Volbriõhtu tähistamine Tartus

Volber on 30. aprillist 1. maini kestev Tartu üliõpilaskonna iga-aastane pidustus. Selleks puhuks kogunevad Tartusse nii kodu- kui välismaiste akadeemiliste tudengiühenduste liikmed.

Linnarahvas kohtub värvitekleid, -linte, lippe, rapiire ja tõrvikuid kandvate pidulistega Vanemuise mäelt raekoja platsile suunduvas rongkäigus. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid sammuvad rongkäigus asutamisaastate järgi, vanemad eespool. Järgnevad organiseerumata tudengid. Raekoja ees ootab üliõpilasi Tartu linnapea. Sõnavõttude ja rituaalse õllejoomise järel lauldakse „Vivat et respublica”. Linnapea annab sümboolselt võimu üheks ööks üliõpilastele üle. Skulptuuri „Suudlevad tudengid” neiu ehitakse lillepärjaga. Raekoja juurest suundub rongkäik ülikooli peahoone ette, kus kohtutakse rektoriga. Pärast tervituste vahetamist kostitavad üliõpilased rektorit õllega. Lauldakse „Vivat academia”. Seejärel liigub osa seltse ja korporatsioone Toomemäele K. E. von Baeri ausamba juurde, kus Baeri pead pestakse vahuveiniga ning kaela seotakse lips. Järgnevad üritused oma liikmeskonnale: etendused, kontserdid, referaadiõhtud, stiilipeod, värvide andmised ehk liikmeks võtmised, õllelauad, ühislaulmised jms.

Keskööl avatakse mitmete korporatsioonide ja seltside uksed, et üliõpilasorganisatsioonid saaksid vastastikku üksteist külastada. Mõnedesse konvendihoonetesse ja seltside ruumidesse on oodatud ka nn metsikud, organiseerumata tudengid ja linnarahvas. Südaööl algavad pidustused kestavad paarist tunnist hommikuni välja. Volberdamine lõpeb pannkoogi- ja supihommikute, paadisõitude, ühiselamute akende all laulmiste, päevaste aiapidude, eakate vilistlaste külastamiste ning lillede viimisega lahkunud liikmete kalmudele.

Volber on üliõpilaskonna jaoks aasta oodatuim sündmus, kus meenutatakse minevikku ja kavandatakse tulevikku, väärtustatakse järjepidevust, lõõgastutakse enne eksamisessiooni, vennastutakse ning nauditakse kevadet. Volbripidustused ühendavad erinevaid põlvkondi. Tudengipered ja vilistlased osalevad rongkäigus koos laste või lastelastega. Traditsioonide kestmist toetavad ka Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumis ja teistes akadeemilistes organistsioonides toimuvad volbripäeva pereüritused.

Tartus on juba sajandeid mai alguses pidutsetud. Sarnaselt teiste Euroopa linnadega tähistati kesksegses Tartus 1. mail kevade saabumist laulude, tantsude ja rongkäikude, maikrahvide ja -krahvinnade valimisega. Volbrõhtu traditsioonis on kihistusi ka muinasgermaanlaste suve alguse pidustustest, mis seostuvad tuletegemise, nõiduse ja tõrjemaagia ning külviaja saabumisega. Kombestiku olulisemad edasikandjad olid eelkõige 19. sajandi baltisaksa üliõpilaskorporatsioonid, kes lisaks kommersside ja ballide korraldamisele kogunesid sel õhtul Toomkiriku varemete juurde kruusaaugu nõlvadele maitule ümber laulma ja napsitama. Keskööl kõlas üle linna „Der Mai ist gekommen”. Tartu agulite ja ümbruskonna elanikele andis volbripäev aga märku herneste, läätsede ja ubade külviajast. Noortele pakkus see võimalusi lõkke ääres lustida ning omavahel tutvuda.

Baltisaksa korporatsioonide vastuseisu tõttu jäid 19. sajandi II poolel tekkinud Eesti üliõpilasorganisatsioonid volbriöö tähistamisest esialgu kõrvale. Esimestel Eesti rahvusülikooli aastatel, mil loodi mitmeid uusi korporatsioone ning üliõpilasseltse, hakati kavandama ka uut, nn oma volbriöö tähistamise tseremooniat. See pidi lähtuma eesti muinasusundist ja toimuma Toomemäel kunagises hiies ohvrikivi juures, kuid jäi ülikooli ametnike vaheliste lahkhelide tõttu ellu viimata. Meeliköitev volbriõhtu rongkäigu ja tuletegemise traditsioon aga püsis. 1930. aastatel kujunesidki välja praegustega sarnased tavad: Vanemuise tänavalt raekoja ja ülikooli juurde suunduv rongkäik, tervituslaulud Tartu raele ja ülikoolile. Eesti Naisüliõpilaste Seltsi algatatud kesköised vastastikkused külaskäigud on tänaseni volberdamise oluline osa.

Nõukogude okupatsioonivõimud keelustasid nii korporatsioonide ja seltside tegevuse kui ka volbripidustused. Sanktsioonide hirmus meenutati traditsiooni väliste märkideta või tähistati seda väiksemate seltskondadega koduaedades ja suvilates süüdatud lõkke juures. Seda nimetati kevadiseks prahipõletamiseks või maitule tegemiseks saabuva ülemaailmse töörahva solidaarsuse päeva auks.

Taasiseseisvunud Eestis taastati vanad kombed. Pidustustele on hoogu lisanud uued, tänaseks juba traditsiooniks kujunenud ettevõtmised: Baeri pea pesemine, pronkstudengile lillepärja pähepanek jms.

Teised materjalid

Volbriõhtu tähistamine – Pikem ülevaade volbritraditsioonidest.
Tekst: Tiina Konsen, 2013.

Bibliograafia

• Hiiemäe, Mall 2006. Päiv ei ole päiväle veli: lõunaeesti kalendripärimus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiiv.
• Hiiemäe, Mall (koost) 1984. Eesti rahvakalender. 3. Tallinn: Eesti Raamat.
• Kangro, Bernard 1983. Arbujate kaasaeg. 2. köide: märkmeid, mälestusi, mõtisklusi. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv.
• Piirimäe, Helmut; Burget, Meelis 2007. Vivat Academia: üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis. Tartu: Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus.
• Piirimäe, Helmut; Hiio, Toomas; Maasikas, Matti 1996. Spes patriae: üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid Eestis. Tallinn: Olion.

Internetiallikad

Kelle pidu on volber? – Anu Mõttus mõtiskleb 2001. aasta 4. mail Õpetajate Lehes ilmunud artiklis volbriõhtu tähistamise viiside üle.

Volbripäev andmebaas Berta – Volbripäeva tähistamine Eestis ja mujal maailmas.

Maipühast volbripäevani – Mall Hiiemäe ülevaade volbripäeva tähistamisest Eestis. Allikas: Kultuurilaegas, 2009.