Toomingavitstest korvi punumine Mulgimaal
Toomeosstest korvi punumine
Sulge
Sulge
Punutisi on läbi aegade hinnatud nende erineva kasutusotstarbe pärast. Korvipunumiseks sobivad paju-, sarapuu- ja toomingavitsad ning kuuse- ja kadakaoksad, kasutatakse ka männi-, kase-, paju- ja toomingajuuri. Punuda võib nii lõhestatud kui ümarvitstega ning nii lame kui ümarjuurtega. Toomingavitste eeliseid, näiteks paju ees: toomingas kasvab aeglasemalt ning on seega tihedam, ilmastikukindlam ja vastupidavam. Toominga puit on sitke, kannatab hästi painutamist ja on oma tugevuse kohta üsna kerge. Võrreldes pajuvitstest korvidega, on toomingavitstest punutud korvid valgemad ja peenekoelisemad. Eeliseks on ka asjaolu, et toomingaoksi saab koguda aastaringselt ja toomingat leidub kõikjal. Tavaliselt ei keela maaomanikud toomingaokste korjamist oma maalt, kuna toomingas paljuneb väga kergesti.
Tööriistadena kasutatakse peamiselt nuga, traati ja väikeseid naelu. Kuna toomingas sisaldab väga palju parkainet, tuleb kanda põlle või kaitseriiet. Lihtsamate majapidamiskorvide, näiteks kartulikorvide, vitsu ei koorita. Esinduslikuma valge korvi tarvis kooritakse vitsad toorelt ära. Valmislõigatud vitsu hoitakse suurtes kimpudes kuivas jahedas ruumis. Jämedad vitsad aetakse lõhki, vajadusel mitmeks haruks. Soovi korral võib need peene liivapaberiga üle käia.
Sellest, millise suurusega oksa kasutada, sõltub punutava korvi suurus. Punumise alustamiseks võetakse kaks sobiva jämeduse ja pikkusega toomingaoksa, koolutatakse käte vahel või põlve peal, kooritakse ja keeratakse võruks. Keppide otsad vestetakse õhemaks, asetatakse vastakuti ja kinnitatakse peene naelaga kokku. Võrud painutatakse ümmarguseks või pikerguseks, olenevalt sellest, mis kujuga korvi soovitakse. Kaks võru pannakse risti teineteise sisse, ristumiskohad kinnitatakse õhukese vitsaga. Seejärel valmistatakse võrule loogad, mis pistetakse otsapidi naastude vahele. Loogavitsad on peenemad kui võru. Looga otsad vestetakse enne naastu alla torkamist noaga peenemaks ja koolutatakse kõveraks. Kui loogad on paigas, punutakse vitsad mõlemast otsast vaheldumisi keskele kokku. Põimitud vitsad tuleb kokku tõmmata, sest kuivades tõmbuvad vitsad kokku, muidu jääks korv liiga hõre.
Tänapäeval, mil materiaalsete väärtuste loomine on enamasti mehhaniseeritud, tugineb vitspunutiste tegemine peamiselt meistri juhendamisel iseõppijate oskustele ja tööst vaba aja sisustamisele harrastustegevusena. Ajamahukuse tõttu ei ole see töö eriti tulutoov. Nii on vitspunutiste valmistamine ainsaks elatusallikaks vaid väga üksikutel meistritel. Mulgimaa toomevitstest korvipunuja on Priit Retsep, kes kannab pärandit edasi, valmistades korve igapäevaselt. Rahvasuus kutsutakse teda Korvi-Priiduks. Oma korvipunumise oskuse sai ta oma onult. Toomingavitstest korvid on valged ja peenekoelised ning leiavad tänapäeva kodudes väga kergesti kasutuse.
Korvipunumine oli 19. sajandil üldine oskus. Korvipunumise oskust on edasi antud põlvest põlve ning meistrilt õpipoisile. Seda peeti kergeks tööks ning tihti õppisidki lapsed selle karjapõlves selgeks. Korve ja muid punutisi meisterdasid ka vanemad inimesed, kes raskemaid põllutöid enam teha ei jõudnud.
1940. aastatest alates hakkas üldine vitstest korvipunumise oskus vaikselt taanduma. Suurtootmise tingimustes ei olnud vitspunutiste meisterdamine enam nii otstarbekas. Käsitöö tegemine koondus peamiselt rahvakunstimeistrite koondise UKU alla. Teadaolevalt UKU-s aga vitspunutisi ei tehtud, välja arvatud laastukorvid, mida valmistati Avinurmes. 1990. aastatest alates on vitspunutiste huviliste ring jälle kasvanud.
Vahepeal kaduma kippunud korvipunumisoskus on taas populaarseks muutunud, vitspunutistest huvitatute arv on kasvanud. Väheste tööriistade ja kergesti kättesaadavate materjalide tõttu on korvipunumise õppimine hulgaliselt poolehoidu leidnud. Huviala- ja käsitööringides osaletakse üha rohkem ja rohkem, (vana)vanematelt või vanadelt meistritelt (kunagi) omandatud teadmisi soovitakse täiendada. Punumisega tegelevad nii naised kui mehed. Korvipunumise tehniline ja materiaalne külg ei valmista ületamatuid raskusi ka lastele, noorukitele ja pensioniikka jõudnutele. Tänapäeval leidub veel üksikuid seda ala põhjalikult tundvaid meistreid. Omandatud oskus võimaldab vähesel määral ka elatist teenida.
Huviala- ja käsitööringides osalejateks on suures osas inimesed, kes soovivad küll korvipunumist õppida ja neid oskusi omandada, kuid järjepidevalt punumisega tegelema ei jääda. Pärast kursust või käsitööringi valmistatakse endale küll veel mõned punutised (korvid), kuid tänapäevane kiire elutempo ja vähene tulu, mis korvide punumisest saadakse ei võimalda punumisega püsivalt tegeleda. Kuid siiski on väga hea, et inimestel on huvi korvi punumise huviala- ja käsitööringides, sest mõnedki korvid pununud inimesed annavad oma punumise indu ja huvi edasi oma lastele.
Eesti taasiseseisvumisest alates on huviala- ja käsitööringide ning õpitubade ja laagrite, kus õpetatakse korvipunumist, populaarsus kasvanud. Selline huvi loob oskuse püsimiseks head eeldused. Korvimeistrid on avalad ning valmis oma oskusi jagama ja soovijaid juhendama. Huvilised on korvipunumise laagrid väga hästi vastu võtnud: laagris on võimalik luua head ja usaldusväärsed sidemed õpipoisi ja meistri vahel, mis on oskuste eduka edasiandmise aluseks. Korvipunumine kuulub Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli õppekavasse – rahvusliku puutöönduse eriala õpilased saavad seda ühe valikaine raames õppida.
Punutised – Ülevaade erinevatest punutistest ja töövõtetest Eesti Rahva Muuseumi kodulehel.
Toomeossest korvi punumine – Korvimeister Priit Retsep õpetab toomingaokstest korvi punuma. Video: Piret Leskova ja Aime Hunt, 2012.
Toomingas rahvapärimuses – Mall Hiiemäe ja Astrid Tuisu ülevaade toomingaga seotud uskumustest. Ilmunud: Eesti Loodus, 2010, nr 5.
Facebook