Mida uut on Eesti vaimse kultuuripärandi nimistus?

Aire Koop uuris Pärnumaa rannikualadel, täpsemalt Treimani, Kabli, Võiste ja Varbla külades ja Häädemeeste alevis teemat „Adru kogumine ja kasutamine Pärnumaa rannikualadel“ (Aire Koop, 2022). „Potipõllumehed ja aiapidajad käivad nii kevadel kui sügisel rannas korjamas adru, et oma taimedele jõudu ja väge kasvamiseks anda, lisaks hoidvat adru ka hästi taimede niiskust. Need on kõik piisavad põhjused, et käia seda väärt kraami mere äärest korjamas, kui meri on lahke!“.
Sissekandest saab teada, kuidas, kuhu ja millistel puhkudel seda väärtuslikku meretaimedest, teokarpidest, rannaliivast koosnevat kraami panna ning isegi selle raviomadustest inimese tervisele.
Kirje väärtus on ka asjaolus, et lisaks rahvalikule tunnetusele on toodud ära ka teaduslikumalt läbi mõeldud kasutus, seda Võiste puukooli jagatud teadmiste näol.

Tänu tublile käsitöölisele Mareli Rannapile on viimastel aastatel nimistu jõudsalt täienenud käsitöö valdkonna sissekannetega Saaremaalt. Mareli ei koosta kirjeid vaid selliste käsitöövõtete kohta, millega ta ise tegeleb, vaid laiemalt ja tänu millele me saame veel paremini mõista, kui rikkalik see valdkond on.

Eesti vaimse kultuuripärandi nimistu esimene naha töötlemist käsitlev sissekanne on värske „Kodune nahaparkimine Saaremaal“ (Mareli Rannap, 2023). Saaremaal on ikka arvukalt elanud lambaid ja suurulukeid, seega on seal laialdaselt tegeletud ka naha parkimisega. See oskus oli üsna hääbumisohus, kuni 2016. aastal toimus koolitus, mille tulemusena on taas oskajaid. Koduse nahaparkimise näol on taas näide Saaremaalt, kuidas pärandit päästab just nimelt tegutsemine.
Sissekandest saab teada, millised on parkimismeetodid ja põhilised tööprotsessid. Praegu Saaremaal koduse nahaparkimisega tegelevad inimesed kasutavad erinevaid nahku ning ka erinevatel eesmärkidel. Mareli Rannap näiteks ise pargib rahvarõivakomplekti juurde kuuluvate talvemütside – üllide – valmistamiseks sobivaid nahku. Eraldi isikusissekannetest saab veel lugeda jahimees Rein Sepa ja lambakasvataja Aivar Kallase tegevusest.

Sissekanne „Sepatööd Saaremaal“ (Mareli Rannap, 2023) viib meid sügavuti selle tummise käsitöö minevikku ja tänapäeva. Ilmselt kõige paremini võtab teema kokku kohaliku sepa Timmo Lemberi helge arvamus: „Ma arvan et sepatöö välja ei sure, minulaadseid nokitsejaid tuleb kindlasti juurde. Ja leidub ka neid, kes sepatööga igapäevaselt leiba teenivad ja sellest ära elavad ning need on väga õnnelikud inimesed.“ Isikusissekanded tutvustavad meile seppasid Sulev Peäsket ja Gunnar Varest.

Maris Kriisa on teinud tubli töö sissekande „Koorilaulu traditsioon Lüganuse kandis“ (Maris Kriisa, 2023) koostamisel. Lüganuse Segakooris käib nii nooremaid kui vanemaid, mõned lauljad laulavad kooris juba mitmendat põlve – enne neid on laulnud emad-isad, tädid-onud, vanavanemad ja veel kaugemad esivanemad. Lauluproovi on tihti kaasa võetud ka lapsi ja lapselapsi, nii mõnigi neist on saanud sellest laulupisiku ning nüüd lauldakse juba ise kodust kaugemal teistes koorides. Kooriproov on kogukonna kokkusaamine, lisaks ühislaulmise rõõmule jagatakse näiteks ka kohalikke uudiseid.

Uuendatud kujul saab peatselt ka lugeda, mis elu elab Avinurme kandis rukkileivatainast kapsaleib, mis ajakohastatuna on nimistus ka uue nimega „Kapsapiiraka valmistamise ja söömise traditsioonid Avinurme kandis“. Kirje koostaja ja uuendaja Küllike Pärn on täiendanud ka nii foto- kui videomaterjali.

Kõiki mainitud sissekandeid saab nimistust otsida selle kevade jooksul, kui nad keeletoimetajalt meile tagasi jõuavad. Hoidke siis pilku peal meie Facebooki lehel – anname kindlasti teada!

Epp Tamm
spetsialist