Tuletõrje Järva-Jaanis
pritsimehed
Sulge
Sulge
Kutseliste tuletõrjujate kõrval tõttavad kustutustöödele appi priitahtlikud pritsimehed, kes hoolitsevad oma kodukohas ka selle eest, et inimesed oskaksid vältida tuleõnnetusi. Järva-Jaani rahvale on kohalikud pritsimehed pakkunud turvatunnet juba üle sajandi.
Riikliku komando sulgemise järel hakkas Järva-Jaani Tuletõrje Selts ühena esimestest vabatahtlike ühendustest tegema lepingulist koostööd kutseliste päästjatega. 2016. aasta seisuga on väljasõidukomandos 19 liiget. Meeskonda kuulub ka üks naine. Väljasõidukorralduse saavad Järva-Jaani vabatahtlikud Häirekeskuse Lääne keskusest. Reageerimiskiirus on lepingujärgselt kuni 10 minutit. Tuld käiakse kustutamas peamiselt oma vallas, vajadusel ka kaugemal. Ennetustöö on laiema ulatusega. Tuletõrjeseltsi ennetusauto on oodatud mitmesugustel üritustel, korteriühistutes ja mujal. Õpetliku etenduse „Tuli lahti!” raames tutvustakse uuemaid ja vanemaid töövahendeid kustutusluuast ja nahkämbrist käsi- ja autopritsini, õpetakse kasutama suitsuandurit ning kustutama pannil süttinud rasva.
Nii nagu algusaegadel, kui tuletõrjeseltside ümber oli koondunud kohalik kultuurielu koorilaulust näitemänguni, ei piirdu Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi tähendus kogukonnas praegugi vaid tuleohutuse eest hoolitsemisega. Pritsimehed on seltsielu eestvedajate seas. Järva-Jaanis on mitu muuseumi, mis tutvustavad muu hulgas kohalikku kultuurilugu, tuletõrje ajalugu ja tehnikat ning tuletavad külastajatele meelde tuleohutuse põhitõdesid. Seltsi juures tegutseb ka üks kahest tuletõrjujate pasunakoorist Eestis.
Iga kuu esimesel pühapäeval on Järva-Jaanis õppused, mille raames viiakse läbi loenguid, praktilisi harjutusi, tutvustatakse uut tehnikat. Igapäevase ennetusöö kõrval korraldatakse ka tuletõrjevõistlusi. Näiteks seltsi aastapäeva tähistatakse teemakohase konverentsi, eri aegadest pärit tuletõrjeautode paraadi, tuletõrjevõistluste ning simmaniga. Tehnika ja orkestriga osaletakse ka maakondlikel ja vabariiklikel ohutuspäevadel.
Priitahtlike pritsimeestega liitutakse erinevatel põhjustel. Peamine on perekondlik järjepidevus ning soov kogukonnale kasulik olla. Näiteks seltsi ja tuletõrjemuuseumide juhi Tuve Kärneri peres on teadmisi tuleohutusest ja tulega võitlemise oskust põlvest põlve au sees hoitud ja edasi antud. Tuve vanaisa oli üks Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi asutajatest, isa aga aastakümneid lendsalga liige ja kohalik pritsimeeste pealik. Esiisade jälgedes käivad ka Tuve pojad.
Järva-Jaani pritsimehi ja nende perekondi seovad mitmed traditsioonid. Nii näiteks sõidab pruutpaar laulatusele või registreerimisele tuletõrjeautoga. Pulmarongi peatamisel antakse paarile tuletõrjeteemalisi ülesandeid, näiteks tuleb voolikuid ühendada, kiiruse peale pritsimehe riietusse pugeda, hüdropuldiga märklaud purustada. Järelkasvule sõidetakse haiglasse järele või lihtsalt teda vaatama endisaegse tuletõrjeautoga. Tuletõrjeselts aitab korraldada ka matuseid. Matusteks on kohaldatud vana tuletõrjeauto. Leinatalitust viib läbi vastava tunnistusega tuletõrjuja. Mängib puhkpillikvartett, kirstu kõrval seisab auvalve. Tuletõrjujate hümn kõlab täies pikkuses.
