Torupilli valmistamine ja mängimine Mulgimaal
Torupilli valmistamine ja mängmine Mulgimaal (mulgi keeles)
Sulge
Sulge
Eestis tuntakse torupilli alates 14. sajandist.
Viimasel kümnel aastal, alates 2010, on Mulgimaal tähenduslikult tõusnud torupilli õppijate arv ja torupilli kasutus erinevatel sündmustel.
Torupilli ehitus
Torupill koosneb neljast põhiosast:
nahast õhukott
õhupuhumistoru (puhutakse kotti õhku sisse)
sõrmiline (meloodia mängimiseks)
bassitorud ehk burdoonid (enamasti 1-3, annavad ühtlast pikka bassiheli, mida nimetatakse burdooniks)
Nahast õhukotti hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale võib olla mitmeid: kõige tavalisemad on koduloomade nahad (näiteks kitse, lamba, lehma, sea jt). Suurtel torupillidel on mitu bassitoru, mõnedel torupillitüüpidel on ka mitme lõõriga sõrmilised.
Eesti torupilli ainuke meister Andrus Taul elab Riidaja külas Helme vallas Mulgimaal. Tänu tema vanaisale Johannes Taulile ja isale Ants Taulile on Mulgimaa paigaks, kus sai alguse Eesti torupilli valmistamise ja mängimise taassünd Eestimaal. See toimus 70ndatel aastatel. Torupilli tegijaid oli väga vähe. Mõned pillid tegi 1950ndatel aastatel Lilli külas elav Peeter Sild, aga 1970ndatel hakkas seda pilli valmistama Johhannes Taul koos poeg Antsuga ja tänaseks päevaks on pilli valmistamine läinud üle Andrus Taulile. Aasta jooksul tehakse paar-kolmkümmend pilli.
Kui vanasti oli torupill möllu- ja tantsupill, siis praegu on torupillil palju laiem kasutusala. Pilli kasutatakse Mulgimaal väga paljude erinevate sündmuste, nagu Mulgi pidude avamistel, rahva kokkukutsumiseks ja tähelepanu tõmbamiseks. Pilli tugev heli on selleks väga sobiv. Pilli kasutamine on Mulgimaal 21. sajandil hooga tõusnud.
Pilli kasutatakse ka rongkäigu saatjapillina, nagu Mulgi I ja III peol. Pilli kasutatakse erinevate ansamblite pillina ka tantsumuusika ja kontserdimuusika tegemisel, nagu näiteks Mulgimaa noorte orkestris ja ansamblites Trad Attack ja Metsatöll. Pilli kasutatakse suurtel üleriigilistel sündmustel, nagu laulu- ja tantsupeod. Kuna torupilli tämber on eriline ja seostatakse tihti mehelikkusega, siis kasutatakse seda pilli tihti meeste tantsu saateks, nii on ka selle pilli eriline koht just meeste tantsupidudel.
Tänu Taulide valmistatud torupillidele on alustatud selle pilli õpetamist Viljandi kultuuriakadeemias. Selle kaudu populariseeris torupillimängu läbi aegade Viljandi Pärimusmuusika Festival. Just need kaks nähtust tekitasid laiema huvi torupilli valmistamise ja mängimise vastu.
Vanasti oli torupillil sigivust parandav maagiline kuvand. Pulmarituaalides kasutati torupilli, et noorpaaril oleks palju järeltulijaid. Praeguses kontekstis seda nii ei kasutata, kuid pilli eriline hääl ja tugev heli tekitab kuulajates siiski mingi erilise tunde ja äratab tähelepanu.
Torupill on nii Euroopas kui ka Aasias küllalt tuntud pill ning selle erimeid võib olla enam kui tosin. Millalgi määratlematul ajal on see juba iidsetes Babüloonia ürikutes ja vanas testamendiski mainitud pill Aasiast meile jõudnud. Kusjuures Eestis torupillina tuntud n-ö Ida- või Põhja-Euroopa torupilli ja näiteks Šotimaal kuulsaks mängitud keldi torupilli erinevus on niivõrd suur, et ilmselgelt on nad siia jõudnud väga erinevaid teid pidi.
