Seto kandlemäng
Seto helühannaga kannõl
Sulge
Sulge
Labaga kannel on oluliselt mõjutanud setode muusikalise identiteedi kujunemist ja olnud varasematel aegadel otseselt seto rütmi- ja helikeele kandja. Tänapäeval mängivad seda aga vaid vähesed ning veelgi vähem on neid, kes mõistavad seto kannelt vanamoodi mängida: üks käsi lööb keeli, teine katab.
Seto labaga kannelt mängivad eri taustaga huvilised, kes on selle pilli juurde juhuslikult või teadlikult jõudnud. Nende hulgas on nii seto kui ka muu päritoluga inimesi. Seto labaga kandlel pilliõpet alustavate laste ja noorte jaoks on see instrument oma lihtsa käsitsemise tõttu sageli hüppelavaks seto muusikakultuuri või teiste mänguriistade juurde. Olenevalt õpetajast või juhendajast õpivad nad teatud määral ka seto kandle mängutehnikat ja lugusid. Kahjuks on see huvi aga tihti ajutine: seto kandlemäng ei paelu paljusid, kuna see võib tunduda kõlaliselt üheülbalisena või on tehniliselt arusaamatu. Samuti puudub sel otsene väljund. Ajalooliselt mängiti kannelt Setomaal tantsuks. Laste puhul võib seto mängutehnika õppimisest loobumise taga olla asjaolu, et nende sõrmed ei ulatu keeli katma. Vahel ei suuda juhendajad õpilasi ka piisavalt innustada, sest nende nägemus ja eeskujud on liialt erinevad. Kuni seto kandlemäng pole piisavalt populaarne, ei ole see noorte silmis perspektiivne.
Praegu mängitakse seto labaga kannelt tõenäoliselt peamiselt kodudes või vaiksemas õhkkonnas, vahel harva võib kandlemängu kuulda mõnel suuremal üritusel. Oma vaikse kõla ja intiimse olemuse tõttu on see pill sobinud peamiselt väiksema seltskonna tantsupilliks, uuemal ajal aga pigem individuaalseks mänguks ja eneseväljenduseks. On üksikuid mängijaid, kes on seto kandle mängutehnika tundmaõppimisse rohkem süvenenud.
Kui varem oli kandlemäng peamiselt seto meeste pärusmaa, siis tänapäeval näeme seda pilli sõrmitsemas eeskätt naisi ja tüdrukuid, kuna kannelt ei peeta piisavalt mehiseks või leitakse, et see on tehniliste võimaluste poolest igav. Niisamuti on vanad seto pillid valmistatud (teadaolevalt) eranditult meeste poolt, kuid viimastel aastakümnetel on saanud kursustel juhendaja käe all endale kandle valmistada ka paljud naised ja neiud, isegi lapsed. Nii kandlemängu kui ka pillitegemise huvi levib paljuski tuttavate ja sõprade kaudu.
Labaga väikekannel on teadaolevalt üks Setomaa vanimaid muusikariistu. Säilinud kannelde põhjal saab öelda, et need on olnud 6–9-keelsed, suhteliselt laiade vahedega paiknevate keelte ja ühest puust tahutud kõla parandava labaga (helühand). Sarnaseid pille on mänginud mitmed läänemeresoome ja balti, aga ka loodevene rahvad. Seto kandled on teineteisest üsna palju erinenud, kuna iga mees tegi oma pilli sellest materjalist, mis tal parasjagu käepärast oli, ja just selliselt, nagu talle meeldis või välja kukkus.
Seto vanemat labaga kannelt mängiti lihtsalt ja rütmiliselt: ühe käega kaeti hetkel mittevajalikud keeled, teisega löödi lahtised keeled korraga helisema, akordid vaheldusid süsteemselt. Selline vahetamine toimub väga kiirelt ja rütmiliselt. Sarnaselt mängivad kandleid (ja muid sedalaadi pille) teisedki soome-ugri rahvad. Mängustiile on väikekannelt mängivatel rahvastel erinevaid, mängitakse sõrmitsedes meloodiat ja kombineeritakse seda katmistehnikaga. Vanem seto labaga kandle mängustiil, mille kohta on vaid põgusaid teateid, ühtib pigem lähemal elanud vene hõimude guslimängu traditsiooniga, kus sõrmed asetati keelte vahele, mitte peale. Selline on arvatavasti loogiline mängutehnika areng olnud ka Setomaal. Sõrmede asetamine keeltele võimaldas lisaks akordile mängida osaliselt ka üksikuid keeli. Sealt edasi sai rütmilisest kandlemängust juba meloodiline.
Juba esimesel Eesti iseseisvusperioodil oli kandlemäng Setomaal teiste pillide varju jäänud: kannelt võis kuulda harvem või mängiti seda pigem intiimsemas keskkonnas. Nõukogude ajaks kadus kandlemäng pea täielikult. Nüüd, 21. sajandi alguses on seto väikekannel taas nii setode kui ka muu kandi rahvamuusikute teadvusesse tõusnud. Seto lugusid mängitakse teistelgi kandletüüpidel. Õnneks on tasapisi hakanud üha enam levima teadmised seto kandlemängu eripärade kohta. Siiski on seda teed tarvis veel pikalt minna, et jõuda punkti, kus muusikud vanamoodi seto kandlemängu tõepoolest valdaks ja mõistaks mängida nii, et tantsulood setode vanema tantsutraditsiooniga ühtiks.
