Sulge
Mind paneb sügavalt mõtlema tänane olukord, kus rahva omakultuur sõltub nii palju välisest sisendist – rahastusest. See osa pärimusest, millele me ju tegelikult toetume, toimus aastasadu tagasi ilma vajaduseta silma paista või raha teenida. Tantsu vihuti enese lõbuks ja lauldi hinge hellituseks. Mu emapoolne vanaema meenutas, kuidas ta õppis lõõtsa mängima puhtalt selle pärast, et saaks noortega üheskoos tantsida, et oleks muusikat. Sanditati talust tallu, et oleks omavaheline side ja sellega sooviti head ning õnnistati tulevat, aga ka nahutati rumaluse ja laiskuse eest. Võeti kaasa andameid ja saadi neid vastu. Selles naturaalkaubanduses oli sees jagajate energia. Ja kesksel kohal oli asja sees olemine, mitte väljapoole näitamine.
Ja ometi… Kui annan välja oma autoriplaati või korraldan külakiige meisterdamise laagrit, siis tuleb taotleda vahendeid erinevatest fondidest, et see kõik võimalik oleks. Aga kas väline rahastus on tingimata vajalik? Võib ju kiigelaagris kehtestada suure omaosalustasu või kutsuda inimesed lihtsalt kiige tegemise talgutele ja talgusupi eest nende seltskonda nautida. Talgud on olnud ometi harjumuspärane elujõu liitmise viis, et suured asjad saaksid tehtud. Ja kui mulle ei piisa lähedastele musitseerimisest ja soovin, et oleksin kuuldav laiemale inimeste ringile, on see võimalik ju üsna soodsalt interneti kaudu.
Hiljaaegu kõnelesin ammuse sõbraga, kes tõi välja võimaluse, et ehk varsti ei olegi olemas omandit sellises mõttes nagu täna – olgu selleks maaomand või intellektuaalne omand. Iseenesest ei ole mulle ju vaja, et minu laulud oleksid minu omad. Pigem vastupidi. Annaks nad ära ja asi ants… Ja ometi olen ma oma loomingu Eesti Autorite Ühingus arvele võtnud. Saan honorari, mille eest võib korra aastas poodi minna.
Ja siis küsin endalt uuesti – rahvakultuur siin ja praegu – kas see on juurtasandil sama, milles elati saja aasta eest? On see ikka seesama igapäevane eluolu koos loomingu ja loovusega, mis meil kõigil olemas on? Loojast, luues antud. Lihtsalt Elu ja Olu ise on muutunud.
Ei kujuta samas ette, et Armani püksivöö suudaks kanda sama väekat sõnumit kui vanavanaema kirjatud vöö, millega ehitult ja kaitstuna ta simmanile läks… Samas on kindlasti võimalik seda bränditud püksivööd kunagi kohata Eesti Rahva Muuseumi ekspositsioonis kui näidet omast ajast.
Sain selle endisaegses kultuuris oleva vana koodiga sideme kui kordasin Õunapuu Lauri jagatud regilaule. Istusin Haanjas ühe järve ääres ja muudkui laulsin ja laulsin – ja ühtäkki hakkasin kogema loodust enda ümber palju avaramana. Teisel kaldal peatus rebane, veepiiri all liikusid kalad, lähedalolevale oksale maandus lind ja jäi kuulama… Ja lisaks see tunne, mis kasvas minu sees…
Tundub, et selles kihistuses on olemas selgem side maailma algallika ehk võngetega, sageduste ja vibratsiooniga, mida endas kogeda. Minu jaoks ongi kõige olulisem olnud laulmine iseendale ja oma pisipõnnidele, kes on väga tänuväärsed kuulajad, sest siis on aega ja keskendumisvõimet ühenduda algsete võngetega ilma välise tähelepanuta.
Just see võikski olla kokkuvõte – vajan suuremat ruumi enesesse vaatamiseks ja vähem väljapoole suunatust – see ongi minu omakultuur, mille saan oma isikliku jalajäljega liita suurde rahvakultuuri potti.
Taisto Uuslail
rahvakultuurispetsialist Põlvamaal
Facebook