Järva-Jaani Tuletõrjeselts loodi 1899. aastal. 1904. aastal valmis pritsimeeste seltsimaja, kus hoiti kustutusvahendeid: pritse, hobuvankreid jms. Majas oli suur saal, lava ja einelaud. Seltsimajas alustasid tegevust sega- ja pasunakoor, tantsurühm ja näitering. Seltsielu juurde kuulus tuletõrjealase teabe jagamine. 1934. aastal ehitati endise kiriku hobusetalli vundamendile pritsikuur. 1938. aasta paiku jõudis pritsimeeste käsutusse tuletõrjeauto.
Ohust teavitati häirekella helistamise, sireeni andmise või tuletõrjepasuna puhumisega. Pasunat puhusid tihti lapsed, kes teadsid, et tuletõrjepasuna puhumine on püha tegevus. Piirkonnad olid väikesed ja kõik tundsid kõiki. Valesse paika sõitmine oli välistatud, sest ühes piirkonnas kahte samanimelist kohta polnud. Kui oligi, teati nimepidi, kelle kodus tuli pahandust tegi. Kustutustöödele minnes jälgiti hoolega tuule suunda, sest pilpakatuse laastud võisid soodsa tuulega lennates ka kilomeetrite kaugusel tulekahju tekitada. Ennetustööna käisid priitahtlikud pritsimehed kodudes tulekoldeid kontrollimas. See tava katkes nõukogude ajal. Nõukogude võim keelustas seniste seltside tegevuse 1940. aastal. Tuletõrjeseltsile kuulunud varad riigistati.
1945. aastast tegutses Järva-Jaani alevis vabatahtlik tuletõrjeühing, vabatahtlikud ühingud olid ka kolhoosides. Nõukogude ajal oli peaaegu igal majandil oma tuletõrjeauto ja valdavalt vabatahtlikud pritsimehed, kes tegid seda tööd muude töökohustuste kõrvalt. Samal ajal ei pidanud need mehed tavaliselt osalema kohustuslikus korras rahvamaleva töös. Kel vähegi huvi ja tahtmist, see valis osalemise tuletõrjes. Järva-Jaanis tegutses 1981. aastani A-komando, kus olid lisaks vabatahtlikele ka kutselised tuletõrjujad, seejärel tugikomando ja aastatel 1992-2002 abikomando. Ööpäev läbi oli valves üks mees. Päästekomandole kuulusid päästeautode garaaž, valvemeeskonna olmeruumid ning lao- ja hooldusruumid remondi tarbeks.
Järva-Jaani Tuletõrje Selts taastati 1998. aasta kevadel, mil lähenemas oli seltsi 100. aastapäev. Koosolekust võttis osa 26 asutajaliiget. Asutajaliikmeteks olid Järva-Jaani tollased tegevad ja eakamad endised tuletõrjujad. Tuve Kärner oli kogunud hulgaliselt materjale tuletõrje tegevuse kohta Järva-Jaanis. (Tema käes oli ka mitte just kõige paremas seisukorras olev seltsi originaallipp, mille restaureerimisele aitas kaasa Järvamaa Muuseum.) Et Järva-Jaanis oli tuletõrje ajaloo uurimise huvilisi ja keskkooli juurde oli loodud väike muuseum, hakatigi koos kultuurimaja ja vallaga aktiivselt seltsi juubeli tähistamist ette valmistama. Abiks olid kohalikud, kel oli teavet endisaegsete tegevuste kohta ning fotosid ja dokumente.
1. aprillil 2002. aastal, mil likvideeriti Järva-Jaani riiklik päästekomando, sõlmis selts Järva maavanemaga lepingu tulekustutus- ja päästetööde teostamiseks Järva-Jaani vallas ja sellega piirnevates valdades. Nende ülesannete täitmiseks andis Järva-Jaani vallavalitsus seltsi käsutusse tuletõrjeauto, varustuse ja endise tuletõrje seltsimaja ruumid. Praegu on samasugune leping sõlmitud päästeametiga. 2014. aastal tunnustas siseminister Hanno Pevkur Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi vabatahtlikku päästekomandot vabatahtliku päästekomando aunimetusega.
