Eesti Rahvakultuuri Keskuse tähistas oma 30. aastapäeva 4. oktoobril Jõgeva Kaunite Kunstide kodus.
1.oktoobril 1994. aastal sündis Rahvakultuuri Arendus- ja koolituskeskus. Seda Kultuuritöötajate Täienduskooli ja Rahvakultuuri Arenduskeskuse liitmisel. Aastast 2012 nimetati asutus ümber Rahvakultuuri Keskuseks ning 6. aprillist 2020 kannab asutus Eesti Rahvakultuuri Keskuse nime. Seega loeb keskus oma sünnikuupäevaks 1. oktoobrit.
„30. aastat, on seda palju või vähe,“ küsis Eesti Rahvakultuuri Keskuse direktor Kalle Vister oma tervituskõnes ja lisas, et küllap kolmkümmend aastat vanuse poolest on ilus aeg, aga vähe, sest rohkem kui pool ilusat elu on veel ees. „30. aastat eluasemelaenu – ilmset palju! 30. aastat Eesti rahvakultuuri? Kahtlemata vähe, sest mõningate rahvakultuuri nähtuste juured ulatuvad aastatuhandete taha“.
Sünnipäeval ei võetud vastu ainult õnnitlusi keskusele, vaid tunnustati ka neid, kes oma valdkonnas silma on paistnud. “Rahvakultuurivaldkond hõlmab palju rohkemat – loomingulist ja rahvuslikel traditsioonidel põhinevat harrastustegevust, pärimuskultuuri, vaimset kultuuripärandit, rahvuslike ja paikkondlike kultuuritraditsioonide uurimist, hoidmist ja jäädvustamist, avalikke kultuurisündmusi ning rahvakultuurialast seltsitegevust, koolitust ja täiendõpet. Seega täna – ei pea me ainult asutuse sünnipäeva, vaid teeme oma tänukummarduse ka kaheksa valdkonna esindajale, neile, kes oma töö ja tegevusega on silma paistnud üle Eestimaa,” ütles Eesti Rahvakultuuri Keskuse direktor Kalle Vister.
Tunnustuse said:
Ave Grenberg – olulise panuse eest meie esivanemate söögitraditsioonide hoidmisel. Ave on Mulgi kultuuri hoidja ja edendaja ning tema algatusel tuli idee esitada Mulgi pudru valmistamine ja söömine Mulgimaal UNESCO vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Otsus nimekirja kandmise kohta tehakse UNESCOs 2024. a lõpus.
Ivika Hein – panuse eest noorte kaasamisel harrastusteatri tegevusse ja pühendunud panuse eest valdkonna arengusse. Ivika on Miina Härma gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja, kes seisab hea selle eest, et harrastusteatri pisik noortest mööda ei läheks. Draamatunnid on noorte seas väga populaarsed ja lavastused on vaatajateni toodud ka suurtelt lavadelt (näiteks Vanemuine).
Mareli Rannap – panuse eest käsitöötraditsiooni väärtustamisel ja meie pärandi hoidmisel. Mareli tööd on jõudnud ka rahvusvahelisse pilti. Näiteks Eesti Vabariigi 105. sünnipäeval, 24. veebruaril sai Brüsseli sümbol Manneken-Pis selga uued Saaremaa Jämaja mehe rahvarõivad. Rahvarõiva komplekti autor on Mareli Rannap.
Marika Järvet – panuse eest Eesti rahvatantsu järjepidevuse hoidmisel ja tantsutraditsiooni väärtustamisel. Marika on Eesti rahvatantsu järjepidevuse hoidja, Eesti Naiste Tantsupidude eestvedaja ja korraldaja ning uute naiste tantsude konkursi eestvedaja.
Peep Veedla – mitmekülgse panuse ja pühendumuse eest Eesti pärimusmuusika elushoidmisel ja selle põimimisel teiste kultuuridega, mis on andnud olulise panuse valdkonna arengusse. Peep Veedla on muusikaprodutsent ja kontserdikorraldaja, kes on aastaid eest vedanud Viru folki. Ta on andnud panuse pärimusmuusika elushoidmisel ja selle põimimisel teiste kultuuridega ning kaasanud festivali korraldamisse piirkondliku kogukonna. See on hea näide nii omavalituse, ettevõtluse ja kogukonna koostööst.
