Kui ring saab täis

Veebruar saab Pillisõprade kuuks, kes siis oma esimese kokkusaamise teeb. Otsus regulaarselt koos käima hakata tuleb kergelt. Nii võib edaspidi teisipäeva õhtul Hiiumaa Muuseumi Pikas majas kuulda pillimängu. Aastasse etteruttavalt olgu öeldud, et nii mõnigi rahvakultuurisündmus saab tänu sellele kaunistatud just oma saare rahvapillimuusikaga. Vabariigi aastapäeval aga astume koos Ukrainaga sõtta. Ka meie, sest Venemaa on alustanud jõhkrat rünnakut mitte ainult Ukraina, vaid kogu Euroopa vastu.

Märts algab kohe vastlaliuga. Aga kus seda teha? Lund pole. On ainult jäätunud veelombikesed, mis kohati üsna suured, sest maa on vett täis ja ei suuda kõike kohe vastu võtta. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kelk istumise alla ja jää peale mõõtu võtma. Ega siis linakasv selle pärast kiduma pea, et lund pole! Tervituse kevadele anname saare tantsurühmade poolt tantsides üle Kõrgessaare Vaba Aja keskuses. Hiiumaa koolinoored aga teevad kontserti Ukraina toetuseks.

Munapüha ja sellele eelnev aeg satub seekord aprillikuusse. Suure Reede hommikul täpselt päikese ärkamisega sätime sõpradega oma jalad rajale, mis kulgeb mööda saare randa. Nii juba aastaid. Võib loota, et ükskord saame ringi täis! Ja mune värvime ka. Sibulakoortega, võttes appi erinevaid värvilaike otse loodusest või kuivatatud vihaokstelt, taimedelt. Kuid…sel kuul saab täis üks eluring. Meie hulgast lahkub luuletaja Ave Alavainu. Just nüüd, Hiiumaa kirjanduse aastal! Õnneks jääb tema looming meiega, on raamaturiiulilt alati võtta.

Maikuu Leheristipäeva tähistame Kärdla Nukuteatri õuel. Nii saame osaks jutuvestmisfestivalist „Ööbikuööd“.  Päike kuldab õhtut, lõkketuli annab sooja ja meil on üksteisele nii mõndagi pajatada. Ei puudu muusika ja pisuke tantsutuurgi. Hea on olla. Kõrgessaare raamatukogu trepil laulab puud haljusesse Kärdla Kammerkoor, tehes laulude vahele lustaka viktoriini oma saare kirjanike ja nende loomingu teemal.

Jaanikuu tantsime, laulame, mängime lahti Käinas Padari mäel laulu- ja tantsupäeval. Koos kolleegidega ERK regionaalosakonnast külastame Manijat. On üks tore koosolemine ja tegemine. Majutuskoha perenaise näpunäidete järgi toimetame „lambavillases“ kasvuhoones tomateid sidudes ja tükeldame rabarberivarsi moosi tarvis. Kõige selle juures saame rääkida, rääkida, rääkida. Saarelt lahkudes on nii mõnelgi kotis kimp päevalilletaimi, aeda istutamiseks, sõpradele jagamiseks. Ukraina auks. Ja suvi algab Ave Vita! õuel nii nagu alati ja nii nagu Ave (Alavainu) soovis. Lehvitame…

Juulikuu on triibuline. Rahvariideseelikud keerutavad Mihkli ja Soera talus, helitriibud lehvivad Hiiu Folgil, lauatriibud täis käsitööd kaunistavad käsitöölaata. Kuu lõppu jääb üks tähtis sündmus – uue Tubalavaia maasse löömine ja naelutamine. Selle vaiaga on Hiiu saar mere põhjas kinni. Teda tuleb aeg-ajalt uuendada, et saar liikuma ei pääseks. Aga naelad, mida selle vaia sisse pea igal aastal lüüakse, on nimelised. Nimede taga inimesed, organisatsioonid, kes oma annetusega on toetanud Kõpu Majaka Fondi ja selle kaudu hiiu kultuuri.

