Sulge
Kuidas sai sinust kultuuritöötaja?
Peale kooli lõpetamist läksin tööle Vigala kolhoosi sekretär-masinakirjutajaks. Mõned leidsid, et kohalikus kultuurimajas on vaja uut juhatajat. Tehti mulle pakkumine: „Noor inimene – võta ja proovi, nii kaua kui leitakse keegi teine.“ 1986. juulikuus astusingi Kivi-Vigala kultuurimaja kunstiliseks juhiks ning 1987. aasta jaanuarist sain juhatajaks.
Sellega aga asi ei piirdunud. Nõukogude ajal oli Vigala piirkonna metoodikuks Darja Lehtsalu. Järjekordsel kontrollimisel ütles Darja, et mul pole üldse kultuurialast haridust – tuleb õppima minna. Eks tal omad kasud olid sees – tal ei olnud ka. Kahekesi läksime Viljandi kultuurikooli kaugõppesse kultuuritöökorraldust õppima.
Kogu aeg on olnud arusaam, et kui ma kultuuritööd teen, siis koolitused on väga tähtsad. Kui vähegi võimalik, võtan osa ja soovitan teistel osaleda. Kultuuritööl on väikestes majades valdavalt üks inimene. Kaua sa räägid tühja seinaga, saad koolitustel teistega kokku! Magasin kultuuriakadeemias kultuurikorraldajate kõrghariduse esimese korra maha. Teisel korral kandideerisin ja läksin kõrgkooli. Kui meid alustas 17, siis lõpetas ainult kolm.
Kui sa kultuuritöötajaks poleks saanud, kes sa siis oleksid?
Tahtsin minna õppima õigusteadust Tartu ülikooli. Käisin konsultatsioonis. Sisseastumise hommikul võtsin dokumendid välja, mulle ei meeldinud – Tartu ei meeldinud.
Tulin koju ja hakkasin Noorte Hääles koolide kuulutusi läbi lappama. Jäi silma asjaajamise organiseerimine Tallinna kergetööstustehnikum. Läksingi sinna – õppisin kaks aastat seal.
Peale kooli tuli suunamine. Sekretäre taheti igale poole, mind suunati Tallinnasse, aga see ei meeldinud mulle. Tahtsin koju maale. Panin tutvused tööle nii koolist kui Vigalast, et minusugust töötajat on väga Vigala kolhoosile vaja ja läks läbi! Mida ma väga tahtnud olen, need olen suutnud läbi suruda. Sihikindlus ja positiivne maailmavaade on kindlasti need kaks, mis on mind paljuski aidanud.
Enam sa Kivi-Vigala rahvamaja juhatajana ei tööta, kuid sul on seal kollektiive. Milliseid kollektiive juhendad ja millest ise osa võtad?
Hetkel juhendan ja osalen Kivi-Vigala memmede naisrühmas Kullerkupp ja Kivi-Vigala rahvamaja näitetrupis Sõbra-vägi. Miks ma neid juhendan? Seepärast et mõlemad juhendajad jäid vanuse tõttu pensionile. Et kollektiiv laiali ei läheks, oli vaja, et keegi juhendaks. Kuna kohapealt kedagi võtta ei olnud, hakkasin ise seda tegema. Järjekordselt ütlesin jah.
Lisaks laulan memmede naisansamblis Hõbejuus. Tantsin latiino-show-tantsutrupis Singirullid, kes samamoodi käib koos Kivi-Vigala rahvamajas. Meil tuleb Singirullidega 15. hooaeg.
Et natuke ennast tuulutada ja väljaspool käia, osalen Pärnu-Jaagupi aleviteatris Rändtirtsud. Oma näitetrupiga hoian madalat profiili – juhendaja ise peaks olema juhendaja, mitte väga lavale pürgima, edevuse saan tasa teha naabermaakonnas Rändtirtsudes.
Kuidas sa laulu-ja tantsupeo kuraatoriks said?