Tuleohutusealaseid teadmisi antakse edasi nii pereliinis, õppustel kui ka ühise seltsitegevuse kaudu. Priitahtlike pritsimeeste võistlused, kus osalevad ka noored, on ühtlasi üheks suuremaks kohalikuks kultuurisündmuseks. Esinevad isetegevuslased, on laat ja simman, kus mängib tantsuks pritsimeeste orkester. Ligikaudu 1/3 orkestri koosseisust moodustavad noored. Noor põlvkond võtab osa ka laatadel toimuvatest tuletõrjealastest etendustest.
Järva-Jaani muusemides on giidide seas ka noori pritsimehi. Vana tehnika taastamise ja muuseumitöö käigus õpitakse tundma endisaegseid masinaid, nende otstarvet ja kasutusala. Päästetööst huvitatud noored on koondunud päästeala noorteringi. Noored osalevad ka traditsiooniliste ohutuspäevade korraldamisel Järva-Jaanis. Enamik tuletõrjumisega kokku puutunud noortest jätkab vabatahtliku pritsimehena kas Järva-Jaanis või oma uues elukohas.
1999. aastal avati endises pritsikuuris Järva-Jaani tuletõrjemuuseum. Muuseumi juures on tuletõrje mänguväljak, kus huvilised saavad tuleohutusealaseid teadmisi omandada ja täiendada. Tuletõrjeseltsi hallatavas Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaigas (2004) eksponeeritakse aegade jooksul pritsimeeste kasutuses olnud tehnikat. 2012. aastal loodi Järva-Jaani Pääasteala noortering, mille tegevustes osaleb ligi 20 ohutuse tagamisest huvitatud noort.
Päästeala ajalugu – Päästeala ajalugu käsitlev peatükk Kadi Luha koostatud õpiobjektist “Päästeala organisatsioon ja juhtimine” (2007). ©Sisekaitseakadeemia Päästekolledž.
Järva-Jaani Tuletõrje Selts – Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi koduleht tutvustab seltsi tegemisi.
Järva-Jaani Tuletõrje Selts – Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi Facebooki lehelt leiab infot seltsi tegevuste kohta.
Järva-Jaani tuletõrjeselts tähistab taasloomise 10. aastapäeva – Uudislugu kajastab 10 aasta möödumist Järva-Jaani tuletõrjeseltsi lepingulise koostöö algusest Päästeametiga. Allikas: ERR, 30. märts 2012.
Järva-Jaani Tuletõrje Selts: esmalt peaks olema soov ligimest aidata – Tuve Kärner kirjutab tuletõrjeseltsi ajaloost ja tänasest päevast. Allikas: Facebook, 15. veebruar 2012.
Tuletõrjujal tuleb täiskuudki kustutada – Marika Rajamäe annab ülevaate Jäeva-Jaani Tuletõrje Seltsi tegemistest. Allikas: Järva Teataja, 5. aprill 2012.
