Sulge
Sulge
ROOSIMINE on kudumistehnika, milles kiri luuakse kirjalõnga kootavate silmuste ette ja taha tõstes. Tulemus meenutab madalpistetikandit. Tehnikat on peetud kas täiesti või vähemalt Eestis kasutamise mahu poolest unikaalseks. Roosikiri on kirjatud koest hapram ja sellega kaunistatud ese ühekordne kudum, seega mitte ka nii soe ega vastupidav kui kirjatud kudum.
Kirjad on geomeetrilised ja neid märgitakse ruudustikku ruutude või kriipsudena. Kudumisel tuleb läbi mõelda roositud motiivide kujundamine vertikaalis, sageli on mõistlik võtta rohkem lõngajuppe, kui on värve, et vältida horisontaalseid lõngajookse pahupoolel. Roosilõnga pingutamine on teine proovikivi, mis vajab kogemusi. Täpsemalt saab lugeda raamatust „Eesti silmuskudumine“ ehk ESK 1 (2014: 184–189)
Roosikirjad on enamasti kujundatud rombireana ülalt alla, sageli ääristab rombi hammaskiri. Korduvalt leidub mitmel kujul kaheksakanda. Sukakanna alguses kiri poolitatakse ja see jätkub jala peal poolikuna. Varbaotsa kahanduseni ulatub vaid mõni roosirida. Värvid on peamiselt (madara)punane ja (poti)sinine, harva lisandub (poti)roheline või asendab sinist, kollakasroheline võib olla motiivi südamikus. Vahelduvad sinipunased ja punasinised motiivid, mitmel juhul on esimene motiiv ülal ülejäänutest väiksem. Motiivirida võib olla raamistatud äärtest või triip joosta paarisrea keskelt. Küllap kandsid kirjad ka tähendusi ja funktsioone (kandja kaitsmine, sõnum asjaga kursis vaatajale), mille üksikasju meie aja uurijad alles peavad tuvastama. On teada, et punast peeti kaitsvaks värviks ja kaheksakand peletas samuti kurje jõude.
Lõngad võivad olla päris peenikesed (10/2) või ka jämedamad (8/2), sõltub kirja laiusest ja kuduja käekirjast. Sukk algab sooniku või pitskoekirjaga ja jala tagaküljel on vikkel- või koekirjas sukajutt. Sukakanna autentseks kudumiseks on mitu võimalust, saksakand neist üks.
Valgest villasest lõngast põlve alla ulatuv sukk on olnud pea ainus valik, alles viimasel ajal on süvenenumad uurijad (Inna Raud, Anu Randmaa jt) hakanud tegelema võimalusega, et suvesukad võiksid olla ka linased ja XIX sajandi lõpu komplektides juba puuvillased. Taustaandmete põhjal neid kõiki kanti, ehkki muuseumikogudesse kõik variandid ei jõudnud. Rahvarõivaid tehes seatakse oma komplekt kokku pidevalt rikastuva uurimustekogu ja eelmiste tegijate kogemuse põhjal, aga ka muuseumivara järjest paremini tundes ja uurides. Kihelkonnast korjatud esemed asetatakse maakonna ja rahvarõivarühma konteksti. Lihtsa kopeerimise kõrvale tuleb esemete loov kujundamine, nagu seda kunagi taluelus harrastati. Kohtuvad kogukonnas kehtivad reeglid ja looja vabadus. Teisalt lähtutakse kandjast, tema east ja rahvarõiva kaudu edastatavast sõnumist.
Sukakudumine on üks võimalus olla ühenduses esiemade kunsti ja tarkusega, nii nagu rahvarõivavalmistajad jagavad ühist vajadust mõtestada oma elu mineviku ja pärandoskuste kaudu. Rahvarõiva ja selle osade valmistajad mitmes käsitööringis Suure-Jaani kihelkonnas roosivad sukki ja kindaid ja õpetavad seda võtet uue põlvkonna huvilistele. Miks? Võte on lihtne, kaunis, autentne ja pakub võimalusi loovaks edasiarenduseks. Rahvarõivaste mõjuväljas elavaid inimesi alates imetlejatest kuni tegijate, omajate ja teoreetikuteni kohtame oma kihelkonnas kõikjal, kus rahvarõiva ja pärandkäsitööga tegemist. Imetlejatest kasvavad tegijad, käsitööhuvilistest selle ala õppijad ja juhendajad, käsitööringide liikmetest arenevad vanade töövõtete tundjad ja õpetajad. Sissekande koostaja on selle protsessi ise läbinud ja ajapikku tundma õppinud kümneid samal rajal liikujaid (kui vaja täpsemalt, siis käsitööringide juhendajaid ja liikmeid, käsitööeriala õppinuid ja lõpetanuid, aga ka valmistamishuviga rahvarõivaimetlejaid).
Pidulike sukkade ja sõrmkinnaste kaunistusena läks roosimine moodi 19. sajandi keskpaiku, seda eriti ulatuslikult Edela-Eestis Kihnust-Ruhnust Viljandimaani, kuid esemeid on ka mujalt (Jüri sukad).
