Uuesti alustades oleksin palju julgem

Viimati õppisid sa Viljandi kultuurikoolis kultuuritööd. Nüüd,  pea 36 aastat hiljem Tartu Ülikooli viljandi kultuuriakadeemias kogukonnatööd. Mis paneb sind uusi asju õppima?

Arvan, et see on uudishimu ja otsiv loomus, iseenda proovile panek, tahtmine midagi uut kogeda ja teada saada. Tundsin, et teadmised ja ka silmaring vajaksid värskendamist. Arvan, et aju tuleb vanemas eas tööle rakendada ja selle töökorras püsimiseks on oluline ennast pidevalt uute teadmistega turgutada. Uuesti kooli minek oli mugavustsoonist väljatulek. Tegin endale kohe selgeks, et kui ei sobi, ei pea „nui neljaks“ pingutama. Võtsin kooliaastaid kui seiklust ja enese proovile panekut.

Õppimine töö kõrvalt on tõsine proovikivi. Kuidas toime tulid, kes sind toetasid?

Ülikooli minek minu eas oli katsumus ja seotud hirmuga, kas ma hakkama saan? Kas suudan noortega sammu pidada? Noorem põlvkond on kasvanud koos nutiseadmetega, mina mitte ja sellega toimetulekut kartsin kõige enam. Loomulikult hirmutas väga keeleoskus, sest õppisin omal ajal saksa keelt ja inglise keel tundus väga keeruline. Sain aga hästi hakkama ning eestikeelset õppekirjandust jagus piisavalt.

Imetlen neid, kes töö kõrvalt kõrgkoolis käivad. Õppimine igapäevatöö kõrvalt on minu meelest piisavalt keeruline. Töö ja pere (väikeste laste) kõrvalt koolis käia –  mina varem ei julgenud sellele isegi mõelda! Õppimine töö kõrvalt vajab aja- ja enesejuhtimise oskust ja seda tuli õppida. Oma koolitööd tegin alati ära õigeaegselt, mulle see sobis ja nii tundus lihtsam.

Kõige raskem oli uuesti õppima õppimine. Minu eelmise kooliajaga võrreldes oli kõik teistmoodi ja vajas harjumist. Kartsin pahatahtlikku kriitikat, mis võib mu õpisoovi kustutada, aga mind toetasid sõbrad ja pereliikmed hea sõnaga. Kuna noorem poeg õppis samal ajal kultuuriakadeemias muusikaosakonnas, sain temalt julgustust. Ei saa ju ometi halba eeskuju anda kooli pooleli jätmisega! Vanem poeg, kes elab Austraalias, julgustas ja tunnustas – ema, sa saad hakkama! Igatahes jõudsin lõpuaktuseni välja! Tagasi vaadates olid kõik mu hirmud ja kartused täiesti põhjendamatud. Uuesti alustades oleksin palju julgem.

Mis oli teistmoodi võrreldes viimase kooliskäiguga?

Varasemaga võrreldes on palju muutunud. Näiteks internetist leiad kõik, mis õppeks vajalik.  Slaidid ja õppematerjalid on kõik kenasti veebis saadaval, erinevad grupitööd sai enamasti veebi kaudu ära tehtud.

Üks raskemaid ja samas kõige põnevamaid ning enam teadmisi nii enda kui protsesside kohta andis seminaritöö „Muutuste tendentsid kultuurielus Väike-Maarja rahvamaja näitel aastatel 1990- 2005“, mille kaitsmine toimus koroona tõttu veebis. Tundus veidi kõhe ja võõras. Vaatad arvutiekraani, tutvustad oma tööd ja vastad küsimustele, mida komisjon esitab, olles ruumis tegelikult üksi.

Miks otsustasid õppida kogukonnatööd ja huvitegevust?

See oli veidi ootamatu otsus. Viljandi kultuuriakadeemia 65. sünnipäeva vilistlaspäeval toonaste kursusekaaslastega kohtudes arutasime, et võiks jälle õppima asuda. Olin mõttes varemgi heietanud, et õpiks midagi hoopis teistsugust – kas riigiteadusi või õigusloomet. Kokkutulekul olid emotsioonid laes ja otsustasin tulla tagasi Viljandisse! Kuna  kultuurikorralduses ei olnud kaugõpet, valisin õppe, mille lõpetades sain diplomi kogukonnahariduse- ja huvijuhtimise erialal. Meeldis, et õppekava oli väga laiahaardeline, andes oskuse orienteeruda kultuuri-, haridus- ja noortevaldkonna mõistetes, probleemides ja sisus. Sain palju teadmisi andragoogikast, draamapedagoogikast, kogukonnatööst, organisatsiooniõpetusest, õpetaja identiteedist ja juhtimisest, pärimuskultuurist, loovuse psühholoogiast, filosoofiast, kultuurisemiootikast, karjäärijuhtimisest, arengupsühholoogiast, kõnekunstist, muusikaloost, loovusest, vanemaharidusest, noorsootööst jne. Meeldisid väga ühised arutelud, kus kõik oma mõtteid jagasid –  see oli inspireeriv ja rikastav.