Lühitutvustus
Kauaaegne Järva-Jaani kultuurimaja direktor Tuve Kärner on aastaid tegelenud kodukandi kultuuri ja ajaloo uurimise ja jäädvustamise ning vanatehnika kogumise ja taastamisega. Ta on korraldanud Järva-Jaanis nii filmi- ja teatripäevi kui eriilmeliste sõidukite kokkutulekuid – vanatehnika killavoore. Kolmandat põlve priitahtlikule pritsimehele on kõige hingelähedasem siiski tuletõrjealane tegevus, selle ajaloo jäädvustamine ja tutvustamine. Ta tegutseb giidina nii Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi ja valla muuseumides kui Järvamaal laiemalt. Sõnaka arvamusavaldajana ja aktiivse tegutsejana on ta autoriteet nii vallarahva silmis kui väljaspool Järva maakonda. Tuve Kärneri tööd kohaliku kultuurielu edendamisel ja talletamisel ning tuleohutuse tagamisel on tunnustatud mitmete tiitlite ja medalitega. Siinkohal mõned näited neist:
2014 – Järvamaa Kultuuripärl
2010 – Järvamaa vapimärk
2009 – Järva-Jaani valla vapimärk
2009 – Päästeteenistuse kuldrist
2006 – Järvamaa teenetemedal
2005 – EV kodanikupäeva medal
2004 – Päästeteenistuse hõberist
2002 – EV Valgetähe IV klassi orden
2001 – Järvamaa teenetemärk
1999 – Eesti Tuletõrjeliidu teenetekuldrist
Tuve Kärner on Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi (JJTS) esimees ja vabatahtliku päästekomando juht. Juba tema isa ja vanaisa olid kaastegevad kohalikus tuletõrjes. Tuve abikaasa, kolm poega ning tütar tegelevad samuti vabatahtliku tuletõrjega. Liikumises osalevad ka tema lapselapsed.
Nooruspäevist alates on Tuvet köitnud tuletõrjumise juures asjaolu, et hädasolijale tuleb appi minna. Samas tuleb aga teha kõik selleks, et õnnetusi üldse vähem juhtuks. JJTSi juhina korraldab Tuve seltsi põhikirjaliste ülesannete täitmist, millest tähtsaimaks ongi ennetustöö. Sellesse on kaasatud nii seltsi liikmed kui taidlejad. Näiteks korraldatakse rändetendust „Tuli lahti!”, viiakse läbi tulekustutusõppusi, kodukülastusi ja ekskursioone seltsi hallatavates muuseumides. Põhisõnumiks on „Ennetus eelkõige!”. Vanatehnika, etenduste, ennetusvarustuse ja puhkpilliorkestriga on JJTS ilmestanud ka päästeameti üritusi.
Järva-Jaani vabatahtliku päästekomando liikmed täiendavad end pidevalt ning õpetavad noori, kes vajadusel on juba võimelised ise väljakutsetele reageerima. Iga kuu esimesel pühapäeval käib komando koos, et teha harjutusi. Osaletakse ka maakondlikel koolitustel ja õppustel. JJTSi komando tööd kogukonna turvalisuse tagamisel tunnustati 2014. aastal vabatahtliku päästekomando aunimetusega. See on suur tunnustus nii Tuve Kärneri kui kogu meeskonna jaoks.
Lisaks on Tuve Kärner veel Järva-Jaani I Naabrivalve sektori vanem, et tagada kodukohas veelgi parem turvalisus. Kodukülastustel selgitab ta kaaskodanikele ohtusid ning nende vältimise võimalusi, eeskätt suitsuanduri vajalikkust eluruumides. Tuve juhendab ka Järva-Jaani gümnaasiumi noorte päästeringi, rääkides noortele ennetustöö ja tuleohutusnõuete täpse täitmise vajalikkusest.
Tuvele on südamelähedane ka tuletõrje ajaloo uurimine ja jäädvustamine. Selle eest autasustati teda 2002. aastal Valgetähe IV klassi ordeniga. Nimelt pandi just Tuve eestvedamisel 1999. aastal alus Järva-Jaani tuletõrjemuuseumile. Lisaks tuletõrjemuuseumile korraldab ta Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga, kinomuuseumi ning Türi-Tamsalu kitsarööpmelise raudtee muuseumvaguni tööd. Koos abikaasa Silvaga aitab ta kaasa Orina mõisa ruumides asuva koduloomuuseumi tegevusele.
Töö Järva-Jaani kultuurimaja direktorina on andnud Tuve Kärnerile hea võimaluse ühitada meelelahutus ja tuleohutusalane ennestustöö. Alates 1984. aastast on ta korraldanud Järva-Jaanis Priitahtlike Pritsimeeste päevi. Alates 2006. aastast on need ühitatud meeliköitva vanatehnika killavooriga, millest ei puudu ka ennetustööle suunatud tegevus. JJTSi juubelipidustuste raames on Tuve algatusel läbi viidud tuletõrje ajaloo konverentse, et seltsiliikmetele ja kogukonnale tutvustada nii kohalikku kui Eesti tuletõrje ajalugu. Kaasatud on parimaid selle ala lektoreid, üles pandud temaatilisi näitusi, austatud veterane. Tuve on vaimustunud oma huvist ning soovib tulevastele põlvedele olnut jäädvustada, väärtustades ohutust ja turvalisust ennetustöö kaudu ning propageerides tehnikaalast hobitegevust.