Laulu- ja tantsupeoprotsessist sain esimest korda osa 2007. aastal, kui Irina Pärila oli Raplamaa kuraator. Raplamaa laulu- ja tantsupidu ning memme-taadipidu oli paar aastat enne seda olnud Vigalas, talle jäi Vigala punt meelde. 2007. aastast alates olengi olnud staabijuht ja tantsumaja perenaine. Hüppasin tundmatusse, kuid väga meeldis ja oli vahva. Nüüd olengi „üle elanud“ kolm kuraatorit.
Juubelipeo ettevalmistamise eel olid maavalitsused kadunud – maakonnaülest kultuurispetsialisti polnud veel tööle võetud, ühtlasi oli äsja töölt lahkunud tolleaegne rahvakultuurispetsialist. Laulu- ja tantsupeo sihtasutus hakkas Raplamaa omavalitsuste liiduga läbi rääkima, pöörduti minu poole: „Kui sina ei ole, siis Raplamaa ei osalegi laulu- ja tantsupeol!“
Võtsin vastutuse, kuigi pelgasin veidi. Esiteks ma olin juba Märjamaa vallavalitsuses tööl. Rapla on aga keskpunkt, niiditõmbamine peaks sealtpoolt tulema. Sai kaugjuhtimise käigus tegeleda. Kui nüüd tagasi vaadata, lõpp hea, kõik hea. Õnnestus täiesti!
See oli kuues pidu, millel osalesin. Nii suurt, südamlikku ja suurejoonelist pidu ei ole varem olnud. Oli küll juubelipidu. Tule tulemine oli vapustav. Võrdlen olümpiatulega – tuleb sealt kuskil ja kõik hoiavad. Oli väga ülev hetk.
Kuidas läksid laulu- ja tantsupeo ettevalmistused Raplamaal?
Ma olin eelnevalt kokku puutunud ainult Tallinna-nädala tantsijate majaga. Eelproovidest ei olnud mul õrna aimugi. Pidin ise avastama hakkama. Polnud isegi šnitti võtta. Muutusid proovide asukohad, pidin mõtlema, kus milliseid eelproove korraldada saab.
Mul ei lähe kunagi meelest jaanuarikuu hommik, kui tantsijate eelproov oli Raplas. Ärkasin, paks lumi ja tuisk! Enne seitset startisin Vigalast. Kui pöörasin Tallinn-Pärnu maanteelt Rapla peale, vaatasin, et mu järel autorida, tantsijad suundusid Raplasse. Sõitsin aeglaselt. Teed polnud nähagi.
Rapla kesklinna kooli jõudes nägin, majandusjuhataja juba roogib lund. Läksin sisse. Siis hakkasid tulema säravad mehed ja naised – rahvariietes, huuled värvitud. Kõigil nii hea tuju. Mõtlen, et normaalne inimene ei pista sellise ilmaga nina toast välja. Nemad tulevad kohale särasilmi, sest tahavad tantsida. Jääb elu lõpuni meelde.
Tule tulemine. Millised on mälestused?
Kui sina olid kõige ees, siis mina olin rongkäigus kõige viimane (naerab). Nii südamlik oli, kui inimesed tee ääres tuld ootasid ja kui me autodega mööda sõitsime, siis nad lehvitasid. Kusjuures nad olid kahe sündmuse toimumise kohale jäävale teealale tule tulemist ootama tulnud.
Avastasime Raplamaal selliseid paiku, milliseid mina ei olnud varem näinud: Adila külaplats, Keava mäed. Hästi südantsoojendav oli tule vastuvõtmine Hageri hooldekodus. Tule tulemine ühendas Raplamaad. Kollektiivid pidutsesid koos, korraldamisel tehti koostööd. Kõik sündmused olid eriilmelised. Vallad ja nende kultuurikorraldajad lõid sündmused oma silma järgi.
Inimestega on nii, et usalda neid, nad võtavad ja teevad ära. Ainult vaata pärast pealt, pane käed rinna peale ja ütle: „Oii! Kui vägev!“.
