Sulge
Sulge
Puidutõrv on gaasistamisel tekkiv tumepruun või must viskoosne vedelik, orgaaniliste ühendite keerukas segu. Seda kuivdestilleerimisprotsessi nimetatakse utmiseks ehk tõrvaajamiseks, -põletamiseks või kütmiseks. Tõrva saadakse vaiguse männipuidu kõrgkuumutamisel ilma hapniku juurdepääsuta (umbes 500-550 kraadi juures). Arhailisi tõrvaajamise meetodeid on kolm: tõrvaaugud, -hauad ja -ahjud. Viimane on eelnevatest uuem ja tootlikum meetod.
Tõrv on tuntuim rahvapärane puidukaitsevahend. Tõrval on ka tänapäeval tähtis koht immutusvahendina nii puitehitiste (palkmajad, saunad, laastukatused, terrassid, aiapostid, sadamakaid) juures kui ka paadiehituses. Tõrval on olnud kindel koht rahvameditsiinis – nahapõletike, tursete ja külmetuse ravimiseks. Andrei Jannu (s 1870), tõrvategija Kaarmalt on öelnud tõrva raviomaduste iseloomustamiseks järgmist: “Töru ööti olevad öheksama aiguse vastu esimine rohi ja kümnendaks veel ussi vastu.” Ka tänapäeval kasutatakse tõrva rahvameditsiini- ja hügieenitoodete valmistamisel.
Tõrva on Tuhkana-Rannal kasutatud oma tarbeks, näiteks tõrvaahju varikatuse tugipostide tõrvamisel, kuid antud ka tuttavatele, kel on olnud tarvidust. Samuti on kingitud kohalikele seebi- ja ravisalvitootjatele.
Kuna üha rohkem on hakatud hindama naturaalseid puiduviimistlusvahendeid ja looduslikult puhtaid tervisetooteid, siis sellega seonduvalt on tõusnud ka huvi selliste vanade töövõtete vastu, mille tulemusena neid vahendeid saadakse või mille jaoks neid kasutatakse. Tõrva ajamisega haakuvad tänapäeval taas au sisse tõusnud tegevused, nagu näiteks purjelaevade ja puupaatide ehitus, vanade tuulikute taastamine, laastukatuste ning suitsusaunade ehitus.
Selleks, et väärindada tõrvaajamise oskusi ja traditsioone, äratada inimestes huvi nende tööde vastu, viia nad tagasi oma juurte juurde, saigi 2015. a Põhja-Saaremaal taastatud paekividest laotud arhailine Tuhkana-Ranna tõrvaahi. Taastatud arhailise tõrvaahjuga tehti 2016. a kevadel esimene tõrvategu pärast ligi 70-aastast vaheaega.
Tõuke tõrvaahju taastamiseks ja tõrvaajamiseks andis Tuhkana-Ranna perenaise ema, Härta Ollerma, kes kirjeldas detailselt seda tööd, mida tema isa enne sõda tõrvaahjul tegi ja kuidas ta lapsena ise sellest tööst osa võttis. Härta tütar Svetlana Raudsepp soovis saada kinnitust ema jutule ning võttis ette tõrvaahju taastamise. Selle tegevusega on tekkinud ka omalaadne kogukondlikkus, kuna inimesed näitavad tõrvaajamise vastu üles huvi.
Tänapäeval on tõrvaahi eelkõige metsanduse valdkonda kuuluv pärandkultuuri objekt, mida hakati Eestis kaardistama alates 2005. aastast. Kuna inimesed on jälle hakanud hindama vanu traditsioonilisi töövõtteid, väärtustama kõike naturaalset, seetõttu on ka tõrvaahjud ja tõrvaajamine elavat huvi tekitanud. Paari viimase kümnendi jooksul on Eestis taastatud teisigi tõrvaahjusid.
