Õlle tegemine ja joomine Kihnus

Kihnus tehakse koduõlut valdavalt jõuludeks, on säilinud tava perest peresse liikuda ja õlut maitsta. Õlut pruulitakse ka jaanipäevaks ja suuremateks perekondlikeks sündmusteks: pulmadeks, juubeliteks, talguteks. Käesoleval sajandil on moodi läinud õlle müümine kohalikel ja ka Kihnust väljapool toimuvatel üritustel.

Kihnu pulmas on kombeks õllekannud kogu aeg täis kallata. Selle eest hoolitseb kink – pulma ametimees, kelle ülesandeks ongi kannude täitmine õllega. Pulmalauas saadetakse edasi õllekannu, kust kõik juua võivad. Pulmadeks tehtavad õllekogused on võrreldes varasema ajaga väiksemaks jäänud, õlu on asendunud kangema alkoholiga. Suuremate pulmade jaoks tehti varem sadades liitrites õlut. Tänapäeval ehk veel sada, oleneb sellest, kui palju inimesi on kutsutud.

Pea igas peres osatakse valmistada õlut. Õllemeistriteks on enamasti mehed, kuid ka naised ei ole kehvemad tegijad. Igal perel on oma ajalooline retsept, mida pärandatakse suuliselt edasi põlvest põlve. Mõnikord kuulatakse ka naabri häid nõuandeid.

Tänapäeval enam linnaseõlut Kihnus ei tehta, sest see on aeganõudev ja keeruline. Praegune kodune õlletegu on lihtne: kõik vajalik ostetakse poest. Mõnes majapidamises kasvavad siiski humalad veel koduaias. Õlle kääritamiseks ja hoidmiseks kasutatakse alumiiniumist või roostevabast terasest nõusid, mis on alles hoitud eelmisest sajandist. Sooja vette lisatakse maltoosa, suhkur, pärm ja humalaviha, mis saadakse humalate vees keetmisest. Kõik see segatakse hoolega läbi ja jäetakse sooja kohta käärima. Suhkru kogusest ja käärimise ajast oleneb õlle kangus. Õlu valmib kuni nädal aega. Paaripäevast õlut nimetatakse naisteõlleks, sest selles eriti kraade ei ole. Mehed armastavad kangemat jooki. Valmis õlut säilitatakse jahedas ruumis – sahvris või keldris.

Koduõlut on Kihnus ikka valmistatud, arvatakse, et Kihnu saare esmamainimise ajast peale. Veel 20. sajandil oli Kihnus suur tähtsus odrakasvatusel, kuna saare mullastik on selleks sobiv. Otra kasvatati inimeste ja loomade toiduks. See oli teatud määral seotud ka vana pulmatraditsiooniga, kuna pulmadeks tehti linnaseõlut. Linnaste saamiseks idandati odrad, mis seejärel kuivatati ja jahvatati. Edasi leotati jahvatatud linnaseid kuumas vees mõned tunnid. Saadud segu tõsteti spetsiaalsesse nagaga puunõusse, kust õlu naga kaudu välja jooksis. Õllele lisati humalaviha ja pärmi, lasti käärida ühe päeva ja pandi seejärel kinnisesse nõusse ehk õlleankrusse.

Lisaks pulmadele, jõuludele ja talgutele pruuliti õlut ka matusteks, ristseteks, tähtsamateks sünnipäevadeks, nii riiklikeks kui ka kiriklikeks pühadeks. Kanget alkoholi joodi vähe.

20. sajandi teises pooles hakkas linnaseõlle tegemine vähenema. See võeti ette 1980. aastatel veel paaris talus. Linnaseõlle tegemise pikk protsess asendus lihtsalt valmistatava maltoosaõllega. Sajandi lõpukümnenditel, kui hakati poest mandriõlut ostma, vähenes ka maltoosaõlle osakaal. Tänapäeval on peolaual juba ülekaalus kangem alkohol. Kui vanasti pulmas joodi õlut ja rüübati viina, siis tänapäeval on vastupidi: õlut rüübatakse ja viina juuakse. See kehtib meeste kohta.

Bibliograafia

• Kalits, Vilve 2006. Kihnlaste elatusalad XIX sajandi keskpaigast XX sajandi keskpaigani: [kandidaaditöö: lühendatud]. Kihnu: Sihtasutus Kihnu Kultuuriruum.
• Mätas, Mare (koost) 2009. Kihnu kokaraamat. Kihnu: Kihnu Kultuuriruum.

Internetiallikad

Kihnu ajalugu – Ülevaade Kihnu ajaloost Kihnu valla kodulehel.

Õlletegemine – Ülevaade õlletegemisest Eestis Eesti Rahva Muuseumi kodulehel.

Õlle ajalugu – Wikipeedia artikkel õlle ajaloost.