Verivorsti tegu ja söömine Abja-Paluojal
Verivorstitegu ja süümine Abja-Paluojan (mulgi keeles)
Sulge
Sulge
Mulgimaal Abja-Paluojal kohtub juba mitmeid aastaid kümmekond vorstimeistrit koos huvilistega, et enne jõulupühi Abja Päevakeskuses oma esivanematelt saadud tarkuste järgi verivorste valmistada. Vanavanemate pärandatud teadmised ja oskused annavad verivorstile selle õige maitse. Verivorsti tegemine on tegijate jaoks huvitav ja kaasahaarav protsess.
Verivorsti peetakse üheks eesti rahvustoiduks. Verivorst koosneb tangupudrust, sea või veise verest ja pekist. Pudru keedetakse ja maitsestatakse ning topitakse siis soolde.
Varasematel aegadel talumajapidamistes algas verivorstitegu juba kevadel põrsa võtmisega, umbes kaks nädalat enne jõule tapeti siga. Tänapäeval hangitakse liha, sooled ja veri kohalikelt talumeestelt. Verivorsti valmistamiseks on vaja ühe sea sooli, mida tuleks puhastada. Oma ala meistrid kasutavad erinevaid viise, kuidas sooli puhastada (nt sooli hõõrudes soolaga, lumega või noaga kaapides). Soolte täidiseks keedetakse kruubid, liha tükeldatakse ja küpsetatakse koos hakitud sibulatega ahjus või pruunistatakse pannil. Mass segatakse läbi, maitsestatakse enne vere lisamist. Veri lisatakse jahtunud massile. Sooled täidetakse vorstilehtrit kasutades pudruga. Täidetud sooled seotakse niidiga kinni (kasutatakse tugevat linast lõime või tugevat niiti). Väikeste vorstijuppide saamiseks tehakse soolele keerd peale ja nii terve soole ulatuses.
Vorstid pannakse keevasse maitsestatud vette (vesi, loorber, sool), kupatatakse (keedetakse) 20 minutit. Kupatamise ajal, kui vorstid on tõusnud pinnale, tehakse vorstide sisse augud, et kontrollida vorstide valmidust. Vorstid võetakse veest välja ja pannakse nõrguma resti peale. Jahtunud ja nõrgunud vorstid asetatakse külma. Vorstid küpsetatakse ahjus 180 kraadi juures 20-30 minutit.
Vorste tehakse nii palju, et jaguks ka vana-aastaõhtuks. Vorste jagatakse sugulastele ja naabritele. Verivorste tehakse muudekski sündmusteks, nt sünnipäevadeks, pulmadeks, matusteks.
Verivorsti materjal:
2,5 kg liha,
1 sea sooled ja veri
2 kg tangu
1 kg sibul
1 küüslauk
vorstirohi ehk majoraan
sool
suhkur
must pipar
Verivorstinimelist toitu on mainitud üle 5000 aasta vanustes tekstides. Seetõttu tuntakse verivorste ja verest valmistatud toite igal mandril. Vanal ajal söödi Eestis lihtsalt tanguvorsti, verivorsti valmistamine algas 19. sajandi alguses rootslaste ja lätlaste vahendusel ning levis siit Venemaale. Kohati on verivorstide söömist põlatud tänapäevani, seda eelkõige usulistel põhjustel. Veresöömine oli keelatud õigeusklikel ja lahkusulistel ning juutidel.
Vana kombe järgi algas koduloomade tapmise hooaeg mihklipäeval, 29. septembril, siga tapeti jõuluks. Kuna veri pidi enne vorstitegemist seisma, pandi see soolaga segatult külma. Toomapäeval, 21. detsembril algas palju aega nõudvate jõulutoitude valmistamine, sealhulgas ka verivorsti tegemine.
