Ööbikuööde festival oli põiming vanast tarkusest ja romantilisest kammerlikkusest

Ööbikuööde festivali idee on jutuvestmise, kui ajatu ja olulise kultuurilise nähtuse tähelepanu keskpunkti toomine ja elava pärandi  vahetu kogemine jutuvestmise kõikvõimalikes vormides. Elamust ja osalust pakkusid eriilmelised lood, muusika, etendused, vestlused ja loodusretked. Lugudest südamesse helisema jääv jutusumin saab julgustada meid kõiki, nii erinevas vanuses lapsi kui ka suuri jutusõpru, ka ise lugusid oma igapäevaellu kaasama ning jutte pajatama.

Jutuvestmisfestivaliga otsisime vastuseid küsimustele, et mis on need ajatud väärtused, mida lood kannavad ja annavad, milline on jutuvestmise tähendus tänapäeval, kes üldse on jutuvestja ja kes elava pärandi kandja ning kuidas jutuvestmine kui tava aegade jooksul muutunud on.

Festivali sai hoo sisse Viljandis 17. mail lastehommikuga ja õhtuse linnaretkega läbi lugude. Järgmisi päevi katsid kirju tekina eriilmelised sündmused nii väikestele kui suurtele jutusõpradele – jutupesad, etendused, jutukohtumised ja suulise pärandi loengud, õhtud lugude, muusika ja tantsuga, jutuvestmise töötoad ning loodusretked rahvapärimusega. Festival tõi rahva kokku raamatukogudesse, koolidesse, lasteaedadesse, rahva-, seltsi- ja kultuurimajadesse, muuseumitesse, laululavadele, kõlakodadesse, loodusesse ning lossi- ja mõisaparkidesse. Loodus pakkus ööbikutega kahasse ka muidugi nii vihma, tuult kui päikest.

Teise festivaliaastaga liitusid Pärnumaa, Saaremaa, Hiiumaa, Harjumaa, Lääne-Virumaa, Jõgevamaa, Tartumaa, Põlvamaa ja Valgamaa. Tallinnas toimusid jutukohtumised nii lastele kui suurtele – Liia Kanemägi jutuetendus Eesti Lastekirjanduse Keskuses, vestlusring jutuvestmise tähendusest tänapäeval koos taskuhäälingu salvestamisega Fotografiskas ja festivali viimane päev pakkus mitmeid jutusündmusi Ukraina Kultuurikeskuses – lastehommik lugudega, Polina Tšerkassova jutuvestmise töötuba ning õhtu muusika ja jutuvestmisega.

Lugude juurde tehti nii mõnelgi pool ühiselt jututeed ja kõhutäidet. Näiteks Raja Vabaajakeskuses Peipsimaal maiustati lugude kõrvale kohalikke küpsetisi – porgandi ja kapsapirukaid ja joodi traditsioonilist teed samovarist. Ukraina Kultuurikeskuses valmistas keskuse süda ja hing – Anatoli Ljutjuk koos abilistega elaval tulel ukraina rahvusrooga kulishit, mis maitses oivaliselt.

Ööbikuöödel jutustasid lugusid koos ööbikutega Piret Päär, Polina Tšerkassova, Anatoli Ljutjuk, Erki Kaikkonen, Ülle Toomla, Maili Metssalu, Kairi Leivo, Aire Koop, Krista Mustonen, Liia Kanemägi, Katrin Sisask, Ena Mets, Ivar Lett, Anne Pai, Peep Veedla, Sirje Võsa, Juhan Suits, Vahur Sepp, Tammeougu Oliver ja Mari Sõrvest, Riina Kangro, Ester Kose, Krista Mustonen, Jaana Hinno, Mart Laidroo ja veel teisedki jutustajad.

