Sulge
Põhjamaade rahvaste kultuur erineb oluliselt lõunamaiste rahvaste omast. Mitte ainult laulude, tantsude või rõivastumisetiketi, vaid ka pulma ja matuste kommete poolest, enda mõtestamisest maailmaruumis ning suhtumisest metsa, loomade ja lindude maailma. Oluline on ka millised tared meil on, kas hajusas või ridakülas, kas tahame naabritest eemalduda või kõik koos elada. Mida usume ja kuidas oma usku väljendame.
Aastasadadega on kujunenud välja iluideaalid, arvamised, et just ühed kindlad viisid ja moed ongi ilusad. Selline külaühiskonna ühine mõtteilm kujuneb pikka aega. Kindlasti on see olenenud sellest, kes on sattunud nn arvamusliidriks, kelle loodud seelikutriibud ja lauluviis on sobinud teistele ja keda järgitud. Väikese Eesti näitel on väga olulised meie naabrid ja vallutajad. Tahes-tahtmata võtab üks rahvakild omaks mõne osa naaberrahva või vallutajate kultuurist, sulatab selle enda omaga ja kujundab nii omanäoliseks. Kõik see mitmekülgne kombinatsioon ongi Rahva Kultuur – ajas muutuv ja teisenev. Palju sellekohaseid näiteid saaksin tuua rahvarõivastest, nende erinevatest elementidest ning nende teekonnast talurahvani.
Meie tänane maailm on üle aegade kõige rahvusvahelisema suhtlusringiga. Suhtlemiseks ja enda näitamiseks on täna oluliselt laiemad ja suuremad võimalused. Saame sekundi jooksul teavet Brasiilia rahvatantsu ja riietuse kohta. Lausa mustrite ja sammukirjeldusteni välja, saame siin põhjamaal kududa neid mustreid ja panna oma perekonna neid kaugeid tantse tantsima. Tähistame juba päris loomulikuna nii halloween`i kui valentinipäeva. Meil on kujunenud omad kombed kuidas koolides valentinipäeva tähistatakse. Nimetame seda sõbrapäevaks, saadame kommikarpe, lilli, kaarte, käime kohvikus jne. Halloween`iga samad lood, kõrvitsad ja kommipommid.
Sellise laia maailma suhtluse juures võib saada iga rahva kultuuriilmingust maailma kultuuriosake. Oluline on olla nn arvamusliider ja end näidata. Siin on suurtel riikidel eelis – väike tahab olla suure moodi ja teha nii nagu nemad. Aga, mis oleks kui kogu muu maailm käiks ühiselt marti jooksmas? Laulupeol ju käivad turistid, uudistamas seda fenomeni. Huvitav on see, et (minu meelest) kool on just see koht, kus mõlemat välismaist päeva hoolikalt tähistatakse. Aga mardipäev jääb tihti tähelepanuta.
Rahvakultuuri muutumisele „aitab“ kaasa elustiili muutus. Näiteks kortermajad. Mardisandid, kui nad tahaksid, ei saagi enam joosta, sest majade uksed on lukus ja sanditajaid ei lasta igale poole sisse. Selline „aitamine“ on üks tegur mardisanditamise väljasuremisele. Ülemaailmne suhtlemine aga viib selleni, et nii Jaapani, Eesti kui Ameerika noor teab, kes on Minion ja on neid filmilinal näinud. Mis sellise ühiskonna puhul jääb siis rahvakultuuriks? Kas saame midagi teha, et omanäolist rahvakultuuri säilitada?
Meid on vähe rahvana, aga selles rahvas on meid palju, kes mingi rahvakultuurivaldkonnaga tegeleb ja on selle oma südameasjaks on võtnud. Meil on olemas väikesed piirkonna rahvamajad, kus laulab koor ja tantsib naisrühm (segarühm). Meil on koolid, kus on mudilaskoor, kes läheb juba järgmisel suvel laulupeole, meil on lasteaias tore muusikaõpetaja, kes väikekandlel lapsi saadab ja laulumänge mängib. Muusikakoolides õpetatakse kandlemängu ja puhkpille, küll ka orkestri leiab kus seda oskust kasutada saaks. Kõik need inimesed panevad aegajalt selga rahvariided. Igal aastal on jäänud jaani- vastlapäev, jõulud, mida kindlasti tähistatakse, perega, kogukonna- või sõpruskonnaga. Süüakse koos kindlaid sööke ja tehakse traditsioonilisi tegevusi.
Selles suures globaalses kultuuriruumis tekib tahes-tahtmata ühel hetkel soov erineda. Olla kuidagi omanäoline. Just siin on rahvakultuuri pääsetee. Aga, et oleks millestki kinni võtta peab olemas olema kogumik, kust omakandi pärimust ammutada. Meil on Vaimse kultuuripärandi nimistu, Folkloorinõukogu, rahvarõivaste nõuandekojad, maakondades rahvakultuurispetsialistid ja koolides/lasteaedades õpetajad. See on kummaline nn kampaaniakorras teadmist edasi anda, aga neid võimalusi tuleb aktiivselt kasutada.
Tänuväärne on olnud sanditamise kampaania, mida minu kodu rahvamaja on korraldanud ja mardipidu teinud. Uurimata teemasid ja koostamata kogumikke on Eesti piirkondades palju. Neid piirkondi tuleb järgi aidata ja kohapealseid tegijaid toetada, et nad ikka sooviksid korraldada kursusi, koguda muuseumide ja arhiivide infot ning neist kokku panna väärtuslikke raamatuid.
Kõik head ja halvad harjumused saavad alguse lapsepõlvest. Rahvakultuuri omaseks saamine sõltub lasteaia- ja algklasside õpetajast. Oluline on, et pärimused saaks lastele loomulikuks. Tähelepanuta ei saa jätta peresid tervikult. Emad, isad, vanavanemad on juba teadlikud kultuuri tarbijad ja oskavad minna sügavuti kommete, teadmiste tagamaadele. Nad haaravad loomulikuna kaasa oma lapsed ja see on väärtus. Samas on see sihtgrupp väga tänuväärne just oma teadlikku suhtumise tõttu. Seega alustame rahvakultuuri väärtustamisega maast madalast ning selge on see, et järjepidevalt oluline on pärimusteemasid pildil hoida. See kohustus lasub meil kõigil.
Anne Ummalas
Raplamaa rahvakultuurispetsialist
Eesti Rahvakultuuri Keskus
Facebook