Polina Tšerkassova – hoiab elus lugude pajatamise iidset kunsti, ühendades meid oma jutustuste ajatu tarkuse ja väärtustega. Polina on vabakutseline muusik ja jutuvestja, kelle lood on võimestatud erinevate rahvaste kultuuririkkusest. Muusiku ja jutuvestjana vestab Polina eri kultuuride lugusid, mida põimib enda loodud muusikaga. Muusika esitamiseks kasutab ta haruldasi muusikainstrumente, näiteks iraani haamerkannelt santur, aafrika harfi kamele ngon, hispaania torupilli gaita gallega, türgi rebabi, leedu birbynet, aafrika kalimbat, käsitrumme, eesti kannelt, pikkvilet ja enda loodud pille. Muinaslugusid räägib Polina Tšerkassova lastele kui ka täiskasvanutele, ta on esinenud koolides, kultuurimajades, festivalidel, konverentsidel ja korduvalt ka välismaal.
Viivika Orula – väärtustab meie põlvest põlve päritud tavasid. Innustab ja inspireerib, loob ning aitab kaasa vaimse kultuuripärandi hoidmisele. Viivika kultuuriline tegevus sai alguse neli aastat tagasi, mil ta asus renoveerima vana talumaja väikeses Soolu külas, kust on pärit tema esivanemad. Teoks on saanud Soolu Põllugalerii fotonäitused, 5 kilomeetri pikkusele teepervele paigaldatud paikkonna ajalugu tutvustavad Kruusateelehed, kontserdid, näitused ja huvitavad kohtumised loomeinimestega kodutalu hoovis ja talutoas. Koroonakevadel kutsus Viivika inimesi loodusesse, et kogeda teistmoodi kultuurielamusi. Küüditamise aastapäeva mäletamiseks valmis 500 värvilise munaga installatsioon endise palvemaja asukohale, kevadpühadel asusid külatee äärde õlgedest inimsuuruses märtsijänesed. Suvel korraldati külafestivali raames lõõtsapäev, mis on saanud traditsiooniks ja selle aastal toimus Soolu lõõts juba viiendat korda jne.
Tori vald – kodu, koht, kus on hea kultuuril elada. Kus hinnatakse ja väärtustatakse kultuuri ning raskuste puhul hoitakse kokku. Vald on hoidnud rahvakultuuri mainet ja andud väärtusliku panuse valdkonna arengusse. Vald on valla eelarvest pidevalt kultuuri toetanud. On selgelt näha, et kui valla eelarve suureneb, siis suureneb ka kultuuri eelarve (2022. aasta vallavalitsus eelarve oli 29 687 859,36 eurot, sellest eelarve kultuurile 3 800 368,21. 2023. aastavallavalitsuse eelarve oli 34 588 900,00 eurot, sellest eelarve kultuurile 5 862 600,00 eurot.
Lisaks tunnustas direktor Kalle Vister oma kõnes kolleege: „Tänan Eesti Rahvakultuuri Keskuse meeskonda ja igaüht teist eraldi. Ma ei täna teid ainult teie töö eest, vaid selle südame ja pühendumuse eest, millega igapäevaselt panustate.” Hõbepreesi pikaajalise pühendumise eest said Krista Lember ja Helle-Mare Kõmmus.
Kontsertlavastuse idee autor oli Eesti Rahvakultuuri Keskuse kommunikatsiooni ja personalijuht Kaja Liivak. Lavastuse ja koreograafia seadsid Anu Sööt ja Ele Virkus.
Etendajad olid Kristin Kalam, Germo Toonikus, Raho Aadla. Muusikalist meeleolu pakkus ansambel Lonitseera ning koorilaulu kavaga esines Palamuse laulustuudio/ Palamuusika, juhendaja Karmo Toome. Valguskujunduse eest vastustas Kristjan Tammi. Helikujundus Marcus Ellervee ning helifailide salvestuse teostas Kertu Allas-Laumets ning töötluse tegi Lauri Lüdimois. Videokujundusega aitas Ave Palm ning ruumikujunduse teostas Pille-Riin Lillepalu, Gerda Sülla, Liisa Lilienthal (Full of Junk). Etendajate kostüümid oli valminud Ene Vainola (OMAMOOD 2024) käe all.
Rohkem fotosid leiab Eesti Rahvakultuuri Keskuse näoraamatust
Kaja Liivak
kommunikatsiooni- ja personalijuht
Eesti Rahvakultuuri Keskus
Telef: +372 5300 8302
E-post: kaja.liivak@rahvakultuur.ee