Enne toomapäeva vaadati taevast – punane taevas ennustas vorstiteo õnnestumist. Oli kombeks ka üksteisele vorstipainet viia, mis vorstiteol eeskujuks tuli võtta. Vorstipaineks pidi olema mingi ümmarguse kujuga ese. Sageli kasutati selleks kas vanu hobuserange või rattarehve, samuti võis see olla ka lihtsalt kuuseokstest keeratud rõngas. Vorstipainet tegid tavaliselt külapoisid, kes hiilisid maskeeritult vorstitegijate naiste selja taha ja püüdsid paine neile kaela visata. Kui see õnnestus, siis pidi vorstitegija paine toojale pärast vorstilaari valmistamist mõned vorstid andma.
Vanasti oli jõuluvorstide valmistamine eriti pidulik toiming. Seda tööd juhtis kõige vanem naisterahvas talus. Rääkimine ja tulle puhumine oli vorstide tegemise ajal keelatud, sest siis võisid need lõhkeda ja selliseid vorste ei tohtinud lauale panna. Vorste küpsetati panni peal ahjus või ahju peal kerisel, kust neid söömaajaks lauale toodi. Usuti, et kui jõuluvorsti ei olnud, siis sead enam ei siginud.
Mulgimaal Abja-Paluojal Palu talus on teinud Aino Lond (sündinud 1937) verivorste nii nagu tegi tema ema ja vanaema samas talus. Vorstitegu võttis aega terve päeva, algas see kruupide leotamise ja pliidil tasapisi liha keetmisega. Pliidil kuivatati ka maitseained. Lihaleeme sisse pandi leotatud tangud. Maitseained – köömned, loorber, majoraan tambiti peeneks marli sees, sisse käis veel sool, pipar ja mõnel pool ka veidi kaneeli. Puder (liha, tangud, peenestatud sibul), veri ja maitseained topiti lehtri abil soole sisse. Võrreldes praegusega, kasutati vähem verd. Varem tehti ka vorste paksematesse seasoolikatesse. Vorstide sidumiseks kasutati lõimejuppe kangakudumise ülejääkidest. Edasi pandi vorstid keevasse soolatud vette kuppama, toorele vorstile tehti sisse nõelaga mõned augud. Jahtunud ja nõrgunud vorstid viidi keldrisse toki otsa rippuma. Vorste tehti tavaliselt mitmeksi. Vorstiteoga ühes toimus tavaliselt ka pasteedi ja sülditegu.
Aino Lond on üks Abja päevakeskuse vorstimeistritest, kes annab edasi oma esivanematelt saadud teadmisi ja oskusi ka tänapäeval.
Abja-Paluojal erineb tänapäeva vorstitegu vanaaja vorstiteost selle poolest, et vanasti tehti verivorsti igas talus, kus peeti loomi, aga tänasel päeval tehakse vorste ühiselt, kuna tooraine ei ole nii kergesti kättesaadav ja seda just väikestes kogustes ning ühiselt on seda parem teha. Lisaks vorstiteo oskusele on väga tähtis ka vorstitegemine ise, et jõululaualt ei puuduks omatehtud verivorst. Mulgid on läbiaegade olnud uhked selle tava ja kombe elushoidmise üle.
Abja Päevakeskuses saab alates 2008. aastast igal aastal enne jõule koos vorstimeistritega verivorsti tegemist õppida ja ise teha. Vorstimeistreid on Abja-Paluojal umbes kümmekond inimest (nt Selma Ainik, Mare Õunapuu, Mari Saarela, Astrid Luik, Aino Lond, Aino Laisaar, Maret Hiet, Taima Tinn, Lea Mikaadu jt). Vorstimeistriteks on kujunenud need inimesed (pereliikmed), kes on aastaid kodus oma esivanematega verivorste teinud ja nüüd seda traditsiooni päevakeskuses Abja-Paluojal edasi aitavad viia. Vorstiteol kasutatakse esivanematelt, vanaemadelt ja emadelt saadud teadmisi ja veel vanast ajast alles olevaid esemeid, näiteks vorstilehtrid ja sooletäitmise pulk jm.