Kui tänapäeval kasutuses olevatel suurtel tõrvaahjudel on emaahjud tavaliselt metallkorpusest, siis Tuhkana-Ranna tõrvaahju emaahi on laotud tellistest, nii nagu see omal ajal oli; kõigi tõrvaahjude välis- ehk isaahi on laotud paekivist. Väga oluline on ahju korrashoid ja hooldamine. Enne iga järgmist tõrvategu peab üle vaatama, et emaahjul ei oleks sees ega väljas pragusid.
Kuna arhailine tõrvaahi on pärandkultuuri objekt, siis inimesed tunnevad huvi selle ajaloo ja tõrvaajamise protsessi vastu ning tahavad, et tõrvaahjuga seotud kombed, oskused ja traditsioonid elaksid kogukonnas edasi, et sellega väärtustada traditsiooniliste töövõtete elushoidmist ja edasikandumist.
Ajalooallikates on viiteid tõrva põletamisest Saaremaal juba taanlaste valitsemisajast (1559-1645). Alates 17. sajandist oli peamine tõrva ajamise piirkond Saaremaal Mustjala kant, millest tuli ka Mustjala nimi, sest tõrvati ka jalataldu. 19. sajandi lõpus hoogustus tõrvaajamine Eestis ja ka Saaremaal. Ka Karja kihelkonna aladel (praegu veel Leisi vald) tegeldi tõrvaajamisega. Vanemate tõrvaahjude emaahjud olid laotud paekivist.
Tõrva aeti männimetsade piirkonnas. Liivase pinnaga mereäärsetel aladel kasvavad vaigusemad männid, ka sellepärast on Tuhkana-Ranna olnud sobiv koht tõrvaajamiseks. Täpselt ei ole teada Tuhkana-Ranna tõrvaahju ehitamise aeg ega ka ehitaja. Arvatavasti on tegemist 19. sajandi teisel poolel ehitatud tõrvaahjuga, milles aeti viimati, enne ahju taastamist tõrva 1940ndate aastate lõpul.
Oma isa Jaan Raudsepa (s 1883) poolt tõrva ajamisest teab põhjalikult rääkida Tuhkana-Ranna talu vanaperenaine Härta Ollerma (s 1932), kes lapsena koos oma õega isa selle töö juures abistas. Tuhkana-Ranna talu asub Murika küla asustusest eemal ja talu on olnud küllaltki eraldi, sestap pole seal kogukondlikke tegevusi eriti toimunud, hakkama saadi perekeskis.
Järgnevalt Härta Ollerma meenutused:
Tõrvaajamine oli suur töö, mis võeti ette tavaliselt üks kord aastas – kevaditi. Isa hakkas ahju lähikonna metsast sügisel tõrvaseid männikände käsitsi maa seest välja juurima, kaevates kõigepealt kännu ümbruse lahti, raius kirvega juured läbi ja seejärel kangutas kännud välja ning vedas hobusega vankriga ahju juurde. Tõrva ajamiseks sobisid aastaid maa sees olnud vaigused/tõrvased männikännud – sakud. Kännud pidid kuivama ja need tuli enne tükeldamist mullast ära puhastada. Seejärel saeti kännud kahemehesaega väiksemateks tükkideks ja lõhuti kirvega pilbasteks ehk käredeks. Saagimisel olime isal abis. Seejärel algas ahju täitmine käredega. Tõrvaahi kujutas endast paekividest laotud ahju, isa- ehk tuleahi, mille keskel oli umbes 2 m kõrgune tellistest laotud silindrikujuline emaahi. Tuleahju külgedel olid suitsu väljalaskeavad. Väljast oli ahi kahelt poolt kaetud sooja pidamise mõttes mullakihiga. Emaahju põhi oli kergelt kaldu ja põhjas oli süvend, selle otsas puidust väljavoolutoru, kustkaudu tõrv puust renni voolas.
