Seto rahvarõivaste kandmine
Seto rõiva’
Sulge
Sulge
Seto rõivad ja nende kandmisega seotud kombestik on märgilise tähendusega kandjaile endile, ühtlasi visuaalse määratluse aluseks naaberrahvastele. Tänasel päeval rikastab seto rõivastus esinemiskultuuri ja vastupidi: esinemised loovad vajaduse seada kokku oma rõivakomplekt ja annavad väljundi neid kanda. Võib öelda, et seto rõivaste kandmine toetab ka kohalikku turismielu. Seto rõivaid kannavad ennekõike leelokooride liikmed, aktiivsed kultuuriinimesed, setod ja setomaalased. Seto rõivaid näeb peamiselt Setomaa kohalikel kultuuriüritustel ja suurematel pidudel.
Setode rõivastusel on läbi aegade olnud kindel reeglistik: rõivakomplekt näitab selgelt kandja vanust, sotsiaalset ja majanduslikku positsiooni ja jutustab tema eluviisist. Tänapäeval ei pruugi see aga enam nii olla. Sageli ei tunta või ei soovita järgida vanemaid kombeid: kellel, kus ja kuidas sobib ehteid ja kindlaid rõivaid kanda. Seto rõivas ei ole enam üksüheselt vaid konkreetse piirkonna ja hõimu tunnus. Seda kannavad kõik, kes ise soovivad, olenemata päritolust, eelteadmistest vms.
Neiu rõivad on hamõh (särk), kitasnik (pihikseelik) või sukman (villane pihikseelik), rüüd (pikkade irdvarrukatega pihikseelik), vüü (vöö), põll, kapuda‘ (sukad), pastlad või saapad, pearätt või vanik ja ehted. Abielunaine kannab peas peavööga linikut, millele õue minnes seotakse peale rätt. Pidulikul juhul sõlmitakse liniku peale siidipael, helmine või kuldrätt, kuklale võib aga eriti pidulikul puhul lisada siidilinte. Pealisrõivad on räbik, (villa)särk, pihtokõnõ ja kasukas. Meeste riietuses on hamõh (särk), vüü (vöö), kaadsa‘ (püksid), kapuda‘ (sukad) või jalarätid, saapad, viisud või pastlad, pealisrõivad on räbik, villasärk, härmäk, pihtokõnõ, jedronakampson ja kasukas. Kui varem kandsid lapsed peamiselt lihtsamaid linaseid rõivaid, siis nüüd püütakse neidki täiskasvanute eeskujul riietada.
Seto naiste ehted, mida peetakse setode peamiseks sümboliks, on valmistatud hõbedast: suur sõlg, hõbeehted tsaari müntidest (tsäposka‘: kaalakõrd, rahadsõ‘, ruublitükü‘, sangolitsõ‘ jne), keerdketid (keerdokeedi‘, püürdü’) jm. Särgi rinnaesise ja kaeluse kinnitamiseks on seto mehed kandnud väikeseid sõlekesi.
Seto rõivastest saame rääkida peamiselt viimase paari sajandi põhjal, sest varasema kohta on andmeid äärmiselt vähe. Seto naiste riietuse juures võib eristada vanemat ja uuemat kihistust. 19. sajandini kanti valget linast randmetele kurdu aetud pikkade kitsaste varrukatega särki (hamõht) ja valget või sinist pihikseelikut (rüüd), mille käeaugu seljapoolse osa külge olid õmmeldud pikad peenikesed varrukad. Peaaegu pihikseeliku allääreni ulatuvad varrukad jäeti seljal vöö alla. 19. sajandi lõpus hakati kandma teistsuguse lõikega särki (hamõh), millel muutus sissekootud kirjade asukoht. Lühenenud ja laiad varrukad, mille otsa õmmeldi kitsas umbes sentimeetrine kant ehk värvel, muutus aja jooksul laiemaks. Valge rüüd värviti pruunikaks, siniseks ja isegi mustaks. Aja jooksul lõige muutus. Rüüd oli kitasnik (puuvillane) või sukman (vanutatud täisvillane või vabrikukalevist). Vanemate valgete rõivaste juures kanti puusapõlle ehk küljerätti. 19. sajandil hakkas seto abielunaiste rinda ehtima suur hõbesõlg.
Seto meeste rõivastus on muutunud vähem: peamine ja suurim muudatus oli üleminek omaaegsele linlikule riietusele (kõige jõulisemalt 20. sajandi alguses). Mõnda aega kombineeriti vanamoodi rõivaid uutega, näiteks kanti hammõ peal vesti või pintsakut. Järk-järgult loobusid mehed seto rõivastest aga täielikult.
Traditsioonilises külaühiskonnas oli pea alati kaetud: peakate oli nii meestel, naistel kui ka lastel. Kuni nõukogude ajani käidi argipäeviti peamiselt kas paljajalu, viiskude või pasteldega. Saapad pandi jalga linna ja kirikusse minnes või väga pidulikel puhkudel.
20. sajandil on seto rõivaste kandmist mõjutanud linliku kultuuri pealetung ja negatiivne hoiak traditsioonilise eluviisi suhtes. Nii loobusid paljud edumeelsed nooremad setod rõivaste kandmisest juba 1920.–30. aastatel. Nõukogude ajal oli omakultuuri ja rahvusluse temaatika põlu all, mistõttu oli enamik setosid olude tõttu sunnitud oma kultuuriilmingute avalikust näitamisest loobuma või neid kiivalt pereringis hoidma. Loomulikult ei saanud siis ka järgnevad põlvkonnad pärimusest täielikult ja loomulikul moel osa, sest eeskujud olid puudulikud või neid ei olnudki.
