Optimistlik, värvikas ja sihikindel Ilma Adamson

Kes on aga Ilma Adamson?

Ilma on tunnustatud mitmete autasuga, nende seas on nii Valgetähe IV klassi teenetemärk kui ka hulk teisi teenetemärke ja aasta kodaniku tiitel aastal 2014. On selge, et kõiki ergutusi siin üles lugeda ei jõua. Noorena ei osanud ta arvata, et pühendab kogu oma elu tantsule, tehes seda kire ja kompromissita. Lapsena soovis Ilma saada keelte õpetajaks. Õpetaja temast sai, kuid tema süda lööb siiani rahvatantsu taktis.

Ilma Adamson on õppinud Ullo Toomi juures, lõpetanud rahvatantsujuhtide kursused 1956. aastal Tallinnas ning Moskvas ballettmeistrite kursused 1964. ja 1968. aastal. Lisaks juhendanud hulgaliselt tantsukollektiive, neist tuntumad on kindlasti Sõprus ja Tuisuline. Tantsupedagoogi olulisust Eesti rahvatantsumaastikul näitab seegi, et Adamson on loonud ligi 90 tantsu sega-, nais- ja lasterühmadele. Lisaks on ta olnud koolinoorte tantsupidude üldjuht ja 26 aastat tagasi noorte tantsupeo pealavastaja.

Tema pedagoogi- ja suhtlemisoskus on vallutanud südameid ja naise kindla käe all on sirgunud mitmeid, nüüdseks kuulsaid õpilasi, nagu Hele Pomerants, Valdo Rebane ja Kätrin Järvis. Samuti noored tulevikulootused, näiteks Marius Aave, kes on sirge selja ja julgete põhimõtetega. Ära tuleks märkida ka Ingrid Jasmin jpt. Kahtlemata on igas maakonnas ka tantsujuhte, kes tema töödel ja tegemistel pidevalt silma peal hoiavad.

Optimistlik, värvikas, sihikindel – see kehtib nii tantsupedagoogi enda kui tema õpilaste puhul.

Treenida, treenida, treenida

Tean Ilma Adamsoni juba aastakümneid, kuid lähemalt saime tuttavaks eelmisel aastal. Kindlasti teavad Ilmat paljud, kes laulu- ja tantsupeoga on kokku puutunud. Tema vaoshoitud, graatsiline ning väljapeetud isikupära on heegeldatud omapärase temperamentse heegelniidiga. Raugemise hõngu pole tunda, sest jätkuvalt, nüüd juba üle 67 aasta, on selle naise keha olnud tantsu sees. See küpseb ja küpsetab jätkuvalt ning toob endaga kaasa huvitavaid väljakutseid. Ta ise ütleb alati, et parim teooria on kogemus ja praktika.

Rahvatantsijal on oma „piibel“, kus on kirjas rahvatantsu põhisammud, mis kindlalt muusikasse seatud. Range pedagoogina taunib ta olukorda, kus tantsupeol on tantsijad, kes pole piisavalt trenne teinud ning sammud on selgeks õppimata.

Meis kõigis on meile omane talent, kuid Ilma Adamson usub, et tants muutub kunstiks siis, kui tantsija teab nii loomingu ajalugu, teooriat kui teeb ka ennastsalgavalt treeninguid. Tihti arvatakse, et rahvatants on ainult 65+ pastlasahistajate pärusmaa, kuid tants, isegi rahvatants, peab olema õhuline ja kerges liikumises vaatamata vanusele. Seda saab saavutada üksnes järjekindla treeninguga. Tegus tantsupedagoog on kindel, et ilus ja kvaliteetne rahvatants hõlmab endas tantsuajaloo tundmist, kogu keha tunnetust ja anatoomiat ning muusika tunnetamist läbi inimkeha.

„Ma ei tee endale kunagi järeleandmisi, sest treenides teisi teen ka ise alati kaasa ja õpin sellest ikka veel palju. Läbi oma keha tunnetuse, praktika ja treeningute olen jõudnud selgusele, mis see rahvatants üldse on,“ märkis Adamson kindlalt.

Kaasaegne tantsupidu

Kaasaegses tantsus pole Ilma Adamsoni meelest midagi halba. Talle väga meeldib ning ta selgitab, et võimlemine ja kaasaegne tants on kokku sündinud ning see annab omaette värvi tantsupeol. On selge, et eesti tants elab kaasaegse ühiskonna publiku ootuste vormis, kuid kindlasti ei tohi kaduda meie oma rahvatants ja identiteet.