Laste ülesanne oli käredega täidetud korvide kätteandmine isale, kes ahjus sees olles ladus emaahju tihedalt pilpaid täis. Pealt kattis ta ahju kahe suure lapiku paekiviga ja tihendas ümbert saviga. Ahju tagaküljes oleva väljavoolutoru otsa toppis ta vana kaltsu, sest ahi ei tohtinud õhku saada, kuna oli suur süttimise oht. Seejärel algas emaahju ümber oleva tuleahju kütmine, mis kestis vähemalt kaks ööpäeva. Kütmiseks kasutati metsakuiva ehk kuivanud oksi ja puid. Peale järjepidevat kütmist hakkas esialgu renni jooksma tõrvast vett, seejärel ka vähehaaval tõrva, mille isa puust toobiga ämbrisse tõstis ja siis suurde 60-liitrisse tünni kallas. Kokku kestis tõrvategu vähemalt nädal aega. Ahi võeti pealt lahti kõige varem 3-4 päeva pärast, kui see oli täielikult maha jahtunud. Tõrvaajamise jääkproduki – söed – kasutasid talunikud ära sepikojas. Tõrvatünniga sõitis isa hobuvankriga Muhusse, kus vahetas tõrva vilja vastu. Seda tõrva kasutasid ka kohalikud Tuhkana ranna kalurid.
Tõrvaajamise traditsiooni elluäratamisega seotud inimesed tunnevad eelkõige moraalset kohustust tulevaste põlvede ees, et mitte lasta unustusehõlma vajuda sellisel vajalikul oskusel. Hetkel on veel inimesi, kes teavad sellest tööst ehedalt rääkida, aga kümne-paarikümne aasta pärast ei pruugi neid enam leiduda.
Tõrvaajamisel on ka siduv moment nende vahel, keda huvitab eelkõige kõik vana ja algupärane. Tänapäeval puudub inimestel ettekujutus tõrvaajamisest ja selle protsessi keerukusest. Nüüd, mil vana arhailine tõrvaahi on taastatud, on hea võimalus korraldada ümbruskondsetele ja kõikidele huvilistele tõrvaajamise õpitubasid. Õpitubade kaudu on asjast huvitatuil võimalus ise osaleda praktilises tõrvaajamise töös (kändude juurimine, ahju juurde vedamine, mullast puhastamine, tükeldamine, ahju täitmine, sulgemine, kütmine, tõrva kogumine ja süte ahjust välja võtmine). Ehkki tõrvaajamine on rasket füüsilist pingutust nõudev töö, millega vanasti tegelesid mehed, siis tänapäevaste töövahenditega on see tegevus jõukohane ka naistele, mis aitab oskuse levikule kaasa. Samuti on võimalik kohaliku kooli õpilastes äratada huvi tõrvaajamise vastu, korraldades neile ekskursioone ahju juurde. Kuna tõrvaajamine on mitmeetapiline töö, siis on seda mõnus teha talgukorras. Tuhkana rand on läbi aegade olnud tuntud kalastamiskoht, mistõttu Tuhkana lautrist käivad merel paljud kalamehed. Ka nemad ja nende pereliikmed tunnevad huvi tõrvaajamise vastu. Seega ei ole raske seltskonda ühistööks kokku ajada. Kogu selline tegevus on ümberkaudsete inimeste sotsiaalne siduja. Samuti on Tuhkana Tõrs liikmed, tõrvaajajad, ise sellest tegevusest vaimustuses, kaasates töösse eelkõige kohalikke huvilisi, samuti mandril elavaid sugulasi, sõpru ja tuttavaid.
Alates 2000ndast aastast on Eestis taastatud mitmed tõrvaahjud, nagu näiteks Parmu Ökokülas Valgamaal Taheva tõrvaahi, Tõrvas OÜ-le kuuluv tõrvaahi Võrumaal Meremäe vallas, Saare Tõrv OÜ tõrvaahi Saaremaa vallas Lümandas. Viimase peremehelt Enn Berensilt on ka saadud nõu Tuhkana-Ranna tõrvaahju taastamisel ennekõike ohutuse seisukohalt.
Huvi tõrvaajamise protsessi vastu on suur, mida näitab rohkearvuline kohalike elanike ja turistide külastus tõrvaahju juurde. Tõrvast on otseselt huvitatud paljud palkmajade ja suitsusaunade ehitajad, laastukatuste tegijad, puitaedade ja terrasside ehitajad, vanade traditsiooniliste puupaatide, purjelaevade ehitajad, rahvameditsiini ja hügieenitoodete valmistajad, turistid tunnevad huvi tõrvatoodete kinkepakendite vastu.
