Pilutikandi valmistamine Saaremaal
Ida-Saaremaal – pilutus
Sõrves – oukude tegemine
Sulge
Sulge
Saaremaal seostatakse pilutikandit rahvariiete valmistamisega. 19. sajandi rahvariided olid rikkalikult just selle tehnikaga kaunistatud. Pilutikandit iseloomustab ažuurne pind, mille saamiseks eemaldatakse kangast osad lõngad ja järelejäänuid uue lõngaga grupeerides saadakse erinevaid mustreid ja pilupindu. See valge linase niidiga valgele linasele kangale tehtud kaunistus ei pruugi eemalt vaadates silmagi paista. Tegemist on aga väga peene ja aeganõudva käsitöötehnikaga, mis teeb selle hinnaliseks. Saaremaa taluperenaised tikkisid 19. sajandil erinevaid pilutikandeid oma põlledele ja särkidele. Eriti uhked olid Sõrve ja Mustjala meeste püstkraedel olevad pilutikandid. Tänapäeval tikivad samu mustreid riietele rahvarõivaste valmistajad. Pärandspetsialist, sõrulane Mari Lepik ütles pärast mehele särgi pilutamist, et tal ei ole kodus ühtegi eset, mis oleks hinnalisem kui valminud särk.
21. sajandil kasutatakse selles tehnikas töötamisel prille, luuplampi ja tugevat valgust. Imestama paneb, kuidas paarsada aastat tagasi ilma nende abivahenditeta hakkama saadi. Juba toona olid keeruliste pilutehnikate jaoks oma ala meistrid, kes raha eest teenust pakkusid. Nii on ka tänapäeval: pilutikandi tikkimisega tegelevad käsitöölised, kes sellest elatuvad. Kuid üha populaarsemaks saanud rahvariiete kandmine ja valmistamine on toonud koolitustele naised, kes on ametilt hoopis raamatupidajad, lillemüüjad või turismitöötajad. Koolituse käigus õpivad nad nii endale kui ka oma pereliikmetele rahvariideid valmistades muude tehnikate kõrval selgeks ka pilutamise. Rahvarõivaspetsialistid peavad väga oluliseks, et museaalide järgi valmistatud rahvariided oleksid nendega võimalikult sarnased, pilutikandid koos muude tehnikatega tehtud täiuslikult ja pärand kanduks edasi. Aastatepikkune koolituskogemus on andnud teadmise, et tänapäeva inimesed on harjunud saama kõike kiiresti, kohe. Pilutikandi valmistamine on pikk protsess, mille käigus tuleb valmistada nii tööproovid kui ka õppida selgeks mustri lugemine. Nii võibki juhtuda, et algne soov teha kaunis pilutikand asendub sooviga teha lihtne valge särk.
Aga pilutikand ei ole ainult rahvariiete pärusmaa. Sellega võib kaunistada ka igapäevaseid riideid ja kodutekstiile. Seda saab peale peene linase kanga tikkida ka paksematele kangastele, saavutades nii kauneid ažuurseid pindu, mis sobivad diivanipatjadeks või laudlinadeks.
Saarlaste jaoks on oluline pilutikandi valmistamise oskus ja selle edasiandmine järgmistele põlvedele, kuna soovitakse oma esiemade pärand elus hoida. Ka praegused pereemad soovivad oma pereliikmete rahvariidesärke kaunistada hanesilmamustrite ja vaselisi kujutatavate sambakestega. Eriti pidulikult kaunistatakse särgikraed, -õlakud ja -värvlid, kuna need paistavad kõige rohkem silma. Rahvariideid valmistav saare naine on alati soovinud kõigile oma näpuosavust näidata. Esivanemate oskuste elus hoidmine suurendab soovi saarel elada ja seda hoida. Kahtlemata näitab pilutikandi valmistamine nii riideesemetele kui ka kodutekstiilidele, et suund on võetud aeglasele moele ja loodushoiule.
Pilutikand on üks vanimaid ja kaunimaid tikandiliike, mida tunnevad paljud rahvad ja mis on kasutusel tänapäevalgi.
Pilutikand on pärit 16. sajandi Itaaliast, kus arendati täiuslikkuseni välja põim- ja mähkpilu. Veneetsias ja hiljem Saksamaal hakkasid ilmuma pitsimustriraamatud, mis tagasid pilutikandi kiire leviku üle Euroopa. Saaremaale hakkasid levima mustriraamatud ja -joonised 19. sajandil. Neid levitati agaralt nii linnas, käsitöökursustel kui ka koolides. Tol ajal oli moes saata talutütred mõneks ajaks linna käsitööliste juurde peenemat näputööd õppima. Nii levisid oskused ka maapiirkondades. Kui enamiku rahvariiete valmistamisest tegi sellel ajal ära talurahvas ise, siis peenemate tehnikate jaoks vajati tihti võimekate meistrite abi. Nii hakati juba 19. sajandi teises pooles eri käsitööd, sealhulgas ka pilutamist, tegema tasu eest. Eraldi pilutajaametit pidasid enamasti moonaka-, vabadiku- ja saunanaised.
19. sajandi lõpul hakkas majanduselu ümber kujunema ning vabrikumaterjalide, tehnika täiustumise ja masintöö mõjul hakkasid taanduma talurahva vanad käsitöötehnilised oskused. Kasutusele tulid uued käsitööriistad (õmblus- ja tikkimismasinad) ja mitmesugused abivahendid. Nii kadusid 19. sajandi lõpul vanad keerulised põimpilutehnikad, asendudes särgikaunistustes poepitside ja siksakpaeltega.