Üle poole sajandi on Tuve olnud seotud ka puhkpillimänguga. Alustanud kooliorkestris trummarina, on ta enamasti mänginud bassi. 1995. aastast kannab orkester nime Priitahtlike Pritsimeeste PasunaPoiste Punt ehk ansambel 5P. Orkester esineb Tuve korraldatud ettevõtmistel, maakonna- ja üldlaulupidudel, kooliaktustel, vallapäevadel, firmade suvepäevadel jm. Puhkpillimuusika sobib hästi kokku priitahtlike pritsimeeste traditsioonidega – on Tuve veendunud.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Teadmisi tuletõrjumisest on Tuve Kärneri peres põlvest põlve edasi antud. Nii isa kui ka ema poolt on tema suguvõsa olnud priitahtlike pritsimeestega seotud. Huvi tuletõrjega tegelemise vastu pärineb lapsepõlvest. Esimesed sellealased kogemused sai Tuve isalt, kes oli Järva-Jaani Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu (VTÜ) esimees. Tuve meenutab lugu, mil ta väikese poisikesena juhtus tuletõrjevõistluste ajal nägema, kuidas tema isa kohtunikuna põleva panni taga toimetas. Tuvele näis justkui astuks isa põlevasse panni, mispeale ta karjatas: „Isa, kurrat, sa põled ju ära!” Meenub teine juhtum, kus pritsimeeste paraadi ajal väikeseid poisse kolonni marssima ei lubatud. Tuve kõndis kolonni kõrval, ise hoolega läikivais vaskkiivreis pritsimehi jälgides, ja jooksis peaga vastu jämedat puud. „Pauk” pidavat tänaseni meeles olema.
Tuve Kärner võeti VTÜ noortesalga liikmeks 1965. aastal. Kolm aastat hiljem valiti ta Järva-Jaani keskkooli noortesalga esimeheks. Alates 1976. aastast juhtis ta Järva-Jaani kolhoosi vabatahtliku tuletõrjesalga (VTS) tööd. Kui 1998. aastal taastati Järva-Jaani Tuletõrje Selts (1899), usaldati selle juhtimine Tuve Kärnerile ikka seetõttu, et ta oli ise initsiatiivgrupi kokku kutsunud, omas pikaajalist kogemust noorte- ja pereklubi juhina, huvitus tuleohutusalasest tegevusest ja oli pärit pritsimeeste dünastiast. Järva-Jaani vabatahtliku päästekomando loomise järel 2002. aastal sai Tuvest selle pealik.
Tuve jaoks oli enesestmõistetav hakata koguma tuletõrjega seotud materjale, seda eriti aktiivselt seltsi asutamise 100. aastapäeva eel. Need olid ju seotud tema vanavanemate ja vanemate tegevusega. Pealegi oli tema perre antud hoiule 1899. aastast pärit kroonikaraamat, mida oli pidanud kohalik koolijuht Jüri Saar. Juba 1984. ja 1988. aastal oli ta Järva-Jaanis korraldanud suurejoonelisi pritsimeeste pidusid, mille jaoks oli ta kogunud või laenanud tulekustutusvahendeid, -tehnikat ja muud.