Peamine erinevus Ida- ja Põhja-Euroopa torupilli ning keldi torupilli vahel on kõla tekitamise viisis. Kõla tekitajaks on pillil umbes väikese sõrme suurune detail – piuk. Selle peale käib keel, mis vibreerib õhu survel. Eesti pilli kõla tekitamise põhimõte sarnaneb klarneti omaga. Kõla tekitamiseks on üks keel ja see vibreerib. Keldi pillil on oboe omaga sarnane kõla tekitaja. Seal on kaks kokkupressitud keelt, mis vibreerivad teineteise suhtes. Tänu sellele on Šoti pilli füüsiliselt tunduvalt raskem mängida, aga ta on ka valjem.Torupill on paljude rahvaste juures tuntud. Kindlasti oli torupill Eestis peopillina kasutusel juba 14. sajandil. Torupill oli jõura- ja möllupill. Kirikuisadele ja ristiusu toetajatele aga ka patupill. Vanim pilt eesti torupillimängust on 17. sajandist. Pilli peeti maagiliseks sigivust toetavaks ja seda mängiti nii pulmades kui ka muudel pidustustel tantsumuusikaks. Torupillitraditsioon suri Eestis välja 19. sajandi alguses, kui Saksamaalt siia jõudnud lõõtspill need külapidudel ja muudel sündmustel välja vahetas. Torupillimängu oskajaid jäi aina vähemaks ja 1950ndate lõpuks polnud praktiliselt enam kedagi, kes veel seda pilli mängida osanuks. 1969nda aasta laulupeoks otsustati taastada torupilliorkester. Pillide saamine oli aga raskendatud ja seetõttu sai orkester kokku alles 1970. aasta tantsupeoks. Sel peol mängiti Olev Rooneti ja Peeter Süda tehtud torupillidega.
Mulgimaal on teadaolev vanim torupillimängija Peeter Sild, kes on pärit Polli-Perakülast (praegu on küla nimi Lilli) Karksi vallast. Tema kirjutatud on ka Eesti Raadios 1958. aastal lindistatud „Torupillilugu 2″. Selle leiab www.folk.ee/noodikogu.Ta oli ka pillitegija. Tema pilli järgi hakkasid pille tegema perekond Taulid. Lilli külas kauaaegse raamatukogu juhataja Hillevi-Kärt Muska mälestuspildis on Peeter Sild rahvamaja laval ikka torupill või viiul käes. Peeter mängis veel flööti, kannelt, klarnetit, kitarri, (vt pilti).
1968. a tuli juba tuntum töö Leida Laiuse “Libahundis”. Veljo Tormis meenutab: “Selle filmi toimetajaks oli Lennart Meri. Tema oli mees, kes oskas mind suunata arhailiste kõlade ja arhailiste momentide poole. /—/ Ma kasutasin seal arhailisi torupilli värviga motiive. Film algas jaanipeo kujutamisega, see oli suur panoraamne proloog, mille saatemuusika oli tehtud torupilliga. Aga torupill oli kirjutatud õige kummaliselt. Selgus nimelt, et 1968.l aastal ei olnud Eestimaal mitte ühtegi tervet torupilli. Kõik torupillid olid lagunenud. Olid veel mõned mehed, kes oleksid osanud mängida; nende hulgas oli RAM-i laulja Olev Roomet, kelle poole me siis loomulikult pöördusime. Aga selgus, et temalgi pole enam mingit torupilli, on olemas ainult veel sõrmiline ja bassitorud. Kott oli nähtavasti hävinud. Kuskilt mujalt ei paistnud ka ühtegi torupilli… Mina arvasin, et ikkagi peab tegema torupilli häält. Ja siis me tegime nii. Palusime Roometil tulla stuudiosse, kus ta mängis minu etteantud motiivi kõigepealt sõrmilisel – see oli natuke häälest ära, aga nii oligi hea. Ega sõrmiline loomu poolest ei häälestugi eriti, see on juba niisugune pill. Ja pärast seda puhus ta meile bassitorud ükshaaval ette. Mina siis kombineerisin nendest elementidest kollaaži ja tegin mingi niisuguse partituuri, et paigutasin need üksteise alla või üksteise järele, tegin neist terve kompositsiooni.“” (Tallinna Keskraamatukogu virtuaalnäitus “Eesti film 100 – filmimuusika”)
Torupilli taassünni ja otseselt pillide meisterdamise juures oli suur osa Mulgimaalt Riidajast pärit Taulide perel. Esimene torupillimängija oli seal peres Johannes Taul, kes juhendas ka torupilliansamblit. Pillimeister Andrus Taul räägib sellest oma intervjuus ajalehele „Üitsainus Mulgimaa” nii: „Kuskilt (Lilli) kultuurimaja pööningult leiti vanameistri Peeter Silla torupilli jäänused, kust rotid olid õhukoti ära söönud ja tegelikult olid selles ainult pulgad järel. Aga selle järgi mu isa rekonstrueeris enda mudeli ja tegi tervele ansamblile pillid valmis.” Esialgu mängisid Taulid torupille oma ansamblis Torupill, kuid õige pea oli teisigi soovijaid. 1990ndatel koos rahvamuusika õitsenguga hakkas ka torupilli mängimine ja õpe Mulgimaal populaarseks muutuma. Torupille on Eestis peale Taulide teinud ka Tarmo Kivisilla ja Indrek Roosi. Väga paljudel üritustel kasutatakse torupilli nii kutsungina kui ka tantsumuusikaks. Torupill on kõlanud kõikidel Mulgi pidudel. Pilli on tutvustatud Mulgimaa laste folklooripäevadel ja suvelaagrites.