Tõrvaajamine oli unustusse vajunud ja hääbumas. Tundus olevat viimane aeg vana arhailine tõrvaahi taastada ja ellu äratada, sest kümmekonna aasta pärast ei oleks kohapeal enam tõrvaajamisest teadjat ja rääkijat. On ju nii, et koos pärandikandjate kadumisega kaovad ka vanaaja oskused ja traditsioonid. Tõrvategemist peavad vedama sellesse töösse pühendunud ja oskajad inimesed, kes väärtustavad vanu traditsioonilisi töövõtteid ja soovivad neid edasi kanda.
Üks oht on ka selles, et üha rohkem toodetakse uusi ja odavamaid puiduimmutusvahendeid, mistõttu kaob vajadus tõrva järele. Ja sellega seoses võib kaduda ka inimeste huvi taolise keeruka ja töömahuka ettevõtmise vastu.
Ettevaatust nõudev tegevus (tuleoht) ei meelita paljusid sellega tegelema.
2013. a detsembris asutati MTÜ Tuhkana Tõrs eesmärgiga taastada Tuhkana-Ranna talu kinnistul Murika külas Leisi vallas (praegune Saaremaa vald) olev vana arhailine tõrvaahi. Tuhkana-Ranna tõrvaahju taastamist toetas detsembris 2014 „Kohaliku omaalgatuse programm”. 02.12.2014 algasid ahju taastamistööd ja ahi sai renoveeritud aprillis 2015. 12.06.2015. a toimus tõrvaahju esitlus kohalikule kogukonnale ja ajakirjanikele. Üritust kajastas ka Eesti Televisoon (AK). Taastatud arhailise tõrvaahjuga tehti ajavahemikul 30.04-01.05.2016 esimene tõrvategu pärast 77aastast vaheaega. Saadi 35 liitrit tõrva. See ettevõtmine õnnestus ja selle peamine eesmärk oli tõestada, et ahi tõepoolest toimib. Ühtlasi tutvustati kogukonnale ka vanu töövõtteid. Tõrvaajamine Tuhkana-Rannal leidis ümbruskonnas ja meedias suurt tähelepanu, seda kajastasid kohalikud ajalehed (Saarte Hääl ja Meie Maa), samuti Eesti Televisioon.
2016. aastal käisid tõrvaahju uudistamas nii kohalikud kui ka turistid Eestimaalt ja välismaalt, kokku üle 100 külalise. 2017. a oli tõrvaahjul külastajaid juba üle 200 inimese.
Tõrvaajamisega seotud teadmiste ja oskuste tutvustamiseks ja edasiandmiseks on MTÜ Tuhkana Tõrs kaudu plaanis korraldada tõrvaajamise õpitubasid vähemalt üks kord aastas kevaditi. Esimene õpituba toimus 2017. a aprillis.
Piirkonna lähima, Leisi kooli õpilastele on võimalus tõrvaahjule korraldada ekskursioone, viia läbi ajaloo-, bioloogia- ja tööõpetuse tunde. Kaks korda aastas korraldab tugevate traditsioonidega Metsküla Küla Selts loodusretki Tuhkana piirkonda, sealhulgas tõrvaahjule.
Üha enam tuleb juurde inimesi, kes soovivad ehitada puulaevu vanade jooniste järgi, kasutades vanu töövõtteid. Selleks on vaja aga tõrva. Tuhkana Tõrs on suhelnud ühe kohaliku ehitajaga – MTÜ Karja Külaselts ehitab viikingite purjepaati, mis hakkab juba tuleval suvel Soela väinas lõbusõite tegema.
