Sokujooksmine Saaremaal Haeska, Metsküla ja Randvere külas
sokku jooksma, sokku tegema, sokku käima
Sulge
Sulge
Saaremaal on paiguti tänini elujõus kristluse-eelne sokujooksmise komme: sokuks maskeerunud mees käib koos saatjatega uusaastaööl perest perre, mökitab, puksib, tantsib, soovib uueks aastaks õnne. Pererahvas pakub talle meelehead (õlut, viina, õunu, pirukaid, komme jms). Lahkudes kirjutab sokk kriidiga maja uksele uue aasta numbri. Kui eri peredest tulnud sokud teel kohtuvad, puksitakse omavahel. Vahel võib juhtuda, et puksimine läheb üle suuremaks raginaks ja jõukatsumiseks, mille käigus sokud purunevad. Täpseid andmeid selle kohta, millistes Saaremaa nurkades uusaastaööl sokku joostakse, ei ole teada. Küll aga on kindel, et näärisokku võib kohata Pihtla vallas Haeskas, Leisi vallas Metskülas ja Laimjala vallas Randveres. Oma sokk on ka igal Saaremaa vallavalitsusel.
Iga mees teeb endale soku ise vastavalt oma oskustele ja leidlikkusele. Isalt või onult saadud sokku parandatakse, kulunud osad vahetatakse välja. Näärisoku pea on tehtud puust või soku pealuust, mille küljes on kas puidust või ehtsad sokusarved ning käepärastest materjalidest silmad, kõrvad, keel ja habe. Osa materjale on aja jooksul samaks jäänud (puit, lambanahk, takk, sokusarved), osa aga muutunud. Näiteks viimastel aastakümnetel on kasutusel olnud nõukogude sõjaväevormi nööbid, õllepudeli korgid, pioneerirätt, kaabel, lambid, patareid, taskulambid, kotike-põis looga küljes, millest põrandale vett pritsida jms. Soku lõug võib lõksuda ehk olla liigutatav, suus on nahast või riidest keel. Silmad on kas nööpidest või korkidest. Pea on kinnitatud puust kepi või looga külge. Looga otsas võib olla saba, st kadakaviht. Sokul peab kindlasti olema kell, kas pea juures looga või kepi küljes, või looga teises otsas, kandja jalge vahel. Kell on vajalik selleks, et pimedas oleks kaugelt kuulda, kui sokud tulevad. Look on rihmaga üle õla või jalge vahel. Sokutegijal on seljas pahempidi pööratud kasukas, mis on vööga kinni seotud. Kuna sokuga tundide viisi lumel ja jääl ringi käies hakkab kiiresti palav, on kasuka all ainult T-särk. Peas on kas läkiläki või villane müts.
Sokud on külati erinevad, sest traditsioon on külakeskne: sokujooks toimub enamasti ainult ühe küla piires uusaastaööl. (Vahel käiakse ka kodukülast väljas, näiteks sõidetakse autoga naaberkülla.) Nii ongi Haeskas, Metskülas ja Randveres erinevusi soku maskeeringus ja tegevuses. Pihtla vallas Haeska külas, kus on 2016. aasta seisuga üks sokutegija, käivad sokuga kaasas ajaja, kes hoiab ulakaks minevat sokku vaos, pillimees ja üks-kaks saatjat ehk uusaastapoissi. Sokk käib kaablist tehtud traksidega tegijal seljas. Traksid on kinnitatud soku selgroo ehk puust kepi külge, soku pea ulatub tegija pea kohale. Selgroo tagumisse otsa on seotud väike kimp kelli, mis jäävad sokutegijal seljas oleva pahupidi pööratud kasuka varju. Kasuka krae on üles tõstetud, et sokutegija nägu oleks võimalikult vähe näha. Sokk toetub liikudes ja tantsides kõmpidele (u 50 cm puust kepid).
Laimjala vallas Randvere külas käib sokkude grupp (kolm-neli sokku, viis-kuus saatjat, keda kutsutakse samuti sokkudeks,) majast majja, kaasas ka ühe sokutegija algkooliealine poeg enda tehtud sokuga. Pärast perede külastamist kogunevad sokud ja külarahvas Laimjala kultuurimajja tantsima. Sokud tulevad sinna kokku üle Laimjala valla. Sokupea ja kell on kepi otsas, mida hoitakse käes. Kasukad on seljas vanematel meestel, nooremad on tavaliste riietega.
