Pillid ja pillimäng Setomaal
Pilli’ ja pillimängminõ Setomaal
Sulge
Sulge
Pillimängul ja muusikal on seto kultuuris oluline koht: tantsimist peetakse Setomaal ja setode kokkusaamistel iseenesestmõistetavaks. Seega on loomulik, et igale suuremale või pidulikumale üritusele kutsutakse ka mõni pillimees. Kui teemat aga sügavamalt vaadata, on näha, et seto kultuuris ja muusikamaastikul on viimase 100 aasta jooksul toimunud nii palju muutusi, et pillimängutraditsioonide säilimiseks oleks tarvis väga palju praktiseerivaid muusikuid. Viimastel kümnenditel ongi pillimäng Setomaal ja setode hulgas olnud üha kasvavas trendis, ent põhjalikult traditsioone tundvaid ja vanu mänguvõtteid valdavaid pillimehi oleks pärimuse säilimiseks kindlasti juurde tarvis.
Tänapäeval mängitakse kõige sagedamini lõõtsalisi, eelkõige karmoškat. Peamine põhjus on kättesaadavus ja mugavus: karmoškat on kerge kaasas kanda, seda pole tarvis häälestada, heli on küllalt tugev ja mängimine lihtne. Mingil määral on populaarsust kogumas ka seto väikekannel, kuid seda pigem vaiksemas olustikus, tantsuks vaid haruharva. Viiulit kui 19. sajandi teises pooles ja 20. sajandi algupoolel setodegi seas populaarset pilli kuuleb tänapäeval üsna harva. Niisamuti on äärmiselt väheseks jäänud vanamoodi lõõtsamängu, sest vanad lõõtsamehed on meie hulgast lahkunud. Õnneks on mõni noorem taas nende järgi pillimängu õppimas. Kuid just kannel, viiul ja lõõts on põhilised instrumendid, mis on kujundanud seto pillimuusika selliseks, nagu seda täna tunneme. Seetõttu oleks oluline püüelda mitte ainult seto tantsulugude ja tantsude säilitamise, vaid kompleksselt traditsiooniliste pillide ja nüansirikkama mängustiili poole ning laiendada repertuaari vanemate lugudega, et ka tantsudes võiks tabada peenemaid vanapäraseid nüansse.
Kuni 20. sajandi keskpaigani oli Setomaal kombeks, et pilli mängisid mehed, tantsisid peamiselt aga naised. Tänapäeval sellist vahet enam ei tehta. See on kaasa toonud palju muutusi nii tantsimises kui ka musitseerimises, näiteks mänguvõtetes, stiilis ja instrumentide valikus. Tantsudest eelistatakse paaristantse ja see mõjutab omakorda suuresti pillimeeste repertuaari.
Traditsioonilises külaühiskonnas oli pillimäng osa setode igapäevaelust. Kevadtalvise paastu ajal muusikariistad vaikisid, samuti oli keelatud tantsimine ja laulmine. Nüüdsel ajal sellest väga kinni ei peeta, sest kiriku reeglid ei mängi seto kultuuris enam nii suurt rolli. Ennekõike võib seda pidada nõukogude perioodi mõjuks.
Teadaolevalt on vanimad setode aladel kasutusel olnud muusikariistad viled jm puhkpillid ning kannel. Naaberrahvaste omaga sarnane väikekandle-tüüpi 6–9-keelne kõlalabaga (helühannaga’) kannel sobis hästi tantsupilliks. Labaga kannel oli aktiivsemalt kasutusel 19. sajandi lõpuni, mil Setomaal hakati mängima suuremaid külakandle-tüüpi pille nagu Eestis. Sellega seoses muutus ka pillimeeste mängustiil ning levisid uued lood ja mänguvõtted.
19. sajandil kogus populaarsust viiul (kiik, kiigapill). Varem populaarseima keelpilli ehk kandle eeskujul hakati ka viiulimängu kohta ütlema lüüminõ (löömine). Viiuli laialdasem levik jäi aega, mil vanemat tüüpi variatsioonirikkad tantsulood olid sama populaarsed või veel enamgi levinud kui mujalt sisse tulnud paaristantsude meloodiad. Viiulimängijad võtsidki mitmehäälse kandlemängu kõla üle ja kohandasid selle viiuli tehniliste võimalustega. Niisamuti võeti kandlemängult üle rütmiline mängustiil, uuemat laadi meloodilisem viiulimängustiil levis alles hiljem ja ei jõudnud suurte kultuuriliste muutuste tõttu kinnistuda. Alles 20. sajandi teises pooles, kui seto muusikakultuur sai sisse uue arenguhoo, hakati seto lugusid viiulil mängima just tänapäevasemal meloodilisel moel.
