Sulge
Mis eristab seda pärandkultuuri pesa tänasest üldvoolust on see, et see on elav tegemine, mis ei sõltu projekti rahastusest, vaid toimib osavõtjate enda panuse abil.
Eelduseks on, et iga õpipoiss integreerib saadud kogemused reaalsesse ellu, st järgib käsitöö reegleid ka isiklikes tegemistes ning jagab omandatud oskusi järgmistele huvilistele. Seega arendab ja rakendab käelisi oskusi kooliväliselt ja jätab igal võimalusel kõrvale elektrilised abivahendid, mis on aja jooksul meie kätelt röövinud palju eeldusi, kuna nad teevad töötegemise näiliselt lihtsamaks ja kiiremaks. Sellega on loodud elav ring, just nii nagu see käsitöö hiilgeaegadel oli. Ajal kui see oli paratamatu eluosa ja puit oli peamine materjal, mille keskel elati ning millest sündisid elamise abivahendid lusikast vankrini.
Täna on koolis 16 jüngrit, kellest kolmandik on naised. Mitmel on „endal saba taga“, st käsitööga on tegeletud varem ja tegeletakse ühel või teisel moel ka igapäevaelus. Neli on juba selli staatuses, kes on õpipoisiõppe juba läbinud.
Õppetöö oluline osa on järgi teha ajaloolisi esemeid, mis täna peamiselt muuseumikogudes varjul. Saada aru materjalist ja mõttest, miks miski ese on just sellisena loodud. Kui palju on selles vanas esemes loomingut ja palju praktilise kasutamise eeldusi? Kus Eesti nurgas millised vormid on, millised ehiskirjad ja milline on olnud meistri tase? Kihulane on ise suures koguses esemeid teadlikult järele teinud ja vahel sama eset mitmeid kordi, et saada „sellesse maailma sisse“ ning ise kõik läbi kogeda.
Õpipoisid on meistri tegemistest võlutud ja kiidavad õppetöö raames saadud teadmisi.
Näiteks käsitööhuviline Tarvo on öelnud, et tema jaoks algas teekond õpipoisiks saamisega. Täitsa eriline tunne on, et oled väheste valitute hulgas, kel võimalus vahetult kogeda ja teha asju, mida olen küll imetlenud, aga sellest, kuidas need tegelikult on kunagi valminud, ei ole aimugi. Tore on midagi päriselt teha osata nii, et tulemus on päriselt kasutatav ja silmale kena vaadata. Iseõppimine on muidugi võimalus, aga sellist oskust ja kogemust on omaette keeruline omandada. Õpipoisi aeg Meelise juures on eriline nii tänapäeval haruldase õppevormi, materjali, tööriistade ja töövõtete tundmaõppimise kui meistri enda ja kaaslaste poolest. Väga vinge seltskond on koos!“ Õpipoiss Tarvo lisab, et laiemalt meeldib talle Meelise visioon rahvapärase puukäsitöö ja selle õppimise tulevikus, sest käsitööoskuste laiem levimine on nõnda reaalselt saavutatav.
Õpipoiss Tanel aga selgitab, et kõige olulisem Edeva Eremiidi puutöökooli õppimises on õppeviis ja keskkond. Õpipoisina saab ta vahetut õpetust otse meistrilt, ilma paber- või virtuaalse filtrita. See on õpipoisiõpe just nii nagu ajalooliselt on need asjad käinud. Lisaks ei koormata asjahuvilisi õppeainetega, mida peab läbima kuna õppekava näeb ette. „Kuna grupp on väike, siis on tegemist praktilise individuaalõppega. See on väga erinev sellest, millega muidu harjunud olen – suures auditooriumis, kaugel eemal teoreetilist õpetust jagav õppejõud. Teooria käib küll asja juurde aga seda ei pea alati üles kirjutama, vaid saab koheselt oma kätega ära proovida ja sel viisil mällu talletada. Kuna igapäevaselt olen nn peaga töö tegija ja oma kätega tehes saan midagi käegakatsutavat luua“. Lisades, et suures plaanis on kool vana ja võssa kasvanud tee uuesti rajaja. Tanel loodab, et Edeva Eremiidi puutöökool hakkab muutma paradigmat ja igaühel on võimalus maailma halvavat tarbimiskeerist pidurdada, tehes enda jaoks olulisi tegevusi ning ennekõike muutes oma mõtteviisi.
Rahvakultuur elab kui see on päris ja elus. See ei muutu ka siis kui kaob elekter ja internet. Eriti siis läheb meil neid oskusi vaja. Õnneks on see kihistus meie kõigi rakumälus olemas ja aktiveerub, kui me kõigele nn käe külge paneme.
Taisto Uuslail
rahvakultuurispetsialist Põlvamaal
Facebook