Tõrvaajamise etapid – 8 tehnilist etappi, mis kirjeldavad tõrvaajamist Tuhkana-Ranna tõrvaahjus. Svetlana Raudsepp
Tuhkana-Ranna tõrvaahi looduskaitseregistri elektroonilises andmebaasis EELIS – Pärandkultuuri objekt: Tuhkana Ranna talu tõrvaahi (403:TOA:001) – andmed 2010
Asukoht Maa-ameti X-GIS rakenduses – Tuhkana-Ranna tõrvaahi Maa-ameti kohapärimuse temaatilises kaardirakenduses
Tõrvaahi andis 35 liitrit tõrva – Uudis Leisi valla kodulehel 04.05.2017
Kuidas meil ajast aega tõrva on aetud – Kristel Rattuse artikkel ajakirjas Eesti Loodus 2005/9.
Sünniaasta: 1932
Sünnikoht: Murika küla
Hariduskäik
Metsküla Algkool, kus omandas 4-klassilise hariduse
Lühitutvustus
Tõrvaajamisega puutus Härta Ollerma kokku lapsena, olles siis umbes 5–7 aastane, see oli aastail 1937–1939.
Härta Ollerma arvates ajas isa tõrva kindlalt veel 1947. a ja võis seda teha ka 1948. a., kuna siis toimus veel kalapüük Tuhkana vanast kalasadamast (praegune Tuhkana lauter), kalurite paatide tõrvamiseks oli tõrva vaja. Tuhkana vana kalasadam asus tõrvaahjust umbes 400 m kaugusel.
Härta Ollerma on põhjalikult edasi andnud oma lapsepõlvemälestusi töödest tõrvaahjul, kus ta umbes 5–7 a vanusena koos oma veidi vanema õega aitas isa Jaan Raudseppa. Kuna isal teisi abilisi tõrvaajamise töödel ei olnud, pidid tütred teda aitama. Härta ja tema õe peamine töö oli aidata isal kahemehesaega tõrvakändusid väiksemaks saagida ja hiljem täita korvid väikeste käredega ning anda isale kätte, kes emaahjus sees olles ahju täitis.
Härta Ollerma on oma mälestusi tõrvaajamise töödest korduvalt rääkinud paljudele MTÜ Tuhkana Tõrs liikmetele ja juhendanud ehitusmehi, kes aitasid ahju renoveerida.
Selline mälestuste jagamine on andnud otsese tõuke Tuhkana-Ranna tõrvaahju taastamiseks ja sellega tõrva ajamiseks. Sellel kõigel on väga oluline tähtsus ühe vana aja oskuse elluäratamisel ja edasiandmisel.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Härta Ollerma on praegu vanaduspensionär ja tõrvaajamisega otseselt ei tegele. Teadmised tõrvaajamisest omandas ta oma isalt, Jaan Raudsepalt umbes 1937–1939. a. Hilisemal eluperioodil ei ole ta enam tõrvaajamisega kokku puutunud, kuna esiteks ei olnud selleks tööks enam aega ja teiseks, isa lõpetas arvatavalt 1949. a. tõrvaajamise, kuna polnud enam vajadust tõrva järele. Tõrvaajamine tuli uuesti päevakorda 2016. aastal, mil toimus Tuhkana-Ranna tõrvaahjul esimene tõrvategu pärast umbes 70 aasta pikkust vaheaega.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Härta Ollerma andis tõrvaajamise teadmisi ja oskusi edasi oma tütrele, Svetlana Raudsepale, kelle initsiatiivil loodi TuhkanaTõrs MTÜ eesmärgiga taastada Tuhkana-Ranna vana tõrvaahi ja hakata sellega tõrva ajama. Oskuste-teadmiste edasiandmine toimus suuliselt jutustamise teel, kus Härta kirjeldas tõrvaahju ehituslikku poolt ja tõrvaajamise protsessi.
Teadmiste ja oskuste edasiandmine on vajalik seetõttu, et elavneks elu Tuhkana ranna piirkonnas ja selline vanaaja oskus kestaks edasi. Kuna tõrvaajamine on tekitanud paljudes inimestes piisavalt elavat huvi, siis on ka motiiv tõrvaajamisega tegelda vähemalt korra aastas õpitubade korras.