Seto naised on aegade jooksul kudunud nii palju rõivakraami, et seda on jätkunud mitmele põlvkonnale. Seto rõivaid on alal hoidnud inimesed, kelle jaoks on need seostunud (vana)vanemate ja teiste sugulaste mälestusega või kes on väärtustanud seto kultuuri ja ajalugu üldisemalt. Seto rõivaste kandmise traditsiooni on elus hoidnud eelkõige seto laulukultuur: laulupargid ja traditsioonilised lauluüritused (Leelopäiv al 1977, Seto Kuningriigi päiv al 1993 jm).
Seto rahvarõivaste valmistamine on viimasel aastakümnel hakanud pead tõstma ennekõike vajadusest: vanad esemed on muutunud kandmiskõlbmatuks ja tervikliku rõivakomplekti kokkupanekuks on vaja uusi esemeid. Nii Setomaal kui ka mujal korraldatakse kursusi ja koolitusi, kus õpetatakse käsitöövõtteid ja -tehnikaid. Seto traditsioonilist näputööd saab õppida ka Setomaa koolide käsitöötundides. Enim sarnaneb traditsioonilisele õppimisviisile (meistrilt algajale) meetod, kus huviline õpib tunnustatud ja kogenud käsitöömeistri juures. Seto Käsitüü Kogo (2006) tutvustab seto traditsioonilist käsitööd, kuid ka tänapäevasema iseloomuga käsitöö tegijaid ning tegeleb müügi ja info vahendamisega. Traditsioonilisema suunaga seto kultuuri ja käsitöö tutvustamise, õpetamise ning koolituste ja laagrite korraldamisega tegeleb Seto Kolledži Ühing (1999).
Seto rahvarõivaste vanamoodi kandmise komme on mitmeti ohustatud: eelkõige on kadumas tervikliku rõivastuse komplekteerimise oskus ja harjumus. Üks põhjus, miks me ei näe paljusid seto rõivaste kandjaid täna täielikus riietuses, seisneb sageli asjaolus, et täiskomplekti kogumine on üsna vaevarikas: sobilikke esemeid on raske leida või on need liiga kallid. Teiseks ei taotletagi alati terviklikkust. Kolmas põhjus võib olla teadmiste vähesus ja seisukoht, et nendes rõivastes on palav, riidesse sättimine on aeganõudev või linikut on ebamugav kanda jms. Arvatakse ka, et vanamoodi täisrõivakomplektis ei olda piisavalt ilus või saab määravaks mõni teine tänapäevase esteetika eeskuju.
Kahjuks on seto kultuuritraditsioonid ja -järjepidevus tänaseks juba nii palju nõrgenenud, et teadmised selle kohta, milline peab olema terviklik ning kandja sotsiaalsele positsioonile vastav rõivastus, on puudulikud. Selle olukorra on paljuski põhjustanud traditsiooni hoidvate arvamusliidrite vähesus või puudumine. Samas on just kogukondlikul „kontrollil“ olnud läbi aegade peamine kultuuri hoidev ja kaitsev roll. Nii oleme jõudnud aega, kus seto rõivastus pole enam vaid kogukonna tunnus ja päritolu näitaja, vaid hoopis omalaadne kostüüm ja meelelahutuse osa, millelt ei eeldata kultuurilist järjepidevust.
Teadlikkust korrektse seto rõivastuse kohta on proovitud tõsta mitmeti, kuid tundub, et liiga leebete ja üsna väikeste sammudega. Näiteks on Seto Kuningriigi päevadel korraldatud seto rahvariiete tutvustusi. Samuti püütakse täiustada muuseumides olevat infomaterjali. Juhiseid ja seletusi on jagatud ka ajalehes Setomaa.
Väga oluline korrektsuse õpetaja on hea eeskuju, kuid see eeldab võimet märgata ja kaasa mõelda. Kahjuks näeb head eeskuju küllaltki harva ja tihti ei osata seda vähestki tähele panna ja hinnata. Seto rõivaste kandmise traditsioonide säilitamiseks tuleks kujundada hoiak, et järeleandmisi ei tehta: kantakse kas terviklikku traditsioonilist komplekti või ei tehta seda üldse, st pooliku rõivastusega kodust ei väljuta. Selline lähenemisviis kinnistab traditsiooni, et seto rõivaste väärtus peitub just nende terviklikkuses ja loob loomuliku sümbioosi kultuurilistest väärtustest ja kandja väärikusest.
Viimastel aastatel on entusiastlikumad setod otsustanud kanda aastas ühe nädala jooksul kõikjal seto rõivaid ja kõnelda mistahes asjatoimetuste juures vaid seto keeles. Selle ettevõtmise eesmärk on propageerida seto kultuuri ja levitada arusaama, et see on täisväärtuslik, praktiline ja tänapäevane. Seejuures väärtustatakse seto rõivaid kui igapäevaellu sobivat riietust.
Seto rahvarõivaste kandmine – Pikem ülevaade seto rõivaste kandmisest. Tekst: Õie ja Maarja Sarv, 2013
Eesti ja Setumaa: Setu rahvarõivad – Lühike ülevaade seto rõivastest.
Meri ja Eestimaa: Rahvarõivad. – Ülevaade seto rõivastest ja värvikasutusest.
Eesti rahvarõivad. Setu mees – Sirje Ots tutvustatab seto meeste rõivaid, Tartu Rahvarõivaste Valmistajate Kooli lõputöö 2009. aastal.
Setu pits – Ülevaade seto heegelpitsist ühes värvide ning märkide seletusega. Autor: Tuuliki Vuks, Tartu Kutsehariduskeskus
Setu naised rahvariietes Mikitamäe külas – Foto: EAA.2111.1.15397
Facebook