19. sajandi lõpu poole hakati Setomaal mängima lõõtspilli, mis oli sel ajal väga kallis instrument. Teadaolevalt levis sealkandis Peterburis valmistatud libliklõõts. Need pillid olid sügava tämbri ja paljude tehniliste võimalustega, näiteks sai neil mängida tol ajal moodsaid minoorseid lugusid, mis üsna peagi ka seto kultuuri sulandusid. Uus tugevam kõla tõrjus vaiksema heliga kandle kõrvale ja peagi jäi ka viiul kui ilmastikutundlikum pill tagaplaanile. Tasapisi ilmusid libliklõõtsa kõrvale bajaan, akordion ja karmoška ehk pillid, mis ümbruskaudsetel turgudel saada olid. Need kõik on jätnud seto pillimuusika traditsioonidesse oma jälje, kuid tänaseks mängitakse neid üsna vähe. Ainus erand on karmoška, sest seda pilli mängitakse Setomaal ja setode hulgas praegusel ajal kõige enam.
Läbi aegade on Setomaal pillimängutraditsioonid (ka tunnetus, rütmika, tempo ja stiil) edasi kandunud otse teistelt (kogenumatelt) mängijatelt õppimise teel. Alles 20. sajandil, mõnel juhul ka juba 19. sajandi lõpus, on seda õpetatud mõnes koolis.
Seto pillimehi on tänasel päeval küllalt vähe. Seetõttu on noored või algajad pillimänguhuvilised sunnitud õppima eeskujude järgi, kelle mängustiil ei põhine enam vaid endisaegsetel traditsioonidel või on domineerivalt võõrakultuuriliste mõjutustega. Samas on seto tantsumuusika üsna omapärase kõlaga. Nii tuntakse selle vastu jätkuvalt huvi ja mängitakse nii, nagu osatakse ja on käepärane.
Oleks hea, kui traditsioonid leviksid vanaviisi tugevatelt mängijatelt noorematele ja algajatele. Häid eeskujusid ei osata alati leida. Noored või vähem kogenud õppijad ei pruugi jõuda ka arhiiviallikateni: neid ei osata leida või ei toeta vanamoodi muusika noorte eesmärke, mistõttu jäetakse need kõrvale. Eluline taust ergutab pigem tänapäevaseid läänelikke lavapüüdlusi ja ei tunnusta piisavalt vanapärast mängustiili.
Suurim oht seto pillimängutraditsioonide püsimisele on pinnapealsus ja liialt kergekäeline muusika- ning mängutehnika ajakohastamine. Sellel on kaks põhjust. Esiteks ei teadvustata alati, et traditsioonilisel pillimängul on tunduvalt enam nüansse ja omadusi, kui esmapilgul paistab. Teiseks püüdlevad tänased pillimehed liigagi tihti lavaliste nõudmiste ja muusika sihipärase nüüdisajastamise ning muusikaliselt dünaamilisemaks tegemise poole. Selline teadlik uuendamine või lavalisemaks muutmine nõrgendab aga traditsioonide jätkusuutlikkust, sest seal on olulised olnud hoopis teised väärtused.
Praegused õpetamismeetodid põhinevadki ennekõike uuendustel ja seadmisel, kuid ka teistest traditsioonidest pärit tehnilistel võtetel. See võib aga viia seto pillimängu traditsioonilisest olemusest hoopis kaugemale. Seejuures on oluline mõista, et uuendused, iga pillimehe ja piirkonna stiil ning improvisatsioon, ei ole iseenesest halvad. Need on enamasti elujõulise pärimuskultuuri osa, kuid selleks, et traditsioonid säiliks muudatuste valguses pärimuslikuna, peaksid uuendused jääma minimaalseks: neid ei tohiks korraga liialt palju teha. Sellist tugevat traditsioonilist tausta, millesse uuendusi sulandada, ei ole seto pillimängu kultuuris peaaegu üldse, kuna pillimängutraditsioonid katkesid 20. sajandil pea täielikult. Samuti peaksid uuendused konkreetse kultuuri põliste väärtushinnangutega kindlasti kokku sobima. See eeldab omakorda üldisemalt väga head kultuuritundmist.
Seto pillimängu tutvustamiseks on korraldatud ja korraldatakse mitmeid laagreid ja kursusi. Käima on läinud otse vanadelt meistritelt õppimise programm (meistrilt sellile), mis väärtustab pillimängu omandamist vanal moel. Põhiline, mis traditsiooni säilimise heaks on tehtud, ongi mänguvõtete õpetamine ja õppimine. Abi on olnud ka vanade arhiivilindistuste kuulamisest ja nende eeskujul repertuaari täiendamisest. Samuti käiakse viimasel ajal üha enam muuseumides vanade pillidega tutvumas ja valmistatakse nende eeskujul uusi (eelkõige labaga kandleid).
Pillid ja pillimäng Setomaal – Pikem ülevaade seto pillidest ja pillimängust. Tekst: Õie ja Maarja Sarv, 2013
Väikekannel – Leanne Barbo ja Kati Soone ülevaade väikekanneldest.
Kalju Tero – pillimees, isa ja kodukandi patrioot 21.11.1932 – 31.12.2011 – Galina Viskar meenutab seto lõõtsamängijat Kalju Tero. Setomaa nr 5, 22. aprill 2012.
Labaga kannel Setumaal 20. sajandi algul: mängutraditsiooni ja pillilugude analüüs – 2005. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöös analüüsib Katrin Valk 20. sajandi algusest pärit kandlelugude helisalvestusi.
Facebook