, suve- ja sünnipäevi ning muid üritusi, nagu pulmad, kontserdid ja vastuvõtud.
Sulev peab oluliseks sepatöö populariseerimist, selle ülevalhoidmist ja näitamist. Kuna noori seppi on vähevõitu, siis on tema arvates oluline kaasata lapsi ja noori selle Saaremaa traditsioonilise käsitööliigi tutvustamise juurde.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
1950. aastatel ehitati Valjalasse kolhoosi juurde sepikoda ja seal tehti nii sepa- kui ka metallitööd, aga oli võimalus ka keevitustööks. 20. sajandi lõpus jäi tegevus Valjala sepikojas soiku ja 2003. aastal kutsus sõber Jaanus Lipp Sulev Peäske appi Valjala sepikojale elu sisse puhuma.
Mõlemal noorel mehel puudusid sepatöö kogemused. Sulev oli lapsepõlves isale sepikojas abiks olnud. „Tegin ääsile lõõtsaga tuult,“ ütleb ta. Valjala sepikojas olevate ääsi ja suruõhuhaamriga prooviti esialgu üks hobuseraud valmis teha. Kui see õnnestus, jätkati muude väikeste esemetega, nagu naelad, hinged, küünlajalad ja erinevad kinnitusdetailid. Seejärel saadi juba paar suuremat tellimust Venemaalt. Need olid keerulisemad tööd: valmis oli vaja sepistada piirdeaiad, kus üks jooksev meeter koosnes 54 detailist.
Sulev Peäske on olnud iseõppija. Sepatööoskused on ta saanud proovimise, katsetamise ja kogemuste kaudu. Õpetajateks on olnud nii Saaremaa vanad sepad kui ka noored, kes mõnest kutsekoolist on Valjala sepikojas praktikal käinud. Nii õpetas näiteks üks noormees Sulevi damaskuse nuga sepistama.
Sepatöö on aastate jooksul muutunud. Kui varem tehti tuli ääsile ja sepistati rauda kuumalt, siis nüüd, 21. sajandil valmistatakse sepiseid külmalt. „Kaasaegne sepis,“ muigab Sulev Peäske ise.
Muutused on toimunud seetõttu, et klient ei soovi kalli käsitöö eest maksta ja keerukamate detailide jaoks on Itaalias tehas, mis toodab sepisdetaile. „Neil on seal suur kataloog, kust saab tellida erinevaid osi ja kaunistusi,“ jutustab Sulev Peäske. Saadud detailid tehakse vajadusel ringi, näiteks muudetakse nende mõõte või kuju.
Kuna jooniste tegemine on sepatöö juures väga tähtis, on aastatega õpitud arvutiga tegema nii täpseid kavandeid kui ka 3D-jooniseid. See oskus on oluline, et sepp saaks aimu, mida klient soovib, ja klient saaks aru, milline tulevane sepis välja nägema hakkab.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Aastate jooksul on Valjala sepikojast läbi käinud palju sepatööhuvilisi. „Kes saab kolme päevaga aru, et see töö on raske ja talle ei sobi, kes ei saa ka kolme nädalaga aru, et tema selle tööga kahjuks hakkama ei saa,“ kõneleb Sulev Peäske.
Samas kiidab Sulev väga praktikante Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolist ja Tallinna Kopli Ametikoolist. Need on noored mehed, kes on sepatöö koolis selgeks õppinud ja õpetavad teinekord veel vanu seppasidki uusi tehnikaid tundma. Kuna Saaremaa sepp Gunnar Vares töötas aastaid Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis õpetajana, siis saatis ta poisse ikka Saaremaale Valjala sepikotta praktikale. Sulev Peäske jäi kõigi noortega väga rahule. Küll üritati neid kinni hoida ja meelitada enda juurde ka tööle jääma, kuid edutult. Mõni tubli noormees läks siiski ka EKA-sse edasi õppima ja valis ehtekunstniku elukutse.