Mida õppisid enda kohta selles protsessis?

Sain teada, kui vähe ma tegelikult tean ja ka seda, et minu vanuses on võimalik õppida ja see oli väga positiivne kogemus.

Õppisin rohkem oma tegevusi analüüsima ja mõtestama. Sai ennast pidevalt reflekteerida, missugune ma õpetajana/juhina ise oleksin, arvestades isiksuseomadusi, väärtushinnanguid, juhtimiskäitumist. Alati ei pea meeskonnas ise kõike oskama, oluline on oskus leida õigeid inimesi, kes on pädevad ning valima juhtimisstiili, mis annab loomingule vabad käed ja võimalused.

Räägi oma lõputööst „Veerand sajandit Väike-Maarja pasunakoori“.

Lõputöö teema tuli elust enesest. Nimelt Väike-Maarja pasunakooril täitus 25 aastat taasasutamisest ja puhkpillitraditsiooni hoidmisest Väike-Maarjas. Lõputöösse koondasin pasunakoori ajaloo ja mängijate mälestused ning ülevaate juubelikontserdist. Töö andis lühiülevaate puhkpillimuusika harrastusest ja harrastajatest ning kuidas taasloodud pasunakoor esialgse seitsme mehega on jõudnud 30-liikmeliseks arvestatavaks orkestriks.

Tänane Väike-Maarja pasunakoor on harrastuskollektiiv, mis ühendab ümberkaudsed puhkpillimängijad. Pasunakoori kuuluvad Väike-Maarja muusikakooli puhkpilliõpilased, et arendada oma mänguoskusi – koosmäng inspireerib ja motiveerib oskusi lihvima. Kultuurikandjana on pasunakooril Väike-Maarjas oluline roll ja tänu aktiivsele tegutsemisele ning noorte kaasamisele kantakse puhkpillitraditsiooni siiani edasi. Oma töös kirjeldan, missugust rolli pasunakoori arengus on mänginud kohalik muusikakool, kogukond ja suhtumine.

Milline paistab selle pasunakoori elujõulisus-tulevik Eesti puhkpilliorkestrite vähenemise taustal?

Tööd tehes lugesin paljude orkestrijuhtide arvamusi ja mõtteid, sest nemad ju protsessis olles on kõige teadlikumad. Vahetult enne lõputöö esitamist tuli uudis, et kaitseväe 40-liikmeline professionaalne sõjaväeorkester täies koosseisus koondatakse, mis vapustas kindlasti kõiki. Elujõulisusele andis see kahtlemata hoobi, eriti kuna tegu kutselise puhkpilliorkestrite lipulaevaga.

Puhkpillorkestrid rikastavad meie kultuuripilti ja nende hoidmine, edasiviimine on meie kõigi ülesanne. Kus omavalitsused rohkem ja toekamalt õla alla panevad, seal orkestrid toimivad. Noortele puhkpillimuusika meeldib, isegi väga, kui ainult neid veidi suunata ja näidata puhkpillimuusika ilu ja võimalusi. Väga palju oleneb kaaslastest – näiteks kui klassi populaarne kuju õpib puhkpille ja osaleb orkestritöös, lisandub tema eeskujul orkestrisse mängijaid või kui pasunakooris olles tekkivad sõprussuhted, mis püsivad ka hiljem.

Noorte puhul näengi, et lisaks pillimängule on väga oluline  kuuluvuse vajadus. Olulisel kohal on vaba suhtlemine nii enne, kui pärast proovi ja ka vaheaegadel. Peab olema piisavalt esinemisi ja väljasõite. Laulupeod on samuti suureks motivaatoriks.

Lõpetuseks tagasi algusesse, kas su mõtted liiguvad juba uue õppimise suunas?

Võin öelda, et uudishimu on säilinud ja ikka vaatan ülikoolide õppekavasid. Jätan selle teema lahtiseks ja tuleviku suhtes blokaade ei tee.  Kindlasti on tulevikul midagi minu jaoks veel varuks, mis viib mind õppima ja uusi oskusi omandama.

Küsis Eeva Kumberg
koolitusspetsialist
Eesti Rahvakultuuri Keskus