Leisi vallas Metskülas on 2016. aasta seisuga kaks sokutegijat. Külarahva ühine uusaastapidu toimub seltsimajas, keskööl minnakse välja küla jõulukuuse alla ilutulestikku vaatama ja üksteisele head uut aastat soovima. Platsile tuleb sokk või sokud, kes puksivad omavahel ja inimesi ning õnnitlevad neid uue aasta puhul. Seejärel minnakse koos külarahvaga (kuni 100 inimest, ka lähedalasuvatest küladest) perest perre käima. Sokupea on looga otsas, mis käib rihmaga üle õla. Soku kaela ümber on kell, looga teises otsas on kadakaviht sabaks. Sokutegijail on seljas pahupidi kasukad, käes või kaelas taskulambid. Sokud laulavad teel, repertuaaris võib olla nii „Õllepruulija” kui „Lambada”.
Sokukombe tähendus on jäänud üldiselt samaks – tuua peredele uueks aastaks õnne. Tõenäoliselt usuti varem rohkem viljakusmaagiasse, tänapäeval on olulisem uueks aastaks õnne soovimine ja meelelahutus. Metsküla näitel võib väita, et varasemast olulisemaks on muutunud soku roll külakogukonna liitjana. Kui aastavahetus peetakse kodus, ootavad eriti vanemad inimesed ja lastega pered sinna ka sokku, kes lisaks õnnesoovimisele tekitab oma puksimise ja tantsimisega nalja ning elevust.
Enamik tänastest sokutegijaist on üle 30-aastased mehed, kes käivad jätkuvalt sokku jooksmas, sest nende isad on seda teinud. Kui sokkusid ei kasutata, hoitakse neid pööningul, garaažis, lakas, aida peal jms hoiuruumis. Tõenäoliselt on Saaremaa kodudes alles palju sokkusid. Sokutegijad ei käi sokku jooksmas igal aastal, sest aastavahetus veedetakse vahel kodust eemal või eelistatakse perega kodus olemist. Enamike sokutegijate sõnul ei tea nad poisse ega noormehi oma külas, kes tahaksid sokutegemise neilt üle võtta.
Sokutegemine on peamiselt saarte ja Lääne-Eesti traditsioon, mis on pärit kristluse-eelsest ajast ning seotud talvise pööripäeva uskumuste ja rituaalidega. Sokk on viljakusmaagia kandja, kes toob majapidamisse õnne. Folklorist Ülo Tedre arvates liikus sokk algselt talvise pööripäeva ehk jõulude paiku, hiljem aastavahetuse ehk nääride paiku. Tõenäoliselt võisid saarlased kombe viia mandrile, kui töötasid seal ehitusmeeste ja kraavikaevajatena. Sokukomme on levinud ka Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Iirimaal, Ungaris, Sloveenias, Bulgaarias, Portugalis.
Sokku tegid poisid ja noormehed. Kui Mandri-Eestis käis sokk arvatavasti enamasti üksinda, siis saartel liikusid sokud mitmekesi või mitmesuguste saatjatega. Saaremaal võisid sokuga kaasas käia karjane/taltsutaja, pillimees, hani, kurg, karu.
Saaremaalt on üles tähendatud järgmisi soku õnnesoovimisloitse (Eesti Rahvaluule Arhiiv):
„Tüdrukud mehele, poisid kosja, sead sigima, kanad munema!” (Püha kihelkond)
„Head uut aastat, kallist ihulikku tervist, tarka meelt ja mõistust, sigigu sikuksed, kasugu karujaluksed, tüdrukud mehele, kanad munele, üks õuest mingu, üheksa õue tulgu!” (Kaarma kihelkond)
„Tere hommikust, näärihommikust, head õnne uie aasta vasta! Tüdrukud mehele, kanad munele, hobustel hiirud varsad, lehmadel leedid vassikad, lammastel laugid talled, sealse seitse põrsast, vanatüdrukud vastu põhituult! Erguks, erguks, erguks!” (Kaarma kihelkond)
Sokule pakkus peremees õlut, perenaine „ube” ehk pähkleid, õunu, muud magusat. Saaremaal anti sokule ka suuremaid kinke, nagu käpikud ja sokid, need riputati soku sarvede otsa. Sokk võis visata õlgi õhku, et head viljasaaki ennustada. Ta hüppas, tantsis ja kargas lõbusalt, mökitas ja määgis, tegi nalja, puksis, laulis, mängis pilli, kastis sabaks oleva viha veeämbrisse ja pritsis pererahvast, eriti lapsi ja neide. Sokk käis vahel ka külast väljas. Nõukogude ajal kasutati naaberkülas käimiseks nii mootorratast kui liinibussi.
Sokutegemise kommet on edasi antud isalt pojale, vanemalt vennalt nooremale, küla vanematelt meestelt noorematele. Isad, vanemad vennad ja külamehed õpetavad tänapäevalgi noorematele soku valmistamist ning võtavad nad sokujooksule kaasa. Näiteks Randveres käib isa ja onudega sokku jooksmas algkooliealine Robert Pihl. Metskülas aga õpetas Ando Ansperi sokku jooksma sama küla noorema mehe Arli Toompuu. Üle 40-aastased mehed käivad sokku jooksmas, sest nii on harjutud uusaastaööd veetma. Ando Ansperi ütleb, et uue aasta vastuvõtt pole õige, kui istud toas ja vaatad televiisorit. Sokujooksmine on hea võimalus toast õue minna ja end välja elada. Nooremad, alla 30-aastased mehed on teadlikud pärimuskultuuri olulisusest ja hoiavad ka sel põhjusel sokutegemise kommet alal.