Uute seppade väljakoolitamist peab Sulev väga vajalikuks. „Ma olen täiesti kindel, et kui meid ühel päeval enam pole, siis see sepikoda läheb kinni. Me ei ole näinud ühtegi sellist meest, kes oleks nõus minema pea ees tulle ehk tegema raskeid tellimustöid. Ükskord telliti rookombain. Tellijal polnud ühtegi detaili olemas. Käisime siis Orissaares vaatamas, milline see kombain peaks olema ja hakkasime tegema. Lõpuks saime valmis kaks kombaini. Meie põlvkonnaga lähevad kõik sellised mehed, kes on nõus selliseid tellimusi tegema. Kõik tahetakse tänapäeval poest osta ja ise leiutama ei hakata,“ räägib Sulev Peäske.
õpetamine: Õpetab noori Valjala sepikojas
konsultatsioon: Annab nõu ehitusettevõtetele ja osaleb eksperdina renoveerimistel
tutvustamine: Tutvustab sepatööd erinevatel üritustel (Jööri folk)
esinemine: Näitab sepatööd üritustel (pulmades, vastuvõttudel jne)
müük: Müüb sepiseid Valjala sepikojas
tootmine/valmistamine: Toodab sepiseid Valjala sepikojas
turism: Peab sepikoda Jööri külas Madise talu maadel
Koostas: Mareli Rannap (2023)
Lühitutvustus
Gunnar Varese vanaisa oli kuldsete kätega mees. Ta tegi erinevaid puutöid, milleks kasutas muuhulgas ka võlli pöörlema panevat tuulegeneraatorit. Ta ühendas tuulegeneraatoriga nii treipingi kui ka viljaveski. Oma sepikojas rautas vanaisa kolhoosi ajal hobuseid.
Gunnar Varese isa on maalikunstnik, samuti tegelevad loominguliste aladega kaks venda.
Gunnar Vares õppis Tallinna Kutsekeskkoolis nr 1 ja hiljem Tallinna Merekolledžis laevamehaanikuks, ta õppis noorena ka purjetama. Samuti on tal massööri kutse ja ta on töötanud aastaid tööriistakaupluses müüjana.
28-aastaselt tundis Gunnar Vareses puudust sellest, et saaks oma ideid loominguliselt väljendada ja nii läkski ta 1996. aastal Paikuse sepa juurde selliks.
Kirjeldus
Aastatel 1996.–1998. töötas Gunnar Vares Paikusel sepp Jaan Kuke sellina ja pärast Jaani lahkumist tema asemel sepana. Seejärel üüris ta Pärnu servas sugulase lehmalauda ja tegi selle ümber töökojaks. Seal hakkas ta peale päevatööd Paikusel sepistamas käima. „Napsasin eelmiselt omanikult ühe kliendi ja hakkasin temale tegema,“ meenutab Gunnar. Kui ruumid väikeseks jäid, üüris ta uue töökoja Pärnu autobaasilt, kus töötas järgnevad 10 aastat.
Pärnus tegutsemise aastatel oli Gunnar Varesel mitmeid huvitavaid tellimusi. Esimest suuremat tööd ja iseseisva karjääri alustust märkis osalemine Ammende Villa juugendsepiste renoveerimisel. Edasi tulid Pärnu seegimaja ümberehitustööd hotelliks, sh suured väravad ja tuulelipp, ja Audru mõisa sepised. Tööd oli palju ja nii juhtuski, et öösiti tuli uusi sepiseid kavandada, päeval need valmis teha ja õhtuti suhelda klientidega.
2009. aastal tuli pakkumine teha korda Pärnu Veenuse bastioni sepikoda. Selle koha peal oli sepikoda asunud juba 1769. aastast. Pärnu linn soovis sepikoda taastada ja pakkus Gunnar Varesele nii taastamise kavandamist kui ka hilisemat tööd sepikojas. Peale kolme aastat seal töötamist kolis Gunnar Vares 2013. aastal perega Saaremaale ja et ta oli varem massööriks õppinud, siis otsustas ta nüüd selle tööga inimesi aidata. Põhitöö kõrvalt hakkas Gunnar Vares sepiseid tegema Jarek Pajule kuuluvas sepikojas Kuressaares.