Aitäh kõigile, kes oma toetava õla jutuvestmisfestivalile alla panid. Soovime jutuvestmisest pakatavalt kaunist suve ja lõpetuseks toome mõned külastajate ning jutuvestjate mõtted teieni:

• Ööbikuööde festivalil ongi väga avar kontseptsioon, mis on põiming vanast tarkusest ja romantilisest kammerlikkusest. Nendel sündmustel on võime tuua tagasi iidne elava tule ääres jagamise mõõde.
• Leiti vastused küsimustele: miks kõik lood väärivad säilitamist ja kuidas aitavad need meil leida, hoida ja ära tunda iseenda identiteeti; kui oluline on oma pereliikmetega lapsepõlvest ja möödunud aegadest vestelda, kuna kui me ei tee seda täna, siis homme võib juhtuda, et pole enam kelleltki küsida; milliseid põnevaid ühisosasid võib leida erinevates kohapärimuslugudes ja erinevate piirkondade rahvauskumustes – näiteks kalapüügiga seotud uskumused ja kuidas on need ajas muutunud.
• Ja kui pillid olid pakitud, istusin autosse ning kõik külalised, helendavad laternad käes, lehvitasid mulle tee ääres nagu päkapikud.
• Täname südamest ja teeme sügava kummarduse kõigile kaasteelistele sellel kaunil lugude teekonnal – loojatele, tegijatele ja osasaajatele! Nagu ütles üks eestvedaja: „Usun, et see festival on oma emotsiooni väärt, vaja on anda tuge, et see kinnitaks oma imeõrnad juured ja et inimesed hakkaksid üha enam väärtustama oma elu, lugu ja kuuldut. See toob äratundmist ja hingerikkust, vaja on vaid aega, rahulikult antud aega – ega muidu meie peakangelane ei sosistaks meile toomingast – öö on pikk, öö on pikk.“

Ööbikuööde pesakesed:

Festival sai alguse Viljandist ja  kulges lastehommikuga Viljandi Keskraamatukogus ja õhtuse Viljandi linnaretkega läbi lugude. Lisaks olid eriilmelised sündmused nii väikestele kui suurtele jutusõpradele Pärnumaal (jutupesad, etendused ja kohtumised erinevates paikades – Uulu raamatukogus; Pärnu Ülejõe Koolis; Häädemeeste Lasteaias, Raamatukogus ja Seltsimajas; Lindi Lasteaed-Algkoolis; Pärnu Mai Lasteaias; Võiste Raamatukogus; Tõstamaa Keskkoolis; Paikuse Raamatukogus; Seljametsa Muuseumis ja Rahvamajas; Jõõpre Koolis; Audru Koolis; Sindi Raamatukogus ja lasteaias; Tahkuranna Lasteaed-Algkoolis; Tori Raamatukogus; Uulu Põhikoolis ja Pärnu Muuseumis ), Saaremaal (jutuvestmise töötuba Saaremaa Gümnaasiumis), Hiiumaal (leheristipäeva jutuõhtu Kärdla Nukuteatris), Harjumaal (nostalgiline retk Paldiskis), Lääne-Virumaal (jutukohtumised ja retked erinevates paikades – Viru-Nigula Raamatukogus, Lääne-Virumaa Keskraamatukogus, Kiltsi lossi pargis, Moe kõrtsis, matk Sõmerul ja jutukohtumine Karali kivi juures), Jõgevamaal (jutukohtumised ja etendused mitmes paigas – Raja Vabaajakeskuses, Sadala kõlakojas, Pajusi Rahvamajas ja Voore Laululaval), Tartumaal (jutuvestmise õhtud muusikaga Priiuse Seltsimajas, Trepimäe puhkealal Vehendi külas, Aakre mõisa juures), Põlvamaal (jutuõhtu Ruusa Kultuurimajas) ja Valgamaal (jalutuskäik lugudega Riidaja mõisas). Tallinnas toimus lastele jutuetendus Eesti Lastekirjanduse Keskuses, vestlusring jutuvestmise tähendusest tänapäeval koos taskuhäälingu salvestamisega Fotografiskas ja festivali viimane päev pakkus mitmeid jutusündmusi Ukraina Kultuurikeskuses Tallinnas vanalinnas – lastehommik lugudega, Polina Tšerkassova jutuvestmise töötuba ning jutuõhtu muusika ja lugudega.