Jorma Sarv: Kultuurikorraldus on muutumas kultuuripiire nihutavaks nähtuseks

Selle kursuse üheks aineplokiks oli Kultuuriorganisatsioonide ja -algatuste juhtimine, mille pani kokku ja viis läbi Creativity Lab’i juhatuse liige ning Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse programmijuht Jorma Sarv.

Uurisime Jormalt, kuidas ta hindab kultuurikorralduse tervist kohalikes omavalitsustes ja mõtestab rahvakultuuri olemust. Samuti vestlesime nii seadusandluse kui Eesti Rahvakultuuri Keskuse visiooni teemadel.

Miks peame üldse rääkima kultuurikorraldusest kohaliku omavalitsuse tasandil?

Kultuurikorraldus on üha rohkem muutumas kultuuripiire nihutavaks nähtuseks. Kui esmapilgul võib tunduda, et tegemist on inimeste vaba aja sisustamise ja meelelahutusega, siis üha enam seostatakse kultuurikorralduse eesmärkidega oluliselt mitmekülgsemaid tahke. Kultuur panustab inimeste ja kogukondade heaolu püsimisse. Esmalt peame tegema rohkem koostööd valdkonna sees –   muuseumist raamatukoguni, raamatukogust kultuurikeskuseni ja sealt edasi. Teiseks tuleb hoida silmsidet teiste valdkondadega, näiteks haridusvaldkonna, noortekeskuste ja sealt edasi kodanikuliikumisega. Edasi tulevad juba ettevõtlus, kohaliku omavalitsuse korraldus, sotsiaalvaldkonna, turvalisuse ja heaolu teemad. Kõik need koostöövõimalused tuleb targalt tööle rakendada. Peame suutma rääkida „meie“ vormis. Tark kohalik omavalitsus kasutab need võimalused ära – teeb koostööd kultuurikorraldusprofessionaalidega, kes mõtlevad samas taktis sellega, kuidas üldisemalt inimeste heaks töötatakse, st et tegutsetakse läbi sihtrühmade ootuste ja võimalike riskide maandamise.

Milline on kultuurikorralduse tervis kohalikes omavalitsustes?

Viimaste küsitluste põhjal saab öelda, et olukord on üsna eriilmeline. Kindlasti teeb rõõmu, et on piirkondi, kus erinevate valdkondade seostest ja mõjudest on aru saanud ning see kõik on inimeste heaks tööle pandud. Samas ei saa mööda sellest, et jätkuvalt on omavalitsusi, kus suhtumine kultuuri on pealiskaudne ning kokkuhoiu valguses lükatakse just kultuuriteemad esimesena kõrvale. Seal ei tajuta kahjuks seda, et see näiline kokkuhoid on kõrge hinna ja riskiga otsus. Viies inimesed kultuurist eemale, viime nad tegelikult eemale vaimset ja sotsiaalset turvatunnet ning kindlust pakkuvatest nähtustest. Siin on küsimus strateegilises mõtlemises. Näiteks paistab silma kultuuri episoodiline või hektiline käsitlemine omavalitsuste arengukavades või teistes strateegiadokumentides. Peame mõtlema, kuidas kultuurivaldkonna arutelu ja dialoog otsustajatega oleks parema kvaliteediga. Vastutus on siin nii kogukonna liikmetel, kultuurikorraldajatel, juhendajatel, omavalitsuse juhtidel ja nende otsuseid nõustavatel komisjonidel. Tegemist peab olema suurema kokkuleppega, mis toodaks võimalikult palju väärtust. Seega tuleks rohkem kasutada kohapeal olevat loovust, talenti, tarkust ja kultuurikorraldusega seotud teadmisi.

Seda kõike silmas pidades, mida saab kultuurikorraldaja ise ära teha?

Kultuurikorraldajate enda hool on hoida oma „tööriistakast“ korras.  Sellega on vaja pidevalt tööd teha. Nii nagu kultuur muutub pidevalt, muutub ajas ka kultuurikorraldus. Teatud regulaarsusega, olenemata inimese staažist, peab toimuma professionaalide vaheline arutelu. Eraldi ülesanne on kõike seda selgitada neile, kes oma põhitööna kultuuriga nii palju kokku ei puutu, kuid samal ajal võivad omavalitsuse ja kogukondade jaoks otsustada olulisi asju. Siinjuures tuleb rõhutada, et kultuurikorraldaja peab suutma oma tegemisi kavandada nii, et neil oleks pikaajaline mõju. Tegemist on  inimeste kaasamisega, mis tekitab kogukonnale juurde võimalusi ning tugevdab nende identiteeti ja heaolu.

Kultuurikorraldajate täiendkursuse lõpetajad on saanud endale väärtusliku võrgustiku, kellega oma ideid jagada ning seeläbi uusi impulsse juurde saada. Ennustan, et kultuurikorraldaja ülesanded pigem kasvavad, kuna konkurents inimeste vabale ajale on väga tihe. Seega peame väga hästi teadma, mida teeme. Näoga inimeste poole olemine, koosloome ja kaasamise tööriistade kasutamine ning inimeste käitumise analüüsimine, on väga olulised märksõnad. See on regionaalse kultuurikorralduse jaoks võtmetähtsusega küsimus, kuidas me üldist hoogu ja taset üleval hoiame. Samas, kursuse raames saan rõõmustada, et meil on ägedaid eestvedajaid, kes on suutelised tegema südamega suuri asju. See suur ei tähenda alati meeletud mahtu, vaid see on suur oma sisult. Loodan, et selliseid kultuurikorraldajaid, kes on lahenduste kaudu mõtlejad ja ennast arendavad, on Eestis palju.