Gunnar Varese sepiseid poest ei leia. Ta on ikka teinud põhiliselt tellimustöid. Tellimusi tuleb nii muuseumitelt, renoveeritavate hoonete omanikelt, aga palju ka eraisikutelt. Näiteks Kuressaare lossi on ta teinud sepistatud riidenagid, mis sümboliseerivad omaaegseid Saare-Lääne piiskopkonna valitsejaid Taani kuningas Frederik II-t ja tema venda hertsog Magnust. Kudjape kalmistul võime imetleda Gunnar Varese sepistatud hauaristi, mis on pühendatud kirikuõpetaja Martin Georg Emil Körberile (valminud 2006. aastal).
Gunnar Varese arvates on sepatöö looming, eneseväljendamine, oma maitse ja arusaamiste ning tõekspidamiste materialiseerimine. „Mind võlub, et sa teed ise oma kätega valmis ja see seisab kauem kui mina,“ arutleb sepp Gunnar Vares. Hea meelega valmistab ta käsipuid, koputeid, väravaid, lilleamplihoidjaid ja teisi enamasti väliarhitektuurseid esemeid eraklientidele. Gunnari arvates on sepatöö arhitektuuriline distsipliin: nii kaua kui tehakse arhitektuuri, on tore kui sinna lisatakse midagi, mis on tehtud käsitsi, näiteks väravad, aiad või tuulelipud. Tema arvates ei saa käsitööd mitte millegagi asendada. Gunnar tõdeb, et on tore, et ikka tellitakse sepiseid, kuigi mida aeg edasi, seda vähem. Ta leiab, et uusarendused on projektipõhised ja paljude alltöövõtjatega. Tahetakse hooned valmis saada kiiresti ja odavalt, aga sepatöö nõuab kavandit ja aega. Seetõttu tellitaksegi aiad, piirded või väravad hoopis kuskilt metallitöökojast, kus keevitatakse detailid lihtsalt kokku.
Gunnari arvates on metall materjal, mis ei piira sepa loominguvabadust. Sellest saab teha mida iganes keegi soovib. Aga oskuseid peab ka olema. „Kui keegi toob vana eseme sepale näidiseks ette, näiteks kirve, siis saab lihtsepp selle mõõtude järgi valmis teha, aga kui klient ütleb, et mul on selline maja ja tahan sinna trepikäsipuud, siis jääb lihtsepa oskustest väheseks, peab oskama ka joonistada ja peab üldse loomingulist mõtlemist olema,“ arutleb sepp Gunnar Vares. Sepatöö käib joonise abil, kui just lihtsat sepanaela ei tehta. Ja et kliendile selgeks teha, miks sepis nii palju maksab, on joonisest palju abi, muidu võib juhtuda, et klient ei saa aru, mida sepp mõtleb, ja sepp ei saa kliendi soovidest aru. Vahel tuleb joonised ka 1:1 mõõtkavas teha, et asi selge ja täpne oleks. Alati Gunnar Vares ei sepistagi ise, vaid ainult kavandab. Tema kavandatud esemeid on valmistanud nii Saaremaa Sepad kui ka Valjala sepikojas töötavad sepad.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Gunnar Vares alustas sepaõpinguid Paikusel sepp Jaan Kuke käe all 1996. aastal. Esimesed tööd olid naelad ja käepidemed, uksehaagid ning -hinged. Need olid praktilised esemed, mis rändasid kauplustesse Eestis, Soomes ja Rootsis. Esialgu tuli kõvasti pusida, kuid esimesed ilusad hetked ei lasknud end kaua oodata. Gunnar Vares jutustab: „Mulle ikka väga meeldis see töö. Kui pidin tegema mingit eset, siis näidis anti ette ja püüdsin selle järgi teha, aga ei tulnud välja ja aru ka ei saanud, miks välja ei tule. Tööriistad ju on samad, mis vilunud sepal aga… viskad selle kõrvale ja järgmine päev tuled ja teed ära“.
Aasta hiljem tegi sepikoja omanik aga suure vea, kui andis Gunnarile kaks raamatut. „Sest ma nägin millised tööriistad on olemas ja mida nendega teha saab. Valmis tööd küll eriti kenad ei olnud minu jaoks, aga tehnoloogia köitis mind,“ meenutab Gunnar Vares. Nii tunduski talle ühesuguste esemete sepistamine üksluine ja tüütu.