Laulu- ja tantsupeo nädal Tallinnas. Kuidas sujus? Kuidas sulle kontserdid meeldisid?
Kui tantsupidu tribüünilt vaatasin, oli ilus. Kahest tantsust ei saa ma üle ega ümber. Need on „Maa hing“ ja „Pihlapuu“. Kaks sellist lugu, et ohh! Muidugi oli väga vahva vaadata „Tuljaku“ seadet: naisrühmad olid keskel.
Laulupeol sain samuti suure elamuse. Üks on olla laulukaare all, aga teine on vaadata laulupidu. Väga vahva. Pisarad tulevad iga laulu ajal. Me ju kõik oleme eestlased.
Tantsuplatsile ma jalga pole saanud, aga laulukaare all olen olnud kolm korda. Märjamaa keskkooli ajast sain 9. ja 11. klassis käia ja korra Vigala segakooriga.
Oli ka rongkäik. Iga maakonna uhkus ja peamine jõud pannakse ju rongkäigu päisesse. Raplamaal toimuvad järjepidevad missivõistlused. Meil olid päises missid, kellel seljas viie Raplamaal oleva kihelkonna rõivad. Missilintidel olid kihelkondade nimed, et teaks, kes millise piirkonna rõivaid kannab.
Raplamaa on tuntud korvpallimaakonnana. Meie pikad Rapla Avis Utilitase korvpallurid marssisid esindusrivi ees. Rahvas vaatas pikki mehi ja ahhetas. Märkamata ei jäänud ka nende valged põlvikud, mis olid seotud rahvusliku paelaga.
Sul on viimasel kahel aastal väga palju uusi tegemisi. Rahvamajast läksid valda tööle, tegelesid peo ettevalmistustega.
Tean. Mulle meeldib. Ma ei hüpanud tundmatus kohas vette. Märjamaa on täis kultuuri. Palju kollektiive, rahvatantsijad, koorilauljad, lisaks lõõtsamängijad, pärimus Vigala poole pealt. Kunagi oli Märjamaa vallas kõige rohkem rahvatantsijaid. Ma usun, et on siiamaani nii. Meil on Märjamaa folk, mida järgmisel aastal korraldatakse viieteistkümnendat korda. Ses suhtes on Märjamaa vallas kultuurinõunik väga lihtne olla.
Olen pere välja koolitanud. Mees teadis, kellega ta abiellus. Olin juba kultuuritöötaja. Kui oli sunniviisiline lapsehoolduspuhkus, sai mu abikaasa maitsta kultuurimaja juhataja tööd, kuna tema oli minu ametlik asendaja. Noorem tütar tantsib praegugi rahvatantsu ja näitleb, kui tarvis on. Vanem tütar on hetkel pääsenud, kuna kolis Tartusse. Kultuur käib mu eluga alati kaasas. Pigem ongi sellest ainult rõõmu. Koos perega käime palju kontsertidel ja teatrites. Mees käis nii laulu- kui ka tantsupeol. Jäi täitsa rahule.
Kust leiad tööks inspiratsiooni?
Kui vaatan väge, kes laulavad ja tantsivad ja teevad isetegevust, siis mõtlengi, et kuidas ma ei organiseeri. Nende nimel ju! Kõik ei pea laulma, kõik ei pea tantsima, osad peavad korraldama ka! Mina arvan, et olen võtnud selle missiooni omale. Isegi, kui mul pole olnud kõige parem päev, proovin ikka süstida teistesse positiivsust.
Mis edasi?
Tuleb järjekordne töine ja vahva aasta: üks tunnustamissündmus, teine tunnustamissündmus, Märjamaa folgi juubeliaasta, Singirullide 15. sünnipäev, augustikuus Eesti rahvamajade ühingu suvekool. Mõnes mõttes on ees olev aasta mitte nii aktiivne suursündmuste poolest, kuid tegevust jätkub.
Triinu Ülemaante
Eesti Rahvakultuuri Keskus
Raplamaa rahvakultuurispetsialist
Facebook