Märts koolituses: ridamisi lõpetajaid ja mitu koolitusseminari

Jana Hindrikson: „Koolitus andis mulle elus uue sihi.“
Peamine, mida koolituselt kaasa võtsin, on lõputu austus esivanemate pärandi suhtes. Siiralt imetlen neid naisi (ja ka mehi), kes äärmiselt nappide vahenditega on suutnud valmistada hindamatu väärtusega esemeid, mida järeltulevad põlved saavad uurida ja millest  inspiratsiooni koguda. Tohutult palju rõõmu tekitas „ahhaa“- elamus, kui suutsin tuvastada ja järele teha nii mõnegi tehnoloogilise võtte või lahenduse, mida varem polnud eriti tähele pandud.
Õppisin eelkõige keskendumist ja kannatlikkust, suurt pilti vaatlema ja suhtuma detailidesse äärmise tähelepanuga, õppisin hindama isetegemise võlu ja nautisin tulemust, kui esemed valmisid kenamadki, kui oskasin unistada. Kuigi ette tuli ka väikseid ebaõnnestumisi ja viltuvedamisi, siis suurepäraste juhendajate abiga said kõik mured lahenduse ja enamgi veel.
Enesearengu mõttes andis koolitus mulle elus uue sihi – soovin edaspidigi nii oma tutvusringkonnas ja vahest ka laiemale huviliste ringile meie esivanemate käsitööoskusi tutvustada enda valmistatud esemete kaudu, aga mõtted liiguvad ka juhendamise valdkonna suunas.
Mere Liisu Lindma: „Imetlen kogu südamest oma mulkidest vanavanemaid!“
Projekt oli meil õe Katriniga koos ette võetud ja see oli kaheaastane kvaliteetaeg. Lisaboonusena valmisid teineteist toetades Mulgimaa rahvariided. Minu käsitööoskused, mis oleksid võinud Paistu naise arhailise kostüümi tegemisel aidata, jäid kuuendasse klassi. Sel erilisele teekonnal aitas püsida suur soov teha endale rahvariided ning loomulikult visadus ja tahtejõud. Kahe aasta jooksul õppisin, kuidas asju (loe: rahvariideid ja erinevaid tehnikaid) nimetada (nt pluus on särk, sokid kapetad) ja käsitseda, tegemaks nt kirivööd, kõlapooka, niplispitsi. Isegi narmaste valmistamine ja nende puuspõllele külge õmblemine nõudis rohkem tähelepanu, kui oskasin arvata. Oluline on ka tikkimine, millest sai minu armastus ja mis oli väga maandav tegevus koroonaperioodide ajal. Kainestavalt mõjus hetk, kui mõistsin, et eseme viimistlus võtab sama palju aega kui selle loomine. Olen väga tänulik meie õpetajatele ja oma õele Katrin Virule, kellega koos oli see teekond imeline.
Kooli ajal lugesin palju Eesti ajaloo ja rahvariietega seotud raamatuid, et mõista, mis toimus Eestis paar sajandit tagasi peale selle, mida olin õppinud gümnaasiumi ajalooõpikutest. Alles nüüd saabus selgusehetk, milline oli tüdruku ja naise roll kodus ja koht ühiskonnas. Jah, olin loomulikult märganud, et A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimeses osas sai igas peatükis keegi nahutada kui mitte peksa. See vägivald, millest keskkooli kirjandustundides ei räägitud, jõudis kuidagi eriti räigelt kohale, kui lugesin mõningatest pulmatraditsioonidest. Kui särki tegin, sain teada, et samas särgis, millega abielluti (no mitte ei taha kirjutada, et mindi mehele), saadeti naine ka viimsele teekonnale. See sama särk pandi iga kord valmis, kui naine sünnitas. Tunnistan, tundsin tõelist tänulikkust, et elan Eestis 21. sajandil, mitte ajastus, kus mu rahvariided pärinevad. Ja imetlen südamest oma mulkidest vanavanemaid, kes andsid kõigile neljale tütrele, ehk siis minu vanaemale ja tema kolmele õele gümnaasiumihariduse. Tol ajal, möödunud sajandi alguses, oli vaid 1% eesti rahvastikust gümnaasiumiharidus.

