Hiiumaa pilliseltsilised

Toreda seltskonna kokku kutsujaks oli muuseumipedagoog Jaanika Kuusk. Põhjuseks ikka soov koos pilli mängida. Jaanikal on kodus akordion, plokkflööt, kannel ja väike teadmine pillimängust muusikakoolist olemas, kuid puudu jäi harjutamisest või õigem oleks öelda kohustusest harjutada.

Lisaks Jaanika akordionile oli esindatud veel kolm akordionit, torupill, väikekannel, viiul, ukulele, kaks hiiu-rootsi kannelt, kaks kitarri, lõõtspill, plokkflööt, mollpill, triangel, kõlapulgad. Lisaks üks natuke parandamist vajav jauram.

Aga ega pill ise hüüa, keegi peab teda mängima. Neli meest ja kaheksa naist said kõik endast ja oma pillimänguhuvist tutvumisringis natuke rääkida. Seltskonnas oli muusikakooli taustaga ja päris oma käel õppijaid. Räägiti sellest, kuidas lapsepõlves polnud võimalik muusikakoolis käia, sest vahemaa kodu ja kooli vahel arvati väikese mehe jaoks liiga pikk olevat, kuid kuna õde mängis akordionit, siis sai tema kõrvalt siiski pillimängu harrastamisega pihta hakatud. Mõni harrastaja jõudis viiuli õppimiseni aga just seetõttu, et kodus olnud kandlel polnud jalgu all. Põhjuseid pilli õppimiseks oli teisigi. Olgu selleks siis suguvõsa pillimängu suur huvi, tänu millele on muusikakoolis õpitud akordionile tänaseks lisandunud lõõtspill või rahvatantsuharrastuse kõrvale ennast sättinud karmoška, kitarr või ukulele.

Pillihuviliste jutust jäi kõlama mõte, et pillimäng on kui teraapia, mida saab teha näiteks hommikul enne tööpäeva algust.

„Lääne muusika ees nõukogude laps ei lömita,“ meenutas omaaegset loosungit Ida- Virumaal eesti keele õpetaja ametit pidav pilliseltsiline, kes I klassis juba akordioni ja klaverimänguga tutvust teinud. Peale meenutuste oli aeg esimesed noodid välja jagada ja mänguproov võis alata. Osad mängisid noodi järgi, teised aga pidid kõrvaga viisi tabama ja siis mängu sekkuma. Oh seda kõlavat saali! Vahepeale veidi rahulikumad hetked üht liiki pillidega, siis erinevate pillide kooskõla. Nii mängiti läbi „Savikoja venelane“, „Hiiu polka“ ja „Hiiu valss“.

Üks asi on ise mängida ja koosmängu harjutada, teine tantsurahvale muusikat teha. Vanasti öeldi ikka, et kui on hea pillimees, siis lööb ikka tantsu välja. Meie seltsiliste mängu järgi sai tantsida küll.

Ühel hetkel aga arutati, kuidas edasi toimetada. Soov oli kooskäimised regulaarseks muuta ehk kord nädalas kokku saada. Enamuse jaoks sobis teisipäev, mil peale päevatööd pillidele hääled sisse lüüa ja tunnike koos mängida. Aga neile, kes nädala sees hästi ei saa ühismängus osaleda, saab iga kuu toimuma vähemalt üks pilliseltsi laupäev, kus vahel mõnd toredat külalistki kuulda-näha saab.

Järgmine proov paigas, võeti veelkord pillid kätte. Igaüks sai nüüd midagi oma pillil teistele kuulamiseks mängida. Kes meenutas kooliaegset õppetükki, kes mängis mõnda armsaks saanud viisi pilliõppetubadest, kes oma lemmikhelindit.

Mina isiklikult võtsin oma mollpilli laua peale ja tutvustasin seda. Mängima tuleb sellel pillil veel õppida. Märksa lihtsam oli kõlapulkadega pillilugudele tuge pakkuda. Kokkuvõttes saame öelda, et Hiiumaal on pilliseltsilised pillid ühte kappi pannud ja hoogne seltsitegevust saab jätkuda.

Helle-Mare Kõmmus
Hiiumaa rahvakultuurispetsialist