Torupilli valmistamise traditsiooni on Mulgimaal edasi antud Taulide peres. Praegu valmistab pille Johhannes Tauli pojapoeg Andrus Taul. Pille valmib aasta jooksul ligi 30.
Torupilli mängimise traditsiooni aitab edasi viia noortele torupillide õpetamine Abja ja Karksi-Nuia Muusikakoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias. Traditsiooni jätkamist soodustab lastepäevadel pillide tutvustamine ja pilliõpe pärimuslaagrites. Huvi tekitab erinevatel sündmustel pilli kasutamine ja populariseerimine. Noortele mõjub hästi ka selliste ansamblite nagu Trad Attacki kontserdid kohalikes kultuuriasutustes ja sotsiaalmeedias ning televisioonis ja raadios. Mulgimaal võib torupilli seostada Taulide perega. Vanaisa Johannes alustas ansambli Torupill juhendamisega ja nad tutvustasid Eesti torupilli Kuubal, Sri Lankal ja Jaapanis. Edaspidi on juhendanud ansamblit Ants Taul, tema tütred Anu Taul ja Triinu Taul on mõlemad muusikud, kes mängivad hästi ka torupilli.
Väga kuulus mängija on aga Trad Attacki muusik Sandra Vabarna, kes on pärit Viljandist ja ta on mänginud järgmistes koosseisudes: Horn please!, Noored Moosekandid, Da Funky Prodzekt, Akkab Tulema, Villu Veski Rütmidemüsteerium, Jazz do it, Svajata Vatra, Trosta. Torupillimäng on viimasel kümnel aastal hoogustunud. Seda on kindlasti mõjutanud rahvamuusika populaarsuse kasv ja Viljandi Pärimusmuusika Keskuse ja Viljandi Pärimusmuusika päevade populaarsus. Torupillimängu populaarsust on tõstnud ka võimalus pillimängu omandada Viljandi Kultuuriakadeemias. Tänu Cätlin Mägile on akadeemiast võrsunud päris palju noori torupillimängijaid. See on mõjutanud juba tervet põlvkonda ja praegugi on kõige aktiivsemad torupillimängijad aastates 30-40. Torupillimängu oskust saab omandada ka Mulgimaa muusikakoolides.
Torupilli mängimise vastu huvipuudust praegusel ajal märgata ei ole, kuid mängijate juurdekasvu ohustab see, et pillimeistreid on vähe ja pilli hind päris kallis, kuna see on meistri pill. Lihtsalt poest torupilli osta ei saa.
Torupilli populariseerimiseks on toetatud riiklikust toetusprogrammist „Mulgimaa kultuuriprogramm” pillide soetamist erinevatesse muusikakoolidesse ja kultuurimajadesse. Loodud on „Mulgimaa noorte rahvapilliorkester”. Torupilli on õpetatud pärimuslaagris „Mulke suvekuul.” Torupilli on võimalik õppida lisapillina Mulgimaa muusikakoolides. Ühe tähtsa sammuna on selle pilli populariseerimisel olnud ka Ando Kivibergi ja Andrus Tauli ühine projekt moodustada torupillidest sõjaväeorkester.
Jõesaar, Ivar 2016. Sõjatorupilli saamislugu: nüüd, kui Eesti torupill on astunud riigikaitseteenistusse – Reservmajor Ivar Jõesaare artikkel sõjatorupillide saamisloost Ando Kivibergi jutustuse järgi.
Eesti torupill – Veebilehekülg, mis tutvustab torupilli ning annab kontakti pillimeistriga torupilli tellimiseks.
Tamm, Mihkel 2017. Taulide lugu. Talu, kus Eesti torupill sai uue hingamise – Artikkel perekond Taulide kohta Delfi rubriigis EV 100 peret
Aja kõlad: torupill. ERR. – ETV saatesarja “Aja kõlad” torupillile pühendatud saade. Saatejuhid Ando Kiviberg ja Ants Johanson. Režissöör Georg Jegorov. ERR saadete arhiiv.
„Torupillilugu 2“ Pärimusmuusika Noodikogus
Niimuudu om: Torupill. ERR. – Tiina Rebase saatesarja “Niimuudu om” torupillide meisterdamisele ja mängimisele keskenduv osa ERR saadete arhiivis.
Teema uurimise käigus kogutud materjalide asukoht: Hillevi-Kärt Muska koostatud „Lilli küla arhiiv” – Lilli Külamajas
Facebook