Tuve Kärner on mitmekülgsete huvidega mees. Lisaks päästealasele väljaõppele on ta läbinud ka kinomehhaaniku kursuse ning täiendanud end erinevatel sõidukijuhi, tavanditöötaja, maaturmismi jm koolitustel, õppustel ja seminaridel nii kodu- kui välismaal. Järva-Jaani kultuurielu eestvedaja ja talletajana on ta ühtlasi osalenud ka väikemuuseumide juhtide kursustel. Kolleegidega on koostöö tihe: ta lävib nii oma maakonna, teiste päästekeskuste, päästeliidu, päästeameti kui Soome ja Poola pritsimeestega. Läbi on viidud ühisõppusi, vahetatud kogemusi ning korraldatud meelelahutuslikke kokkusaamisi.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Oma oskusi ja teadmisi jagab Tuve Kärner nii giidi- ja ennetustööd tehes, noorte tuletõrjealast ringi (2012) juhendades, vanu masinaid töökorda seades kui erinevaid tuletõrje ja vanatehnika üritusi korraldades. Huvist tuletõrje ajaloo vastu lõi ta koos sõpradega tuletõrjemuuseumi (1999). Seejärel rajas ta tuletõrjemuuseumi fondihoidla-näitusesaali (2000) ja tuletõrje mänguõue (2006), et külastajatele veelgi atraktiivsemaid elamusi pakkuda. Süvenevast vanatehnikahuvist sündis vanatehnika varjupaik (2004), kuhu on muu hulgas koondatud enamik säilinud Eestis kasutusel olnud tulekustutusvahendeid ja -tehnikat. Neid taastades ja töökorda seades annab ta koolinoortele ja teistele huvilistele edasi ka oma tehnikaalaseid teadmisi ja oskusi. Kuna Tuve oli koolipoisina kohalikus kinos abimehaanik, tekkis tal oma sõbra, legendaarse Vello Kolnesi ehk Kino-Velloga mõte kinomuuseumi (2006) loomiseks.
Huvi tehnika, tuletõrje ja ajaloo vastu on Tuve osanud süstida ka oma lastesse: Üllar (1977), Mariana (1980), Janar (1982) ja Ivar (1989) on kõik seotud tuletõrje ajaloo uurimisega, olles seejuures ise vabatahtlikud päästjad või ennetustöö tegijad. Janar on saanud kõrghariduse Sisekaitseakadeemias päästetööde alal ja omandanud magistrikraadi Tallinna Ülikoolis organisatsioonijuhtimise alal.
Esinemine: Loengud, temaatiliste filmide näitamine, etendus „Tuli lahti!”.
Konsultatsioon: Piirkonna ajaloo ja tuletõrjetehnika kohta selgituste jagamine.
Tootmine/valmistamine: Vanatehnika sõidukõlblikuks korrastamine koos noorte ja teiste huvilistega.
Turism: Turismigruppide vastuvõtmine ja giiditöö kohalikes muuseumides.
Tutvustamine: Giiditöö.
Õpetamine: Järva-Jaani päästeala noorteringi juhendamine, vanatehnika sõidukõlbulikuks korrastamine. Nii suurürituste ajal kui ka individuaalselt saavad huvilised Tuve juhendamisel harjutada vanatehnika renoveerimist ja lihvida oma sõiduoskusi.
Fotod
Bibliograafia
Internetiallikad
Järva-Jaani Tuletõrje Selts – Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi koduleht tutvustab seltsi tegemisi.
Järva-Jaani Tuletõrje Selts – Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi Facebooki lehelt leiab infot seltsi tegevuste kohta.
Järva-Jaani vanatehnika varjupaik – Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga koduleheküljelt leiab huvitavat infot hoiul oleva tehnika kohta.
Mida põnevat näeb Järva-Jaani vanatehnika varjupaigas? – Järva-Jaani Tuletõrje Seltsi esimees ja vanatehnika varjupaiga juht Tuve Kärner räägib seltsi tegevusest ning vanatehnika muuseumist. Allikas: Pöörijoon, ERR, 20. juuli 2016.
Kukul külas. 31. märts 2013 – Erki Berends intervjueerib Tuve Kärnerit. Allikas: Kuku raadio.
Tuve Kärner unistab muuseumipapa ametist – Raivo Raigna intervjuu Tuve Kärneriga. Allikas: Virumaa Teataja, 4. mai 2010.
Koostaja: Tiiu Saarist (2017)
Facebook