Käsitöö moemõjulise arengu kõrvale tekkis 20. sajandil hoopis uus nähtus: pärimusel põhineva vana rahvapärase käsitöö elustumine. Aktiivse kihutustöö tulemusena tõusis rahvuslik käsitööstiil uuesti ausse. Kui siis enam rahvariideid nii palju ei valmistatud, hakkasid käsitööhuvilised perenaised tikkima pilutikandit kodutekstiilidele ja moesärkidele. Pilutikandit sai õppida trükiste abil, nt Käsitööleht (1932), Taluperenaine (1933).
Rahvarõivaste kasutamine esinemisrõivana jätkus ka pärast seda, kui Nõukogude Liit 1940. aastal okupeeris Eesti. Läbi viidi rahvarõivakampaaniaid ja ilmus uusi mustrilehtedega rahvariideraamatuid: „Eesti rahvarõivaid 19. sajandist ja 20. sajandi algult“ (1957) ja „Rahvarõivad pidupäevadeks“ (1960).
Tänuväärset tööd rahvarõivaste tootmisel ja populariseerimisel tegid 1960.–1990. aastatel Rahvakunstimeistrite Koondis UKU Kuressaare ja Orissaare jaoskonnad.
1987. aastal Rahvakultuuri Arenduskeskuses alguse saanud rahvarõivaste valmistamise koolitused said peale sajandivahetust veelgi suurema hoo sisse. Varem ainult Tallinnas kitsale ringkonnale (rahvatantsu- ja rahvalaulukollektiivide juhtidele) suunatud koolitus läks massidesse. Saaremaal 2014.–2016. ja 2018.–2020. aastatel toimunud koolitused olid väga populaarsed. Paljud käsitöötaustata inimesed said muu hulgas selgeks pilutikandi tegemise oskused.
Suur huvi Saaremaa rahvariiete valmistamise ja kandmise vastu on tinginud vajaduse osata pilutikandi tikkimist. Pole võimalik valmistada rahvariiete täiskomplekti kogu suursugususes, ilma et seda ülipeent käsitöötehnikat valdaks.
Saaremaa Käsitööselts Kadakmari MTÜ korraldab nii pilutikandi kui ka rahvariiete valmistamise koolitusi juba aastast 2014. Külastused koolide käsitöötundidesse ja vestlused käsitööõpetajatega on andnud teadmised, et praegusel ajal koolides pilutamist ei õpetata. Ka pole emadel ja vanaemadel aega ega oskusi kodus tütardele seda tehnikat õpetada.
Õnneks on viimastel aastakümnetel välja antud mitu raamatut ja käsitööajakirjades on ilmunud artikleid, kus pilutikandi peensusi õpetatakse. Tore on ka see, et interneti e-koolist võib leida 5.–6. klassidele mõeldud pilutikandi õpetamise metoodilised materjalid ja mustrid. Lapsed ja noored saavad niiviisi kodus õppida omas tempos ja igal ajal.
Pilutikandi tikkimise oskuse kadumist võivad soodustada kiire elutempo, masstoodete tarbimine ja käeliste tegevuste vähenemine. Isegi kui rahvariiete kandmine ja valmistamine on populaarsed, võib juhtuda, et ei peeta vajalikuks enam selliste palju aega nõudvate ja monotoonsete tehnikate õppimist. Muuseumist otsitakse lihtsamate mustrite ja võtetega valmistatavad rahvariided ja valmistatakse endale hoopis need.
Käsitööd ei väärtustata ega osata hinnata teistest eristumise eelist.
Käsitöökursustele tulevad õppima keskealised inimesed. Noortele käsitöö, eriti aeganõudev pilutamine huvi ei paista pakkuvat. Koolitatavatele jäävad arusaamatuks nii mustri lugemine kui ka see, mispidi kangast või nõela käes hoitakse. Puuduvad metoodilised materjalid pilutehnika õpetamiseks. Nii võib juhtuda, et kui esimese katsega pilutikand ei õnnestu, lüüakse käega ja tellitakse tikand oskajalt.
Pilutikand oli kaunistusvõttena kõige populaarsem Sõrve sääre rahvariiete särkidel, Jämaja ja Anseküla kihelkondades. Nüüd ongi seal elav pärandtehnoloog Mari Lepik võtnud kätte ja õpetanud just lastele vajalikke käsitöötehnikaid ja rahvariiete kandmise traditsioone. Sõrve kandi pärimust populariseerib koduleht www.sörvemaa.ee, kus kirjutatakse muu hulgas ka rahvariietest.
Mari on öelnud: „Keegi teine meid päästma ei tule. Meie keelt ja kultuuri. Ise tuleb ära teha!“
Pilutikandi elus hoidmiseks korraldab Saaremaa käsitööselts Kadakmari rahvusliku käsitöö ja rahvariiete valmistamise koolitusi. Õppepäevadel rõhutame museaalide uurimise vajalikkust ning mustrite ja tehnikate kopeerimise tähtsust. Koolituste tulemusena oleme näinud, et rahvariided, mida kantakse, ei ole enam ühetaolised.
Abiks rahvariiete valmistamisel on Saaremaa rahvarõiva nõuandekoda, kust on võimalik saada nii õpetust kui ka mustreid.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit on andnud välja mitu käsitöötehnikaid kajastavat õppevideot. Üheks selliseks on meister Mareli Rannapi video „Põimpilu tikkimine“.
Pilutikandi tehnoloogia – Kokkuvõte pilutikandi tehnoloogiast. Autor Mareli Rannap.
Facebook