Sokukombe püsimine sõltub asjaolust, kui palju inimesi on sellest teadlikud, ootavad sokku ja oskavad teda vastu võtta. Kombe elujõulisust mõjutab külade tühjenemine ja maaelanikkonna vananemine, noorte lahkumine töö, hariduse jm põhjustel mandrile ja kaugemale. Näiteks Kuressaares sokku ei joosta, seda tehakse ainult maal.
Sokutegemine on Saaremaal hääbumas. Ando Ansperi nimetab noorte meeste huvipuudust – lihtsam on sokutegemisel kaasas käia, kui seda eest vedada ja mõelda, millisesse perre järgmiseks minna ja mida teha. Meestel, kel on naine ja väikesed lapsed, pole lihtne iga uusaastaöö kodust väljas veeta. Arli Toompuu sõnul sõltub kombe jätkumine sellest, kui palju on külas talusid, kus sokku oodatakse. Mida vähem selliseid talusid on, seda kiiremini võib sokujooksmine lakata. Samuti mõjutab kombe püsimist see, kas aastavahetusel viibitakse kodu(küla)s või minnakse seda välja veetma.
MTÜ Saaremaailma üks asutajatest Merit Karise, tallinlasest saaremaalane ja Kuressaare ametikooli disainisuuna õpetaja, luges sokkude kohta etnoloog Ants Viirese koostatud „Eesti rahvakultuuri leksikonist”. Nii tärkas huvi uurida sokkusid kui maskeeringuid ja sokujooksjaid. Selgus, et komme on veel elujõus, kuid hääbumas. Sellest tulenevalt viis MTÜ aastatel 2011-2012 läbi projekti, mille raames valmistasid Kuressaare Ametikooli disainisuuna rahvusliku puutöö ja tekstiili eriala õpilased ning skulptor Elo Liiv Rahvakultuuri Keskuse toel kõigile Saaremaa valdadele sokud ja kaltsu- ning lambanaharibadest tekid. Need anti vallavanematele üle palvega rakendada sokkusid oma valdade aastavahetuse pidudel, anda jõuluvanale kaaslaseks või pakkuda tema asendajaks koolidesse ja lasteaedadesse. MTÜ on saanud tagasisidet, et aastavahetuse pidudel on kingitud sokkusid liikumas nähtud.
2015. aastal valmis MTÜ Saaremaailma eestvedamisel 30-minutiline dokumentaalfilm „Kuidas teha Saaremaal sokku”. Aastail 2013–2015 üles võetud film tutvustab uusaastaöist sokujooksu Haeskas, Metskülas ja Randveres. Filmi tegemist kajastas kohalik meedia. MTÜ üleskutsele anda teada oma külas elujõus olevast sokukombest või jagada mälestusi vastas paarkümmend inimest. Kohalik esilinastus püstitas Kuressaare kuursaali vabaõhukinos publikurekordi, filmile reageeriti elavalt ja naerupahvakutega. Loota võib, et film julgustas seniseid sokujooksjaid oma tegevust jätkama ning teisi pööningutelt vanu sokkusid üles otsima, korda tegema ja kasutusele võtma.
24. detsembril 2016. aastal näitas dokumentaalfilmi ETV. MTÜ-l on kavas panna film avalikuks vaatamiseks youtube’i, et sokujooksmise kommet võimalikult laialt tutvustada. Sokukombe kandmine Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse on samuti üks sammudest, mis aitab seda tava mõtestada ja sellele tähelepanu juhtida.
Eesti maskeerimistavad. Eesti jõuluaja sanditajad – Ülo Tedre ülevaade eesti sanditamiskommetest jõulu- ja aastavahetuse ajal. Allikas: Eesti maskeerimiskombestik. Tartu 2015. ©EKM FO 2015, Raido Kuus 2015.
Saarlased väntavad näärisokkudest dokfilmi – Kertu Kalmus tutvustab MTÜ Saaremaailm ideed jäädvustada näärisoku kombestikku ning vahendab üleskutse saarlastele anda teada praegustest sokujooksjatest ja sokujooksu mälestustest. Allikas: Saarte Hääl, 21. september 2013.
Kuressaare ametikooli õpilased valmistasid valdadele jõulusokud – Margus Muld teeb ülevaate Kuressaare ametikoolis valminud sokkude üleandmisest kohalikele vallavanematele. Allikas: ERR, 12. detsember 2011.
