Miks ja millal hakkasid huvi tundma rahvapärimuse ja pärimuskultuuri vastu? Miks oled huvitatud osalemisest suurprojektides „Hakkame santima“ ja „Baltica“?
Olen selle põlvkonna laps, kes sai vanu rahvalaule laulda vanaemaga pliidisuu ees videvikutundi pidades. Kooli läksin lauluga suurest Marist ja pisikesest Peetrist. Küllap sealt pisik pärit on. Viljandi kultuurikoolis õppides jagasid seda Mikk Sarv ja Ene Lukka-Jegikjan. Kuskil alateadvuses on huvi alati olnud. Eesti muusikaõpetajate täiendkoolitusel muusikaõpetaja kutset omandades tegin lõputöö teemal „Trükis ilmunud regivärsiline rahvalaul Järva-Madise kihelkonnas“. Käisin mitmel väikekandle ning karmoška koolitusel ja teistel rahvamuusikakoolitustel. Kõike õpitut hakkasin kohe praktiseerima kooliõpilastega kui ka täiskasvanutega, kes aga huvi üles näitas. Tänaseks ongi juba viis aastat tegutsenud Ärmoonikud ehk naised, kes armastavad karmoškamängu. Täiskasvanud väikekandlemängijad Simmeldajad on koos käinud neli aastat. Õppisime ära Pillipeo repertuaari ja käisime suvel Tallinnas rahvamuusikapeol. Kolmas hooaeg algas Meite lapse pillitoal, kus mängivad lapsed vanuses 6 kuni 16 aastat rahvapillidele lisaks ka kitarri ja ukulelet. Enamasti esineme ikka oma kogukonna rõõmuks. Kui mõned uued tantsulood õpitud, toimub kindlasti tantsutuba, et õpitut kohe praktiseerida. Meil on väga vahva tantsuõpetaja Kersti Liivak, kes kohe kampa lööb ja tantse õpetama tuleb.
Baltical osalemisest unistasin juba väga ammu. Viimaks sai see teoks 2016. aastal, kui korraldasin Veteperes Vargamäel, Järvamaa kultuurihiie kiigeplatsil folkloorifestivali „Baltica“ Järvamaa eelpeo. Appi korraldama tuli Järvamaal tegutsev naiste regilaulupunt Regirakuke, mille koosseisu ka ise kuulun. 2019. aastal korraldasin eelpeo Albu rahvamajas. Seekord saime osaleda ka Tallinnas toimuval festivalil. See oli väga tore kogemus. Andsime kõigi oma suurte ja väikeste rahvamuusikutega kontserdi festivali pealaval. Nüüd on soov minna järgmisel aastal Balticale Leetu.
„Hakkame santima“ kampaania etteotsa sattusin juhuse läbi. Järvamaal pole väga palju folklooriga tegelejaid. Võtsin vastu ettepaneku teha huvilistele ja teel olevatele mardisantidele üks vahva mardisimman. Kui aru sain, et vean eest tervet liikumist Järvamaal, olin asjas juba täiesti sees ja nautisin protsessi. Sellel aastal tulevad kadrisandid, kadrikoolitused, uued kavad jne.
Töötad Albu põhikoolis muusikaõpetajana ja juhendad mudilas- ning lastekoori. Lisaks oled Albu segakoori Sink-Sale-Proo dirigent. Õpilaste ja elanike arv tervikuna Albu kandis eriti suur ei ole, seetõttu on iga laulja nö arvel. Kuidas Sa motiveerid lapsi ja täiskasvanuid kooriproovis osalema?
Ongi väga raske. Eriti laulupeoaastal. Appi tulevad rahvamuusikast inspireeritud tegevused, kus tegemise rõõm jääb alles. Olen ise rahvalaule ja ka muud repertuaari koorile seadnud. Just selliselt, et ikka minu lauljatele jõukohane. Motiveerivad laululaagrid ja ühised väljasõidud.
Lisaks muusikale meeldib sulle ka tantsida. Oled Aravete naisrühma Sebijad liige. Kuidas rahvatantsu juurde jõudsid ning mida tantsimine sulle annab?
Siin peab jälle meenutama Viljandi kultuurikooli aegu. Õppisin lisaerialana küll koorijuhtimist, aga kõik pidid käima ka eesti rahvatantsu tunnis. Sellel ajal alustas noore tantsuõpetajana tänavuse tantsupeo üldjuht Vaike Rajaste, kes komplekteeris soovijatest neiduderühma, kellega üle-eestilisel koolinoorte peol käisime. Kui noore kultuuritöötajana kodukohta tagasi tulin, otsisin kokku kõik vanad sõbrad, kutsusin naabrite juurest õpetajaks Järvamaa legendaarse tantsuõpetaja Ellen Krooni ja segarühm sai alguse. Tänases Kakerdaja rühmas tantsisin vahelduva eduga 2016. aastani. Abikaasa põlvehäda tõttu pidime lõpuks koostantsimisest loobuma. Minul ei olnud tantsuhoog veel raugenud ja nii Aravete naistega liitusingi. Naudin tantsimist väga, see on suur puhkus. Pealegi üks väheseid kohti, kus ma ise midagi ei õpeta, vaid lasen ennast õpetada.
2019. aasta oli laulu- ja tantsupeo juubeliaasta. Peol oli tähenduslik pealkiri „Minu arm“. Korraga toimus rahvamuusika-, tantsu- ja laulupidu. Osalesid tantsija, dirigendi- ja pillimängijana kõigil kolmel peol. See vajas põhjalikku ettevalmistust ja ülevaatuste läbimist. On see kõik ka sinu jaoks kokku võetav sõnadega „Minu arm“?
Päris kindlasti on! Muidu ma seda teha ei jõuaks. Olen väga õnnelik inimene, mul käivad töö ja hobi ikka käsikäes. Rahvamuusikapeole pääsesime kandlemängijate ansambliga Simmeldajad. Tantsupeost võtsin osa tantsijana Järva-Jaani naisrühmas Tuttuued Naised. Dirigendina viisin läbi tiheda sõela laulupeole Albu põhikooli mudilas- ja lastekoori ning Albu segakoori Sink-Sale-Proo.
Tean, et oled ka vanaema. Kuidas peaks lapsi õpetama lugu pidama meie oma pärimuskultuurist? On see tänapäeval keeruline? On see oluline?
Kõik oleneb lastetoast. Mina käisin oma lastega marti ja katri jooksmas. Nüüd käivad nemad oma lastega. Minu lapsed elavad üks ühes, teine teises Eesti otsas, aga kui külla tulevad, siis lapselapsed otsivad juba ise pillid välja. Oleme teinud nendega isegi ühe ühise kava ja Pärnus soome-ugri toidukultuuri seltsis esinenud. Sellel aastal käisin koos vanema tütre tütardega katri jooksmas.
Kui kodudes hinnatakse pärimuskultuuri, on õpetajal koolis lapsega väga kerge edasi tegeleda. Lapsed on väga avatud. Ega pärimuskultuuri peagi käsitlema kui midagi väga vana ja väga ammust. Kui see siduda tänase, neid kõnetava maailmaga, meeldib see lastele väga. See on loominguline tegevus, arendab musikaalsust, iga laps saab sellega hakkama.
Küsis Külliki Aasa
Eesti Rahvakultuuri Keskuse Järvamaa rahvakultuurispetsialist
Foto: Helje Mets
Facebook