Kultuurikorraldaja täienduskursuse 2022-2023 lõpetajatele anti tunnistused 9. märtsil Viljandis. Kursuse juhtivkoolitajaks oli TÜVKA kultuurikorralduse programmi juht Jorma Sarv, kelle elulist lähenemist  ja näiteid kultuuriorganisatsioonide ja -algatuste juhtimise õpetamisel  tänasel päeval hindasid kursuslased kõrgelt.
Veiko Veiert: „ Õppejõud Jorma Sarvega peaks vähemalt ükskord elus kõik Eesti kultuurikorraldajad kohtuma.“
Osalesin Kultuurikorraldaja täienduskursusel elus esimest korda. Kiidan kohe algatuseks meie kursuse juhti Reet Suurkaske, kelle eestvedamisel sujus kogu protsess laitmatult. Aitäh, Reet!
Mida õppisin? Rõõm oli saada kinnitust, et liigume Anija vallas kultuurikorralduses õiges suunas. Õppejõud Jorma Sarvega peaks vähemalt ükskord elus kõik Eesti kultuurikorraldajad kohtuma. See kogemuste pagas, mis Jormal on, on muljetavaldav ja inspireeriv.
Uutest teemadest õppisin teenusedisaini, mis on kultuurikorralduse maastikul uus teema aga väga vajalik protsess, et aru saada, millist teenust meie kogukond üldse vajab. Kipume oma töös eeldama ja arvama, et kultuurikorraldajatena teame täpselt mida inimesed tahavad. Ants Lusti tegi väga lihtsalt teemasse sissejuhatuse ja siiani on meeles tema pottahi ja selle näitel teenusedisaini tutvustus.  Kõik esitlused ja neid oli palju, olid väga professionaalsed. Igast ühest võtsin midagi kaasa ja proovin neid oma töös lähiajal rakendada. Aitäh, Eesti Rahvakultuuri Keskus!

Koolitusseminarid „Elav pärand ja jätkusuutlikkus“ Jõgeva-, Pärnu- ja Lääne-Virumaal
Eesti Rahvakultuuri Keskuse eestvedamisel koostöös piirkondlike partneritega toimusid elava pärandi ja jätkusuutlikkuse koolitusseminarid 1. märtsil Jõgevamaal Adaveres, 14. märtsil Pärnumaal Audrus ja 27. märtsil Häädemeestel ning 28. märtsil Lääne-Virumaal Sallas. Koolitusel otsime koos kogukonnaga piirkonnale omast ja olulist elavat pärandit ning mõtiskleme selle seostest jätkusuutlikkusega. Adaveres selgus, et sealkandis tegeletakse aktiivselt liikumisega seotud harrastustega nagu näiteks sildade jooks, mudajooks, uisutamine või kardisõit. Audru koolitusel, mis toimus koostöös Pärnu Lahe Partnerluskoguga, mõtlesime koos Romantilise Rannatee ettevõtjatega, kuidas jõustada elava pärandi ja jätkusuutlikkuse võtmes piirkonna tooteid ja teenuseid. Häädemeeste muuseumis leidis aset tõeline kogukonna kokkusaamine ja üheskoos sõnastati seda elavat pärandit, mis just Häädemeeste rahvale kõige hingelähedasem on. Salla Seltsimajas oli kokku tulnud peamiselt Väike-Maarja piirkonna rahvas, aga ka veidi kaugemalt. Kohaliku pärandina toodi esile piirkonnale omast kalastamise ja vähipüügi lugu, kohapärimuse olulisust, pohiranna kielt, aga ka näiteks lastele tänini omast ukselt-ukselt mängima või külla kutsumist. Nagu ütleb Häädemeeste kõnekäänd: „Elu peab olema ja tuli peab põlema!“.

Koorijuhtide täienduskursus jätkus märtsis. Koolitusjuhi Tuuli Metsoja sõnul andsid märtsi koolituspäevad kõigile osalejatele palju uusi teadmisi ja inspiratsiooni. Lisaks dirigeerimise teoreetilistele, praktilistele ning vokaaltöö tundidele oli seekord haarav loeng Riina Rooselt, kes kõneles käsil olevate teoste kultuuriloolisest kontekstist ning Pärt Uusbergilt, kes tutvustas kursuslastele oma valikut kümnest inspireerivast a capella koorilaulust eesti muusikas. Koos käidi Estonia kontserdisaalis, kus oli väga erakordne õhtu – nimelt kanti ette Claudio Monteverdi senini kadunud ooper “Ariadnet otsides”, mille esitasid eesti koorimuusika lipulaev Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Floridante barokkorkester koos kunstilise juhi ja dirigent Andrew Lawrence-Kingiga.

Viljandimaa rahvarõivakooli märtsi õppepäevadel oli peateemaks pastelde tegemine ja õmblemine. Lisaks Inna Rauale oli õpetamas ka Merli Mänd. Vaadati üle valmivate kostüümide seis ja õpetaja Merli Männi sõnul on 3. juunil rahvarõivakooli lõpetamisel näha väga ilusaid rahvarõivaid. Vormistamist ootavad ka kirjalikud tööd, mille koostamiseks on vaja end samuti kokku võtta. Koolitusjuht Inna Raud seadis sellel puhul sisse veebipõhised nõustamisvoorud. Viljandimaa rahvarõivakooli viimased õppepäevad toimuvad 22. ja 23. aprillil.