Suure-Jaanis roositi põlve alla ulatuvaid rahvarõivasukki 19. sajandi keskpaiku ja teisel poolel. Suure-Jaani kihelkonnast on roositud esemeid muuseumides kõige rikkalikumalt: 18 paari sukki, üksikut sukka või sukakatket ja vaid üks paar konnareiekirja koekirjalisi. Nii on rahvarõivavalmistajad 20. sajandi lõpust saati pidanud Suure-Jaani komplekti valmistades valima peamiselt roosikirjade vahel.
Roosimine pole olnud ega ole tänagi päris igapäevateema. Endisajal roositi pidurõivaid ning tänapäeval köidab roosimine eelkõige rahvarõivahuvilisi, kes järjest süvenenumalt uurivad vanu eeskujusid ja liiguvad puhtkopeerimiselt päris oma komplektide loomise suunas. Minevikku ja olevikku ühendab roositud esemete pidulikkus – need on esindusrõivaste osa.
Roosimine oli osa kudumisoskusest. Kuna XIX sajandil kudusid läbi elu kõik maarahva naised, pidi roosimisoskuski olema selle moe kõrgajal üldine. XX sajandil mood möödus ja oskus ununes.
Suure-Jaani käsitööring võttis sukakudumise ette 1990. aastatel, kui hakati taas tundma tahtmist ja vajadust kanda kodukandi pärimusrõivaid. Roosimise saladused olid aga vahepeal ununenud, kodudes polnud need säilinud. Sestap tikiti kirju siis käsitsi või masinal valmis kootud sukkadele nõelaga madalpistetikandina.
Järgmistel aastatel õpetati roosimistehnika saladusi koolitatud käsitöötegijatele ja mõnele Suure-Jaani kihelkonna naisele, ringiliikmed aga sukateema juurde tagasi ei pöördunud ja kandsid edasi varem valmistatud sukki. Käsitööringi juht Maive Ottas (snd 1938) tunnistab, et õppis roosimistehnika ära alles Anu Pingi juhendatud koolitusel 2019. aasta talve lõpul.
Kursuse korraldas Suure-Jaani kultuurimaja ning üritust toetas Kultuurkapital. Mõniteist osalejat sai Anu Pingilt põhjalikud juhendid mitte üksnes roosimise, vaid ka sukalõike koostamise, lõikesse kudumise, kannakujunduse võimaluste, materjalide ja töövahendite kohta ning kõik teemad harjutati tööproovidena läbi. Üksikasjade täpne esitus ESK 2 (lk 244–251) kujul toetas ja toetab ka edaspidi pärimuslikku tõetruudust. Kuuldavasti on valmis saanud kümmekond paari enam-vähem autentsete võtetega kootud sukapaari. Fotodel on näha roositud sukki, autorid on Malle Hakkaja, Marje Paas, Tiiu Rusi, Eda Pulla, Virve Ehrstein, Merike Saaremets. Õppijate-kudujate hulgas olid veel Riina Piir, Kaja Jõerand-Vahur, Annika Reiner, Anneli Kundla, Anu Seisler, Marika Lipand, Eike Tammekänd, Tiina Lippant.
Suure-Jaanis kohapeal saab rahvarõivaalast teavet Maive Ottaselt tema käsitööpoest. Uue põlvkonna pärandihuvilistele pakub tuge ka heliloojate Kappide majamuuseumi töötaja, sissekande koostaja Merike Saaremets, kes on rahvusliku tekstiili üksikasjadesse süvenenud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis ning Viljandi Kultuuriakadeemias õppides ning pärandtehnoloogia magistritööd koostades ja kaitstes. Õppematerjalid, kirjandus ja andmekaustad muu hulgas Suure-Jaani sukkade kohta on tema koostatud ja kõigi huviliste käsutuses. Lähedal on ka Viljandi muuseum, kus on võimalik Suure-Jaani sukki lähemalt uurida. Võib loota, et tulevased sukakudujad roosivad rõõmuga samamoodi kui Suure-Jaani kihelkonnas poolteise aastasaja eest elanud naised.
Nõnda kandub oskus tagasi rahva hulka tänu uurijatele, kooliharidusele ja mäluasutustele.
Pärast „Eesti silmuskudumise“ köidete (esimene aastast 2014) ilmumist ei saa endisaegsed kudumisvõtted, kaasa arvatud roosimine, enam kuidagi ununeda või hääbuda. Pigem huviliste ja oskajate ring järjest laieneb, üheks tõestuseks kasvõi Facebooki koopiakudujate grupp. Teiste pärandoskuste seas õpetavad roosimist kultuuriakadeemia Viljandis ja rahvusliku tekstiili eriala koolid mitmel pool Eestis. Muidugi on ohte: rahvarõivahuvi vähenemine, käsitööoskuste hääbumine, popkultuuri ja kiirmoe pealetung. Raamatuseeria on jäämäe veepealne osa, sündinud uurijate tööst ja huviliste kasvavast nõudlusest.
Kohalik andmepank on koostatud, täieneb ja on huviliste kasutuses heliloojate Kappide majamuuseumi kaudu, kus töötab sissekande koostaja Merike Saaremets. Andmed on koondatud ja süstematiseeritud nii pabermappidena kui ka digikujul arvutis, digitaalne andmepank on olemas ka kohaliku raamatukogu arvutis.
Facebook