Sulge
Rahvatantsu olukorrast praegusaja Eestis räägiti ka üldisemas mõttes, olgu siis Jõgeva maakonnas või kogu riigis. Rääkides rahvatantsust ja rahvatantsuõpetajate tegevusest, siis viimased paar aastat on seda valdkonda – nagu kogu kultuurielu – ikka väga rängasti mõjutanud. Palju on olnud erinevaid piiranguid, vähemaks on jäänud rahvatantsijate kokkusaamisi – vahepeal võis ju kokku saada vaid väljaspool siseruume. Juhendajad pole saanud korralikult oma tööd teha. Ka toetust rahvakultuuri tegevuseks tegelikult napib, kuid on lootust, et olukord hakkab kindlasti paranema.
Kriis on mõjutanud pärimuskultuuri valdkonda terves Eestis. Kokkuvõtteks on paar viimast aastat olnud keeruline aeg, kuid rahvatantsu eestvedajad ja tantsujuhid loodavad, et olukord paraneb sügise poole. Tehakse ettevalmistusi eesolevateks pidudeks.
Eesti Rahvakultuuri Keskuse Jõgeva maakonna rahvakultuurispetsialist Pille Tutt on arvamusel, et rahvatantsuõpetajad on murelikud, kuid samas pole nad lootust kaotanud ning loodavad, et piirangute kadudes saab ka rahvakultuuri valdkond uuesti edenema hakata – ka hoolimata keerulistest aegadest, milles me praegu kõik elame. Alles oli elukorraldus pea peale pööratud koroonapandeemia tõttu, nüüd aga peame rääkima juba uuest teemast Euroopas – sõjast Ukrainas. „Rahvatantsu hetkeolukord maakonnas on problemaatiline, kuna tantsupidusid on tulnud ära jätta. Samas peame juba tegema ettevalmistusi ees ootavateks pidudeks,“ lausus Pille Tutt.
Üks aspekt, mis puudutab rahvatantsu, on see, kuidas leida rühmadesse tantsijaid. Selles osas on viimased paar aastat olnud paraku rahvatantsijate tegevust pärssivad. Küsimus on ka see, kuidas saavad õpilased koolis tegeleda rahvatantsuga, kui viimasel ajal on palju distantsõpet ja see omakorda on viinud huvi languseni rahvakultuuri vastu.
Kohal viibinud rahvatantsuõpetajad leidsid, et tantsulist liikumist võiks kooli õppekavas rohkem olla, kuna arendada tuleb nii õpilaste teadmisi ja maailmapilti kui ka kehalist võimekust.
„Meil on koolide tunniplaanis laulmine ja kehaline kasvatus, aga hoopis vähem pööratakse rõhku tantsulisele liikumisele. Arusaamatu, miks see nii on. Kui inimene saab täiskasvanuks, siis kas ta jõuab enne lavale laulma või tantsupõrandale,“ küsis õpilaste rahvatantsu juhendaja Maia Lepiste. Ta lisas, et liikumine on oluline järeltuleva põlve kasvatamisel. Erika Põlendik ütles, et kriis on mõjutanud rahvatantsuvaldkonda mitmes mõttes. „Kindlasti ei saaks öelda, et tantsujuhendajaid oleks jäänud kriisi tõttu vähemaks, kuid vastab tõele see, et kõik nad pole saanud tööd teha, mis omakorda on mõjutanud ka osade juhendajate sissetulekut. Väga oluline küsimus on praegu ka selles, kuivõrd on rühmadesse alles jäänud tantsijaid – selles osas hetkel reaalset ülevaadet ei olegi. Rühmade elushoidmiseks on juhendajad loomingulised, tehakse treeningtunde zoomis, aga ka õuetreeningud ja kogunemised on tänasel ajal juba väga populaarseks muutunud,“ märkis Erika Põlendik.
Lähemalt oli koolitusel juttu ka tantsuõpetaja kutsest ja kutse eetikast. „Eestis on tantsuspetsialisti kutsega üle 200 tantsuõpetaja. Tantsuspetsialisti kutse omamine (spetsialiseerumisega eesti rahvatantsule) peaks olema iga rahvatantsuõpetaja auasi. Ka tööandjad peaksid kutset väärtustama ehk looma töösuhte vaid kutsega juhendajaga ja maksma vastavalt kutsele ka väärilist palka,“ arvas Erika Põlendik.
Kui rääkida omavalitsuste poolsest toest, siis toetatakse rahvakultuuri eri piirkondades erinevalt. „Omavalitsuste võimalused toetada rahaliselt nii rahvatantsu, aga ka rahvakultuuri laiemalt on riigis väga erinevad. Selles osas on riik tööandjatele (sealhulgas siis ka omavalitsustele) appi tulnud ja kompenseerib osa tööandja kulust, et väärtustada nii tantsuõpetaja kui ka teiste laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate kollektiivide juhtide tööd. Ka pealinn Tallinn toetab rahvakultuuri, aga see toetus on väga väike. Harrastaja peab oma lemmiktegevuses osalemise suuremalt jaolt ise kinni maksma,“ ütles Erika Põlendik. Ta lisas, et see, kes juba on rahvatantsuga tegelema hakanud, väga lihtsalt sellest loobuda ei taha. Mis eesti rahvatantsu veel iseloomustab, on see, et kusagil mujal maailmas seda õppida ei saa kui Eestis. „Soomes ja mujalgi kodust kaugemal on inimesed tööl käinud varemgi – teevad seda praegu ja edaspidi, viimased paar aastat väldanud kriisiajaga seda otseselt seostada ei saa. Töö leidmise küsimus on aga keeruline. Kindlasti mõjutab rahvatantsuga tegelemist see, et kui on valida, kas tuua kodus toit lauale või osaleda tantsurühma töös, siis inimlikult on vastus ju selge,“ lausus Erika Põlendik.
Taavi Kelder
ajaleht Vooremaa ajakirjanik
Facebook