Kui Halloween tuleb mardi- ja kadripäeva justkui asendama, siis võiks endalt küsida, mis on see, mille järele siis inimestel praegu igatsus on? Vaimne kultuuripärand – põlvkondade viisi edasi antud kombed, teadmised, uskumused – ei suudagi olla elujõuline, kui ta ei käi veidigi aja ja oma inimesega kaasas. Nagu elus ikka, on ka kommetel vaja veidigi paindlikkust. Kui Halloween näib lihtsal viisil rohkem loomingulisust soodustatavana ja seetõttu ka lõbusamana, siis ehk võiks turgutada mardi- ja kadripäevakommetes seda külge. Justnimelt turgutada, sest tegelikult on särtsakas külg ka nendes olemas olnud. Samuti on elava pärandi nähtuste puhul oluline tõdeda, et traditsiooni saab pidada elujõuliseks, kui seda kannavad teadlikult täiskasvanud. Mardi- ja kadrisandis on varemalt käinud täiskasvanud ja nendega koos lapsed – nii on saanud põlvkonnad koos tegutseda.
Veel üks mure meie sanditajatel on kaasaegne elukorraldus – meid ei ümbritse enam tuttavad, trepikojad on lukus ja tänavatel on ohtlik. Mardi ja kadri indu on ilmselt vähemaks võtnud see, et neid elamisi on päris palju, kus pererahvas kuuldes ukse taga martide-kadride laulu, kustutab tuled ja keerab televiisori vaiksemaks. Tõrjutu on paha olla.
Mardid ja kadrid mitte ei nõua, vaid pakuvad vastu – andide vastu tuleb hea soov, laul, tants, mõistatus, pillilugu, jmt. Halloween ei nõua muud kui julgust ja kostüümi. Kõvasti lihtsam ikka! Samuti ei pea võõrustaja kartma, et peab pärast külalisi toanurgast tangu või kuivatatud herneid korjama. Praegu on hea aeg mõelda, kas tahame marte ja kadrisid tuppa lasta või tõrjume neid. Sellest sõltub, kas nad veel tulevad meile õnne tooma või siis ähvardab mõne(kümne) aasta pärast meid ukse taga „Komm või pomm!“ mõni Ämblikmees, printsess või robot. Mardi- ja kadripäeva pärast muretsejatel tasub mitte niivõrd olla kuri Halloweeni peale kui just sõbralik ja avatud sanditajate suhtes ja kui ise mitte joosta, siis neid igal juhul vastu võtta.
Epp Tamm
Vaimse kultuuripärandi spetsialist
Facebook