Tänapäeval peab iga huviline olema väga põhjalik ja püüdlik, et säilinud infokildude põhjal endistele mängutraditsioonidele (ja setopärasele stiilile) lähedale jõuda. Isegi pillimängijate kuulmisoskus, mis sõltub otseselt muusikalisest haridusest ja meie muusikamaailma kõladest, on tolleaegsest suuresti erinev.
Seto labaga väikekandle mängimist on õpetatud ja juhendatud laagrites Setomaal (kandlelaagrid Obinitsas ja Kiiova külas, Rikka Ivvani laager Küllätüvä külas), mõneti ka mujal Eestis ning muusikakoolides, kuid õpetuse tase ja sisu on olnud vägagi varieeruv. Põhjused peituvad ühelt poolt õpetajate ja juhendajate erinevas taustas ja oskustes, teisalt ka õpilaste huvis ja võimes traditsiooniliste mänguvõtete ning repertuaari kohta infot vastu võtta. Seto kandlemängu tulevik sõltub sellest, kas huvilised oskavad ja tahavad leida asjakohaseid õpetajaid ja eeskujusid ning kas nad on piisavalt motiveeritud, et pillimängu praktiseerimise ja õpingutega süvitsi minna.
Peamine oht seisneb seto kandlemängu omanäolisuse – mitte ainult repertuaari ja instrumendi välimuse, vaid ka mängu tempo, rütmika, kõla, tunnetuse ja esitamisviisi – võimalikus kadumises. Üks põhjustest on mängijate vähene huvi traditsioonide nüansirikkuste vastu. Tihti arvatakse, et teatakse juba piisavalt, ja ei tajuta võimalikku arenguruumi. Teiseks ei osata otsida või valida häid eeskujusid ja asjatundlikke õpetajaid.
Seetõttu liigub üha rohkem mängijaid vanapärasest stiilist ja tehnikast kaugemale. Võib juhtuda, et peagi muutub seto muusika helikeel nii jõudsalt tänapäevase suunas, et arhailist ja traditsioonilist ei osata enam ära tunda ega ka defineerida. Seejärel arvatavasti enam vanemat tüüpi muusikanähtusi ei vajata. Suure tõenäosusega ei hoita seda tehes enam seto labaga kandle endist vanemat mängutraditsiooni, vaid luuakse uuemat ühtlustunud, piirkondlike tunnusteta (maailma)muusikat (eri piirkondade, ajastute ja muusikute nägemuste segu), mis ei esinda enam kohalikke eripärasid.
Paljud seto väikekannelde valmistamise laagrid on loonud eelduse, et huvilised saaksid üldse seto tüüpi pillidel mängimist alustada. Laager oleks ka ideaalne koht traditsioonide kinnistamiseks meistrilt-õpilasele-meetodil, ent kahjuks on huvi seto kandlemängu süüvimise vastu üsna leige.
Laiemale ringkonnale on seto kannelt aidanud tutvustada Seto Kuningriik: alates 2005. aastast on valitud parimat kandlemängijat. Kuningriigi päeval toimuva võistumängimise hindamiskriteeriumid ja üldine taust on aga eri korraldajate ja nägemuste tõttu igal aastal isesugused. Nii kuulutatakse kuninga kandlemängijaks (kandlõlüüjäs) vägagi erinevate võimete ja teadmistepagasiga pillimehi. Seega on taolisel võistlusel küll seto kannelt tunnustav väärtus, kuid kandlemängu traditsioonide autentsusele ja arengule see alati otseselt ei panusta. Hoopis vastupidi: võistlus võib tuua eeskujuks mittetraditsioonilisi mänguvõtteid, kõlasid ja repertuaari. Viimastel aastatel ei ole eraldi kandlemängu vooru sel võistlusel olnudki.
Seto kandlemäng – Pikem ülevaade seto kandlemängust. Tekst: Õie ja Maarja Sarv, 2013
Setude grupipilt – Allikas: EAA.2111.1.15400.3
Esineb seto kandlemängija Ivan Jürisaar, raadiosaate 1. osa – Mängib ja räägib seto kandlemängija Ivan Jürisaar (sünd 1890), küsitleb Igor Tõnurist. Eesti Raadio, 1975.
Esineb seto kandlemängija Ivan Jürisaar, raadiosaate 2. osa – Mängib ja räägib seto kandlemängija Ivan Jürisaar (sünd 1890), küsitleb Igor Tõnurist. Eesti Raadio, 1975.
Kuidas hinnata vana kandle väärtust – Kristjan Raba ja Roland Suitsu ülevaade kandle materjalist, keeltest, legendidest.
Labaga kannel Setumaal 20. sajandi algul: mängutraditsiooni ja pillilugude analüüs – 2005. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös analüüsib Katrin Valk 20. sajandi algusest pärit kandlelugude helisalvestusi.
Väikekannel – Leanne Barbo ja Kati Soone ülevaade väikekanneldest.
Facebook