Nähtuse, oskuse, teadmise edasiandmine ja -kandumine
Haabjakultuuri säilimise peamiseks eelduseks on korrapärane ja regulaarne haabjate ehitus. See võimaldaks olemasolevatel meistritel hoida ja lihvida oma oskusi ning kaasata haabjaehitusse uusi huvilisi, kellest sirguksid tulevased meistrid ning kes tagaksid haabjakultuuri pikaajalise kestmise. Alates 2000. aastatest on Soomaal igal aastal suviti ehitatud 1–2 haabjat. Haabjaehituse käigus omandatakse nii haabjaehituse teooria kui ka praktilised võtted.
Haabjakultuuriga on seotud kaks kogukonda: meistrid ja Soomaa kohalikud elanikud.
1) Ühepuulootsikute meistreid on Eestis hinnanguliselt viis ja nad on ühepuulootsikuga seotud kultuuripärandi peamised kandjad. Ehituseks vajalikud teadmised ja oskused on nad vahetult omandanud Soomaa viimastelt tunnustatud lootsikumeistritelt. Tänased meistrid on 40–60-aastased mehed, kelle jaoks on haabjaehitus kõrvaltöö või harrastus. Haabjameistrid kannavad Soomaa ühepuulootsiku ehituse elavat kultuuripärandit ja aitavad kaasa haabja kasutuse populariseerimisele Soomaal, korraldades haabjaretki, -laagreid, ja -seminare.
2) Soomaa kohalikul kogukonnal on teadmised ja mälestused haabja traditsioonilisest kasutusest Soomaal, sh haabja funktsioonidest liikumisvahendina iga-aastaste üleujutuste ajal. Piirkonnas elab umbes 850 inimest. Ühepuulootsik on olulisel kohal Soomaa kohaliku kogukonna identiteedis, kuna seostub esivanemate eluviisiga, aga ka tänase Soomaa kultuurielu ja kuvandiga. Soomaa kogukond osaleb aktiivselt haabja ja selle uute kasutusvõimaluste edendamisel.
Haabjameistrite ja kohalike elanike kogukond täiendavad ja toetavad üksteist. Mitmed haabjameistrid on peresidemete ja töö tõttu Soomaa kogukonna aktiivsed liikmed, aidates seeläbi kaasa meistrite ja kohaliku kogukonna tihedamale koostööle.
Haabja kasutust toetavad tänapäevastes tingimustes haabjamatkad Soomaal, sh perioodilised haabjaomanike kokkutulekud. Haabjamatkad aitavad luua laiendatud haabjakogukonda, mis koosneb haabjameistritest, -kasutajatest ja -huvilistest.
Soomaa haabjakultuuri edasiandmisele on kaasa aidanud ka teaduslikud uurimused ja artiklid, sh Jaan Keerdo magistritöö haabjaehitusest.
1996. aastast alates on Soomaal korraldatud haabja ehitamise laagreid. Kodukandi ökoturismi algatuse toel ja Soomaa rahvuspargi ning Eestimaa Looduse fondi eestvedamisel Saarisoo turismitalus toimunud laagrites jagasid oma teadmisi ja oskusi kaks meistrit: Jüri Lükk (1929–2001) ja Jaan Rahumaa (1928–2000), kes igapäevaselt haabjaid kasutasid. Nooremal põlvkonnal õnnestus see oskus viimaseid vanu meistreid jälgides ja nende õpetussõnu kuulates üle võtta. Nüüd antakse neid teadmisi omakorda teistele edasi.
Eesti avalikkuse teadlikkust haabjast on aidanud tõsta haabjameistrite töötoad ja esitlused üle Eesti. Alates 1996. aastast on haabja töötube korraldatud Tallinnas, Narvas, Tartus, Pärnus, Käsmus ja mujal. Haabjameistrid on tutvustanud haabjakultuuri kooliõpilastele Soomaal ja üle Eesti. Eesti haabjaseltsi eestvedamisel on Soomaa haabjakultuurist ilmunud kirjandust ka laiemale lugejaskonnale, sh lastele.
Võimalikud ohud
Neli peamist ohtu:
1. Haabjaehituse oskuste järjepidevuse katkemine järgnevatel aastakümnetel haabjaehitajate järelkasvu vähesuse ja praeguste meistrite vanuse tõttu.
2. Haabjaehituse oskuse edasikestmine sõltub sellest, kui suur on nõudlus uute haabjate järele ja kui palju haabjaid tänapäeval kasutatakse.
3. Eesti metsades on intensiivsete raiemeetodite tõttu üha vähem haabjaehituseks vajalikke (60–120-aastaseid) haavapuid.
4. Soomaa piirkonna elanike arv on viimase sajandi jooksul märkimisväärselt langenud ja langustrend jätkub praeguste põliselanike vananemise tõttu.
Tänasel päeval ja järgneva 10–20 aasta jooksul ehk praeguste haabjameistrite aktiivse tegutsemise ajal säilib Soomaa haabjaehitus kindlasti, kuid seejärel võib see eri tegurite koosmõjul järsult langeda. Ilma haabjameistrite, kohaliku kogukonna, aga ka laiemalt Eesti ühiskonna ja riigi täiendavate pingutusteta võib seda pidada tõenäoliseks stsenaariumiks, mistõttu on haabjakultuur tõsiselt ohustatud ja vajab kiireloomulist kaitset.
Jätkusuutlikkuse toetamiseks astutud sammud
Lähtuvalt oma põhikirjalistest eesmärkidest on 2008. aastal asutatud MTÜ Eesti Haabjaselts põhilise tegevusena korraldanud igal suvel ühepuulootsikute ehituse meistriklasse, kus huvilised on saanud haabjaehitust õppida.
Seltsi liige Jaan Keerdo kaitses 2011. aastal magistrikraadi tööga „Haabjaehituse teoreetilised põhimõtted ja praktilised lahendused. Magistritöö kultuuriväärtuste säilitamise erialal“.
Suurimaks haabjasõitu tutvustavaks projektiks võib lugeda 2009. aastal XXV laulupeo tule viimise mööda ajaloolist veeteed Võrtsjärvelt Pärnusse.
2010. aastal panustas haabjaselts nõuga lasteraamatu „Lootsiku loomine“ valmimisse.
2016. aastal väntas Lõunameedia (Imre Annus) keskkonnaameti tellimusel õppefilmi.
2016. aastal kanti „Haabja ehitamine Soomaal“ Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse.
2018. aastal korraldati Soomaa rahvuspargi keskuses rahvusvaheline seminar, kus osalesid ühepuulootsiku eksperdid Iirimaalt, Sloveeniast, Lätist ja Eestist.
2019. aastal algatati projekt „Soomaa lootsikukultuuri nominatsiooni ettevalmistamine UNESCO kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimekirja“.
Facebook