Aastaid sai Gunnar Vares töö käigus proovida ja katsetada internetist, raamatutest ja kolleegide käest tehnoloogia ning muu vajaliku kohta infot kogudes ja oma nägemust kujundades. Gunnar Vares meenutab: „Ise kavandad, ise teed valmis ja ise ka paigaldad. Uus tellimus oli kui uus väljakutse, alati põnev. Leida sobiv sepatehniline lahendus, mis täidaks etteantud funktsiooni ning samas oleks esteetiliselt nauditav ja tellijale meelepärane. Sepistamine on kui dialoog, kus mõlemad osapooled jätavad teineteisesse jälje, materjalisse jääb sepa loomingu jälg ja sepp saab kogemuse või õppetunni ning emotsiooni.“
Gunnar Vares on Eesti Seppade Ühenduse aktiivne liige ja toonud kokku ka Saaremaa sepatööd armastavad inimesed Saaremaa Sepatöö Seltsi alla. Koolilastele korraldatakse suvist sepalaagrit Mihkli talumuuseumis.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Gunnar Vares korraldab kursuseid täiskasvanutele Kuressaares Talli tn 1 asuvas sepikojas. Näiteks 2023. aastal oli koolitustel võimalik valmistada uksesepiseid, sepislike ühendusi, tutvuda sepa tööriistadega ja saada sepistamise algteadmisi. Kooliõpilastele pakub ta õppeprogramme:
– Sepatöö ajalugu, kus räägitakse sepatöö oskuste jõudmisest Eesti aladele, millist toormaterjali kasutati, milline oli algne tehnoloogia ja mida valmistati.
– Sepistamine tänapäeval, kus tutvutakse sepikojaga, saadakse teada, miks on üldse tänapäeval seppa vaja, millised seadmed on moodsas sepikojas ja mida seal sepistatakse. Samuti tutvutakse ohutustehnikaga sepikojas.
– Sepistamine, kus iga osaleja saab proovida sepa ametit.
Gunnar Varese eesvõttel loodi 11.09.2021 Saaremaa Sepatöö Selts. Seltsi eesmärgiks on koondada Saaremaa inimesi, kes huvituvad sellisest ürgsest ametist nagu sepatöö ja keda seob soov oma kätega vormida tulikuuma metalli, valmistada midagi põnevat ning vajalikku, saada rohkem teada rauast, terasest, sepistamise ajaloost ja tehnoloogiast, sepise disainist, kavandamisest ja funktsionaalsusest. Korraldatakse teemapäevi: ahjuroobi, küünlajala või rõngaskäepideme sepistamine.
Praegu (2023. aastal) on Gunnar Vares õpetaja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias. Ta õpetab nii sepatööd kui juhendab metalli eriala lõputöid. Ka Viljandis võib näha nii Gunnari kui ka tema õpilaste sepiseid. Näiteks valmistati koos kooli Vilma majale väravad.
Gunnari arvates tuleb praegusel ajal seppasid kogu aeg koolidest juurde, aga iga lõpetaja peaks olema laia profiiliga ja oskama ka keevitust teha. Elu on näidanud, et põhiliselt saab sepp teha odavamaid keevitustöid ning vahel harva ka ääsi kuumaks ajada ja mõne tellitud sepise teha.
õpetamine: Gunnar Vares õpetab täiskasvanuid ja koolinoori sepikojas Kuressaares, Talli tn 1. Oma
teadmisi jagab ta nii Saaremaa Sepatöö Seltsi kaudu kui ka koolides käies.
konsultatsioon: Gunnar Vares annab konsultatsioone sepatöö spetsiifika kohta sepikojas Kuressaares,
Talli tn 1
tutvustamine: Gunnar Vares tutvustab huvilistele sepatöö iseärasusi sepikojas Kuressaares, Talli tn 1,
Mihkli Talumuuseumi sepikoda
müük: Gunnar Vares toodab ja müüb oma sepiseid sepikojas Kuressaares, Talli tn 1
tootmine/valmistamine: Gunnar Vares toodab ja müüb oma sepiseid sepikojas Kuressaares, Talli tn 1
Koostas: Mareli Rannap (2023)
Facebook