Ta räägib, et Ullo Toomi tantsukoolkond tantsib autorite poolt kirja pandud põhisammude järgi ning õpetab seda ka teistele, kuid kahjuks on tantsupidudel üha rohkem näha autoriloomingu rikkumist just tantsusammude osas ning see teeb oma ala professionaali nukraks. Paraku on just „Tuljak“ see tants, kus aastast aastasse on tantsusamme omavoliliselt muudetud ning ta küsib, kellele siis kuulub Ullo Toomi ja Anna Raudkatsi looming ning selgitab, et eesti rahvatants on meie pärand, mida peaksime põlvest põlve elava pärandina edasi kandma ja muutumatuna hoidma. Üha olulisemaks muutub siinjuures tantsupidude kvaliteet ja seal tantsivate rühmade kvalifikatsioon.

„Pärimust on vaja väärtustada, seal on meie juured. Vaikselt hakkab meie pärand aga kreeni vajuma, sest kaasaegne tants ja tantsuterminoloogia vähene tundmine pressib sisse. Selleks, et meie lapsed pärandit ei unustaks ja kvaliteet ei langeks, tuleb kiiremas korras rühmasid taaskord diferentseerima hakata ning selle jada kõrgem tase peaks kuuluma tantsuansambli nimetusele. Konkurentsi puudumine teeb meie ajaloole karuteene,“ on Adamson kindel. Lisades, et enam ei saa me lubada olukorda, kus igaüks ise nimetab oma tantsurühma liigi, vaid seda peab tegema vastav komisjon, millele eelneb rida spetsiifilisi tegevusi selle kategooria saamiseks.

Tahame järjepidevust, kuid riik on selle osas ennast taandanud. Adamson selgitab, et tegelikult aitaks järjepidevusele kaasa see, kui rahvakultuuri keskuse juurde taaskord tantsutuba loodaks. „Paljude asjadega on nii, et kui riik selgroogu ei näita, siis ainuüksi kodanikuühiskond meie juuri elujõulisena hoida ei suuda. Pealegi korraldab ju rahvakultuuri keskus tantsujuhtide täiendusõpet.“

Tantsutaadi pärand

Ilma hindab väga oma õpetajat Ullo Toomi. „Lapsevanematena anname oma lastele kindlustunnet ning teadmisi heast ja halvast, kuid õpetaja on väärtuskasvataja ning peab ka ise omandama väärtuspädevuse,“ selgitab Adamson. Ullo Toomi oli tema jaoks geenius, kes ei teinud allahindlust kellelegi. Toomi koostas kogumiku „Valimik eesti rahvatantse“ ja aastal 1953 ilmus raamat „Eesti rahvatantsud“, mida kutsutakse „tantsupiibliks“, mis on aluseks eesti rahvatantsu viljelemiseks juba eelmisest sajandist peale.

„Tema rangus oli kõigile teada, kuid tihti manitses ta oma õpilasi sõnadega, et ärge tormake, aeg annab õpetust. Tema elutööd on raske sõnadesse panna,“ selgitab meie loo peategelane. Lisades, et Ullo pani suurt rõhku nii korrektsusele, painutustele, sirutustele kui üle kanna veeremisele. Sama kindlakäelised peavad olema tänapäeva mentorid. „Tantsuõpetajate mentorid peavad rääkima ühte keelt, ühte tantsukeelt ja nii nagu Ullo ütles, siis juht peab alati olema oma ajast ees ning tehtud töö peab kestma ajast aega,“ on ta kindel.

Rääkides Ullost, siis muutuvad Ilma Adamsoni silmad niiskeks ja järgmisel hetkel veerevad silmanurgast pisarad, mis tilk tilga järel mööda põski alla valguvad. „Meil on laulutaat, kes jälgib iga laulupidu ning vaatab lootustandvalt horisondi poole. Aga tantsutaadi Ullo Toomi kujusse pole me siiani jõudnud panustada. Ullo Toomi monument võiks kujuneda uue tantsustaadioni avalöögiks ja nii kaua, kuni ma elan, siis annan endast kõik, et see ükskord teoks saaks.“ Mõtiskledes lisab ta, et kui iga tantsija ja tantsuõpetaja oleks möödunud tantsupeol andnud ühe euro, siis oleks vundamendiks ehk raha juba koos. „Vajame tantsutaadi kuju, meie tantsupiibli looja kuju, meie rahvatantsude kirja panija ja ajalooürikutesse ennast sisse kirjutanud Ullo Toomi kuju. Ja nii nagu Ernesaks laulupidudel mõttes kaasa laulab, nii peab ka Toomi meie pidudel silma peal hoidma. Tantsutaat Toomi tuletaks meile kõigile meelde, et eesti rahvatants – see on osake iga eestlase DNAs – ja peab jääma alati meiega“.

Kaja Mõts
Eesti Rahvakultuuri Keskus kommunikatsiooni- ja personalijuht