Koostaja: Svetlana Raudsepp (2018)
Tegutsemisvorm: MTÜ
Asutamisaeg: 2013
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: 8 alalist liiget. Ühisüritustel – talgutel, tõrvaajamise õpitubades osalevad tavaliselt sõbrad-tuttavad, kokku umbes 15–20 inimest.
Lühitutvustus
Tuhkana Tõrs MTÜ asutati 2013. a. detsembris eesmärgiga taastada vana arhailine paekividest laotud tõrvaahi Tuhkana-Ranna talu maadel. Tõrvaahju taastamist alustati detsembris 2014. a. Renoveerimistööd lõpetati aprillis 2015.
30.04–01.05.2016 toimus esimene tõrvaajamine pärast ligi 70-aastast vaheaega. Kuna tõrvategu õnnestus, siis andis see innustust järgmiseks tõrvaajamiseks. Esimene tõrvaajamise õpituba toimus 28.–29.04.2017. 2017. a. kevadel valmis ka Tuhkana-Ranna tõrvaahju kohta voldik, mis kajastas ahju taastamist sõnas ja pildis.
Kontakt
Maakond: Saare maakond
Linn / vald: Leisi vald
Kodulehekülg: http://tuhkanarannapuhkemaja.tuhkanators.ee/
E-post: svetlanaraudsepp@gmail.com
Kontakt: Svetlana Raudsepp (juhatuse liige)
Tuhkana Tõrs MTÜ liikmed organiseerivad Tuhkana-Ranna tõrvaahjul tõrvaajamise õpitubasid, kus propageeritakse tõrva kui vanimat ja parimat immutusvahendit, samuti tutvustatakse mitmesuguseid tõrva- ja vaigutooteid (seebid, salvid, šampoonid). Kuna tõrvaahjul käib igal aastal palju huvilisi, siis tutvustavad MTÜ liikmed neile tõrvaajamise ajalugu, tehnoloogiat ja tõrvaahju töö põhimõtteid.
Tuhkana Tõrs MTÜ liikmete tegevuse peamine eesmärk on ellu äratada üks unustusehõlma vajunud vana aja oskus – tõrvaajamine. Innustust selleks ettevõtmiseks saadi ühingu vanima liikme Härta Ollerma (s 1932) lapsepõlvemälestustest: ta jutustas, kuidas ta lapsena koos oma õega isa abistas tõrvaahjul, teadis rääkida kogu tõrvaajamise pikast ja keerulisest protsessist.
01.11.2015 organiseerisid mittetulundusühingu liikmed koos oma sõprade-matkakaaslastega talgud, mille käigus tükeldati juba varem kokku veetud vaigused männikännud väikesteks tükkideks – käredeks – ja algasid ettevalmistused emaahju täitmiseks. 30.04–01.05.2016. a. toimus esimene tõrvaajamine Tuhkana-Ranna tõrvaahjus, mille tulemusel saadi 35 l tõrva. Kuna sai tõestatud, et taolise tõrvaahjuga ja sellisel meetodil on võimalik tõrva ajada, siis sellest innustatuna toimus aasta hiljem, aprillis 2017. a. esimene tõrvaajamise õpituba. Tol korral saadi 60 l tõrva. Lisaks näitlikule tõrva ajamisele, pidas Karl Kallastu loengu tõrvaahjude ja tõrvaajamise teemal. Tõrva- ja vaigutoodetest rääkis põhjalikult salvitootja Pavel Kadõkov.
MTÜ liikmed korraldavad kaks korda aastas talguid, mille käigus korrastatakse tõrvaahju ümbrust, kogutakse vaiguseid männikände ja tehakse küttepuid. Talgute korras toimub ka kändude tükeldamine väikesteks käredeks ja tehakse ettevalmistusi emaahju täitmiseks. Vähemalt korra aastas toimub tõrvaajamise õpituba, millest teavitatakse kuulutusega kogukonda ja kohaliku kooli õpilasi.
