Sulge
Just selline sõpruskond, nii noored (noorim 2. aastane) kui vanad (vanim 82. aastane), kogunesid juba mitmendat aastat, et koos valmistada traditsioonilisi jõulutoite. Kui tavaliselt on valmistatud suurtes kogustes sülti ja verivorsti, siis seekord otsustati lisaks valmistada hapukapsast. Kohale oli toodud lausa kaks vanaaegset kapsariivi ning iga saabuja võttis oma kaasavõetud värske(d) kapsapea(d), mida soovi korral sai ka ise riivida. Ja kapsategu võis alata! Kuna riivimine osutus päris raskeks ja vaevaliseks tööks, siis enamik aega hõivasid riivimise kohad mehed, kuid oli ka vapraid õrnema soo esindajaid. Kõrgpunktiks oli loomulikult kapsa tampimine. Kõik me saime oma tugevust ja igapäevarutiini välja elada jõulises kapsamassi löömises. Tulemus oli käegakatsutav ja silmaga nähtav, sest suurest riivitud kapsamäest jäi järele parasjagu meile kõigile jõulukapsa jagamiseks.
Kahes ruumis askeldasid mehed-naised korraga, käed-jalad toimetamisi täis. Juba valmistati pasteeti, pirukaid, saiakesi, torte, kooke, rosoljet, marineeritud kõrvitsat, keedetud keelt ja palju muudki maitsvat. Laualt ei puudunud omavalmistatud vürtsikilud nii roogudega kui ka puhastatud kujul. Kõige väljakutsuvamaks toiduks oli täidetud magu, mis aga üllatus-üllatus, maitses väga hästi. Sõpruskonna pisemad said küpsetada ja glasuurida piparkooke. Igaüks andis oma parima kas hakkimise, õpetamise, juhendamise või retsepti jagamise näol.
Nii toimetades möödus päev kiirelt. Õhtul istus laua taga 35 inimest, kes kõik avaldasid muljeid toidu valmistamisest, maitsetest ja mõnusast seltskonnast.
Seekordse toiduteo kuningas kapsas sai peatähelepanu osaliseks. Sellele aitas kaasa ka Helena 8. klassis tehtud loovtöö. Soovin seda tööd teiega jagada, sest sellised koos tegemised, koos olemised, koos söömised viivad noored meie traditsioonidele lähemale, õpetades meid kõiki midagi ise valmistama. Just nii, vanad-noored käsikäes, on võimalik edasi anda neid väärtusi, millest arusaamiseks ning mille omandamiseks ei piisa ainult raamatutarkusest.
Minule jagatud kapsamass on nüüd võtnud juba mõnusa hapukapsa maitse ja välimuse ning ootab jõulureedet, mil panen poti tulele ja hakkan nautima hapukapsa keetmise lõhna.
Aitäh, Helena, et jagasid meile oma teadmisi ja loovtööd. Selle aasta jõulukapsast süües meenutan meie toidutegu ja hakkan ootama juba uut!
Margit Salmar
Facebook