Kohvikutepäevad teevad augustikuu kohvilõhnaliseks, puhkpillipäevad puhuvad põsed punni. Need kaks pika traditsiooniga sündmust on viimastel aastatel käsikäes toimetanud, pakkudes kohvikõrvaseks pasunahelisid. Oodatud sündmus puhkpillipäevade raames on hommikused äratusmängud üle saare. Isegi magada ei julge! Äkki magab maha! Sellesse kuusse mahub veel Lestafest ja Öölaulupidu ja ERK suvepäevad.

Septembris tulevad mulle külalised. Minu oma kolleegid Eesti Rahvakultuuri Keskusest. Võtan eesmärgiks näidata väikesi vahvaid kultuuripesasid Soeras, Kärdlas, Orjakus, Kassaris, Vaemlas ja ühte suuremat Suuremõisas. September on ka suviste tegemiste kokkutõmbamise aeg. Nii saab pillimängu ja tantsuga joon alla  Kassari Kultuurineljapäevadele, mis on terve suve pakkunud kultuurielamusi nii oma saare inimestele kui külalistele. Isetegijad aga vaatavad juba ringi, millised on võimalused sügis- ja talveõhtuteks, huvikoolid on alustanud hooaega.

Oktoobriga on ise tegemise ja ise olemise hooajale täistuurid peale lükatud, igaõhtused harjutused rutiiniks saanud. Kõik, kes on soovinud mõne näiteseltskonna, koori, pilli- või tantsurühmaga liituda, on oma valiku teinud. Mina püüan oma vaba aega jätkuvalt jagada lisaks tantsijatele metsa ja aiaga. Maikuus nurmenukkude korjega alguse saanud teematerjali kogumine on enam-vähem lõppemas, õunad, marjad, seened alles poole peal. Nii ka hoidiste tegemine. Vanaema ja ema näpunäited kuluvad marjaks ära. Ja üks ring saab jälle täis. Viiakse ära Kivi- Jüri, morni näoga mees kiivriga Kärdla teeristil, Tahkuna Militaarmuuseumisse.

On hingedepäev. Küünal võbeleb aknal. Ikka selleks, et hingekesed teaksid koju tulla. Ka need, kellel polegi enam kodu. Sõda ei halasta…Tallinnas lüüakse lahti Mardilaada uksed, kodudes aga oodatakse mardi- ja kadrisante. See tava on veel päriselt olemas. Näen minagi novembrikuu õhtus sandikesi valguse poole liikumas. Loodan, et lahke pererahvas ukse avab ja nad sooja laseb. Üks eluring saab taas algusega kokku. Lahkub Riho Sibul. Just enne Hiiumaa muusika aastat 2023! Oma vaiksel moel on ta suutnud hiidlastele omaseks saada, üheks meie hulgast.

Oh seda lume-lumekest, mida jõulukuu meile toob! Selles talvemuinasjutus avatakse glögikohvikud  üle saare, on käsitöölaat,  mitmed kaunid kontserdid. Tagatipuks tuleb tuisk oma keerutustega ja sätib ilma teistpidi. Jõuluõhtuks on lage maa. Kuid õnneks see jõuluvana ei heiduta. Tema tuleb ikka. Seekord proovib ta enne tuppa tulemist veelombil oleva jää paksust. Pere kõige nooremad jälgivad seda suure ärevusega. Kas uisujää juba kannab? No ei veel. Tuleb oodata. Ja aastalõpu viimast tundi tuleb oodata…Head Uut Aastat!

On 2023 aasta jaanuarikuu teine nädal. Kolm kuningat on lõpetanud jõuluaja ja kui ring saab täis… ilmuvad poelettidele vastlakuklid. Vastlaliuni jääb kuu ja natuke peale. Ring on täis.

Mõned hetked oma aastaringist pani kirja

Helle-Mare Kõmmus
Hiiumaa rahvakultuurispetsialist
Eesti Rahvakultuuri Keskus