Mittetulundusühingu tegevus on suunatud eelkõige kohalikule kogukonnale, Tuhkana ranna piirkonda külastavatele asjast huvitatud inimestele ja turistidele. Samuti ollakse huvitatud sellest, et tõrvast, kui parimast puidukaitsevahendist oleks ka praktilist kasu. Nii näiteks on tõrva antud laastukatuste tõrvamiseks. MTÜ-ga Tuhkana Tõrs on võtnud ühendust MTÜ Karja Külaselts, kes ehitab Karja külas viikingite purjepaati, mis saab valmis 2018.a kevadel ja vajab immutusvahendiks tõrva. Purjepaati kavatsetakse kasutada Soela väinas lõbusõitude tegemiseks. Samuti on antud tõrva tõrvasalvi ja -seepide tootjatele.
MTÜ Tuhkana Tõrs liikmete jaoks on tõrvaajamine Tuhkana piirkonda tutvustava, kogukonda siduva ja emotsionaalse tähendusega. Palju on huvilisi, kes tahavad kaasa lüüa tõrvaajamise ettevalmistustöödel ja kogu selles protsessis.
Ajalooline taust
Tuhkana Tõrs MTÜ loodi 2013. a detsembris eesmärgiga taastada Tuhkana-Ranna talu maadel asuv arhailine tõrvaahi.
Renoveerimistöödega alustati detsembris 2014 ja tööd lõppesid aprillis 2015. Kui ahi oli juba taastatud, tekkis mõte proovida sellega tõrva teha. Kuna MTÜ vanim liige Härta Ollerma jutustas oma töödest lapsena tõrvaahjul ja sellest, kuidas tema isa Jaan Raudsepp tõrva ajas, siis otsustati neid teadmisi tõrvaajamise praktilises töös ära kasutada.
2014. a sügisel tutvuti Eesti Kunstiakadeemia üliõpilase Karl Kallastuga, kes kogus oma diplomitöö jaoks materjali tõrvaahjude kohta ja kes on suur tõrvaahjude austaja. 2015 a valmis tal diplomitöö teemal „Tõrvaajamine kui elatusallikas. Ajalooliste tõrvaahjude varemete ja asemete inventeerimine ning uurimine Loode-Saaremaal.” Kuna Karl Kallastu oli samuti väga huvitatud selle tõrvaahjuga tõrva ajamisest, siis nii saigi 30.04–01.05.2016. a. teoks esimene tõrvategu pärast ligi 70-aastast vaheaega. Seega, esimeses tõrvateos said määravaks Härta Ollerma lapsena meelde jäänud tõrvaajamise tehnoloogia ja Karl Kallastu värsked teoreetilised teadmised selles valdkonnas. Samuti on häid praktilisi näpunäiteid saadud Lümanda kandi suurte kogemustega tõrvaajajalt Enn Berensilt, kellega on sel teemal palju tema tõrvaahjul kohtutud ja vesteldud.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Kuna tõrvaajamine on metsanduse valdkonda kuuluv tegevus, siis Tuhkana piirkonnas sellega tegelda on iseenesestmõistetav, kuna tegemist on männimetsa alaga. Tooraine asub kohe ümbruskonnas. Tõrvaajamisega näidatakse seda, kuidas ja mil viisil on võimalik veel puitu kasutada. Peetakse oluliseks, et säiliksid puidukasutuse traditsioonid. Tõrvaajamine Tuhkana-Ranna tõrvaahjul on suunatud eelkõige noortele, et äratada neis huvi selle unikaalse tegevuse ja oskuse vastu. Tõrvaahjul on võimalik näiteks läbi viia loodusloo ja tööõpetuse tunde, mille kaudu saab õpilastes äratada huvi vanaaja töövõtete vastu.
Kogu töö selle tõrvaahjuga on ette võetud missioonitundest austamaks esivanemate töid ja oskusi ja lootuses, et on huvilisi, kes tahavad elus hoida seda ala.
Esinemine: Huvilistele, õpitubade käigus
Turism: Huvilistele, õpitubade käigus
Tutvustamine: Huvilistele, õpitubade käigus
Õpetamine: Huvilistele, õpitubade käigus
Koostaja: Svetlana Raudsepp (2018)
Facebook