Viimastel aastatel on kasvamas ka nooremate kogukonnaliikmete huvi teha pühadetoite ise. Inimeste toitumisteadlikkus on tõusnud, järjest enam valmistatkse ise ja tuntakse huvi, kuidas on tehtud varem (ennevanasti). Kuigi poelettidel on suur valik verivorstilaadseid tooteid, erineb isetehtud verivorsti maitse suuresti poes pakutavatest.
Vorsti tegemise oskuse edasikandumist mõjutavad inimeste väärtushinnangud ja tarbimisharjumused. Vorstiteo tarkuste edasiandmine peresiseselt sõltub ka sellest, milline on perekondlik sidusus, suhted vanemate ja vanavanematega, kel on veel teadmisi ja oskusi, mida edasi anda.
Abja-Paluojal erineb tänapäeva vorstitegu vanaaja vorstiteost selle poolest, et vanasti tehti verivorsti igas talus, kus peeti loomi, aga tänasel päeval tehakse vorste ühiselt, kuna tooraine ei ole nii kergesti kättesaadav ja seda just väikestes kogustes ning ühiselt on seda parem teha. Lisaks vorstiteo oskusele on väga tähtis ka vorstitegemine ise, et jõululaualt ei puuduks omatehtud verivorst. Mulgid on läbiaegade olnud uhked selle tava ja kombe elushoidmise üle.
Abja Päevakeskuses saab alates 2008. aastast igal aastal enne jõule koos vorstimeistritega verivorsti tegemist õppida ja ise teha. Vorstimeistreid on Abja-Paluojal umbes kümmekond inimest (nt Selma Ainik, Mare Õunapuu, Mari Saarela, Astrid Luik, Aino Lond, Aino Laisaar, Maret Hiet, Taima Tinn, Lea Mikaadu jt). Vorstimeistriteks on kujunenud need inimesed (pereliikmed), kes on aastaid kodus oma esivanematega verivorste teinud ja nüüd seda traditsiooni päevakeskuses Abja-Paluojal edasi aitavad viia. Vorstiteol kasutatakse esivanematelt, vanaemadelt ja emadelt saadud teadmisi ja veel vanast ajast alles olevaid esemeid, näiteks vorstilehtrid ja sooletäitmise pulk jm.
Viimastel aastatel on kasvamas ka nooremate kogukonnaliikmete huvi teha pühadetoite ise. Inimeste toitumisteadlikkus on tõusnud, järjest enam valmistatkse ise ja tuntakse huvi, kuidas on tehtud varem (ennevanasti). Kuigi poelettidel on suur valik verivorstilaadseid tooteid, erineb isetehtud verivorsti maitse suuresti poes pakutavatest.
Vorsti tegemise oskuse edasikandumist mõjutavad inimeste väärtushinnangud ja tarbimisharjumused. Vorstiteo tarkuste edasiandmine peresiseselt sõltub ka sellest, milline on perekondlik sidusus, suhted vanemate ja vanavanematega, kel on veel teadmisi ja oskusi, mida edasi anda.
Abja Päevakeskuses toimub iga-aastane verivorsti tegemine, kuhu on oodatud kõik huvilised.
Varem müüdi omavalmistatud verivorste Abja-Paluoja jõululaadal. Kuna kodudes enam sigu ei peeta, on verivorsti tegemiseks vajalikke tooraineid (veri ja sooled) raske hankida. Toormaterjali on vähe ja tehakse ainult omatarbeks.
Lohk, Marina 2011. Nippe ja nõuandeid maitsvate verivorstide küpsetamiseks – Rakvere lihakombinaadi lihatoodete tootejuht Gunnar Obolenski annab nõu, kuidas verivorste küpsetada.
Klaas, Eva 2009. Isetehtud verivorstid maitsevad imehästi – Uhtna naisseltsingu verivorstiteo kirjeldus
Saar, Siret 2013. Verivorsti tegemine pole mingi käkitegu – Artikkel Eesti Rahva Muuseumi ajaveebis
Facebook