Rahvakultuuri valdkond hõlmab loomingulist ja rahvuslikel traditsioonidel põhinevat harrastustegevust, pärimuskultuuri, vaimset kultuuripärandit, rahvuslike ja paikkondlike kultuuritraditsioonide uurimist, hoidmist ja jäädvustamist, avalikke kultuurisündmusi ning rahvakultuurialast seltsitegevust, koolitust ja täiendõpet. Kuidas Sina tajud rahvakultuuri mõistet tänapäeva kontekstis?

Me ei tohi mõistete lõksu jääda. Kui keegi arvab mõne mõiste kohta midagi meie jaoks harjumatul moel, siis on lühinägelik asuda termineid muutma. Meie tarkuseks peab olema sisu näitamine. Kui keegi ehmub mõne sõna peale, siis ma ei usu, et ta tingimata sisu peale ehmuks. Eesmärk peab olema sisu inimesteni viia ja kui seda hästi teeme, kaob ka barjäär. Kui teame, et mõni sõna tekitab inimestes eelarvamusi või isegi tugevaid eelarvamusi ja me ei jõua seetõttu nendeni, siis ei pea sisu ümber tegema, vadi kommunikatsiooni muutma nii, et see oleks arusaadav. Lisaks tuleb mõista, et on palju teisi tegevusi, mis rahvakultuuri haardesse ei ulatu aga lähevad samuti inimestele korda. Rahvakultuuri teeb tähtsaks see, et meie missioon on seotud põlvest põlve kanduva kultuuripädevuse ja identiteedi hoidmisega. Juurte hoidmisel on meil kõigil oma roll. Eri aegadel on see kord keerulisem, kord lihtsam. Näiteks tajun vahel, et väliste ohtude korral on seda juurte sõnumit lihtsam selgitada ja see on paremini mõistetav.

Kas kultuuril peaks olema oma seadus?

Oma tööd tehes pole ma täheldanud, et mõne seaduse puudumise tõttu on kusagil tekkinud oluline pudelikael. Pigem raamivad meid väljakujunenud stambid ja harjumused, mis ei luba kultuurimõjusid adekvaatselt hinnata. Vaja on kvaliteetsemat arutelu, mis kultuuri erinevaid aspekte käsitleks, seda ka väljaspool kultuurivaldkonda. Võime kaotada midagi väga olulist, kui lepime stereotüüpidega või jääme liiga lihtsalt mineviku harjumusele truuks. Vale otsuse tegemist on  kultuuris väga keeruline tagasi võtta. Eriti mis puudutav lapsi ja noori. See, mida kultuuris või kultuuriga teeme on pika mõjuga.

Milline võiks Sinu arvates olla Eesti Rahvakultuuri Keskuse tulevikuvisioon ?

Eesti Rahvakultuuri Keskusel oleks potentsiaali olla veelgi suuremal määral esindus- või katusorganisatsioon, mis aitab killustumisest ja probleemidest jagu saamisel. Nagu varem juba öeldud, puudub meil omavalitsuse tasandil ühtne käitumisviis, kuidas kultuuriga seotud võimalusi kasutame. Sellise arutelu vedamiseks ja taseme ning esindatuse, kõneisikute mõjususe tõstmiseks ja lõpuks selleks, et meil oleks tugev positsioon avaliku sektori kultuuripoliitiliste tegemiseks, võiks keskuse roll ainult kasvada. Siis saaksimegi sellise jada, kus riiklik vastutus on kultuuriministeeriumis, kuid rahvakultuuri valdkondlik tasand, kuhu koonduvad kokku erinevate rahvakultuuri valdkondade ootused ja eeskoste, on keskusel. Selle tasandi tugevdamine võiks olla üks osa keskuse visioonist. Lauale võib näiteks võtta taolised küsimused, mis jooksevad omavalitsustest omavalitsusse. Puudutagu see siis rahvakultuuri, rahvamaja, muuseumi või raamatukogu teemat. Selle arutelu käigus saaksid omavalitsused üheskoos kokku leppida, et vähemalt teatud kindlal tasemel oleme kokku leppinud, et seda teeme nii, sest meile on tähtis see ja see. Siin oleks ülimalt loogiline, et selles arutelus võtab tänasest jõulisema ja selgema positsiooni Eesti Rahvakultuuri Keskus, kui riigi poolt ellu kutsustud ja selles süsteemis töötav üksus.

See on protsess, mida tuleb samm sammult ehitada. Tuleb panustada hektiliselt ja killustatava võrgustikku ühtseks muutmisele. Täna tegutsevad suurem osa valdkonna organisatsioone järjest professionaalsemalt ja teadlikumalt. Seega asjad pole halvasti, kuid ette tuleb võtta järgmised sammud. Esimene samm võiks olla see, et keskus algatab ise ümarlaua, mis on nii hästi ette valmistatud ja argumenteeritud, et sealt ei ole nii otseses kui ka kaudses tähenduses võimalik puududa.

Olgu siinkohal aga öeldud, et tegemist on kindlasti subjektiivse arvamusega ja on neid, kes asjadele lähemal ning näevad asju teisiti. Minu positsioon on näha mustreid distantsilt ja koguda kõik muljed kokku. See annab julgust üldistusi teha, kuid olen nõus, et kohapeal võib pilt olla teistsugune ja tihti üldmuljest ei piisa.