Saaremaal hoitakse au sees näärisoku tegemise traditsiooni – Margus Muld tutvustab Metsküla näärikombestikku. Allikas: ERR, 1. jaanuar 2014.
Saaremaal esilinastub film sokutegemisest – Anni Viskus avab sokukombestikku tutvustava filmi valmimise tagamaid. Allikas: Saarte Hääl, 8. juuli 2015.
Sünniaasta: 1972
Sünnikoht: Kuressaare
Lühitutvustus
Leisi vallas Metskülas elav Ando Ansperi on poisipõlvest alates käinud uusaastaööl sokku jooksmas. Ta on Metsküla külaseltsi juhatuse liige, laulab Karja segakooris ja ansamblis Tuhkana Tõrs, talvel suusatab ja suvel sõidab mootorrattaga.
Kontakt
Nimi: MTÜ Saaremaailm
Maakond: Saare maakond
Linn / vald: Leisi vald
Kodulehekülg: Saaremaailm facebookis
E-post: saaremaailm@gmail.com
Uusaastaööl koguneb Metsküla külarahvas seltsimajja ühisele aastavahetuspeole. Keskööks minnakse kuuse alla, kus vaadatakse ilutulestikku, juuakse šampust ja soovitakse üksteisele head uut aastat. Sinna tuleb ka lähedalasuvate külade rahvast. Ando Ansperil on seltsimajas kaasas isalt saadud sokk – puust pea looga otsas ja kasukas. Vahetult enne keskööd paneb ta kasuka pahupidi selga, võtab sokupea loogaga õlale, taskulambi kätte ja läheb kuuse alla. Sokk määgib ja mökitab, puksib kergelt külarahvast, eriti lapsi. Pärast puksimist surub ta kohalolijail kätt, soovides neile head ja õnnelikku uut aastat. Mõne aja pärast kutsub ta külarahvast endale järgnema, nimetades kaasatulijaid kitsedeks. Määgides ja kelli kolistades käiakse kõik küla talud läbi. Kõik kaasaskäijad lähevad majja sisse, mitte ainult sokk/sokud, pererahvale head uut aastat soovima. Pererahvas pakub tulijaile õlut ja viina, õunu, mandariine, komme, kooki ja pirukat.
Lisaks Ando Ansperile on külas ka teine sokk – Arli Toompuu, kelle Ansperi on sokuks välja õpetanud. Vahel lepivad nad kokku, kumb külas sokku teeb, sõltuvalt sellest, kumb neist on parajasti Metskülas.
Ansperi teeb sokku sellepärast, et see annab võimaluse uuaastaööl toast televiisori eest ära minna, elada end välja, kogeda vägevaid emotsioone ja olla väljas, st külas ja metsa vahel ringi liikumas. Kui sokujooks mõnel aastal ära jääb, on Ansperil enda sõnul kurb tunne. Kuigi ta annaks hea meelega sokuameti noorematele meestele üle, on see samas tema jaoks oluline osa uusaasta traditsioonidest ja perekondlikust järjepidevusest.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Ando Ansperi mäletab, et lapsepõlves käisid sokud kodus, tulid magamistuppa ja udjasid kadakast sabaga teki all lapsi. Kui ta suuremaks sai, võttis isa ta sokujooksmisele kaasa. Ansperi hakkas ise sokku tegema umbes 13-aastaselt. Selleks ajaks oli ta aasta-paar isaga sokujooksul kaasas käinud. Isa õpetas talle soku käitumist ja reegleid (nt et liiga palju ei möllata, liiga kõvasti ei puksita). Soku ja kasuka sai ta samuti isalt. Soku valmistamise aeg pole teada. Vastavalt vajadusele on Ansperi sokku parandanud, kulunud osad ja materjalid uutega asendanud: polsterdanud otsmikku, et puksimisel ei oleks valus, ning vahetanud nööpidest silmad õllepudelikorkide vastu. Lõua otsas on säilinud algne habemetutt.
Ajal, mil Ando Ansperi hakkas sokku jooksma, oli Metskülas neli-viis sokku. Poisid leppisid kokku, kus kokku saadakse ja edasi minnakse. Kohtudes puksiti teisest küla otsast tulnud sokkudega. Küla läbides tuli sokkudega taludest inimesi kaasa ja nii, suuremas seltskonnas, ringi liigutigi, liigutakse tänini. Taltsutajaid, pillimehi ja muid tegelasi sokuga kaasas ei käinud. Umbes 2005. aastast algab soku ringkäik koos külarahvaga Metsküla kuuse alt. Saatjaskond võib koosneda kuni 100 inimesest, kuna Metskülla tuleb ka ümberkaudsete külade rahvast.
Paar korda on Ansperi sokku ka Kuressaares teinud, kui ta oli aastavahetusel seal äial külas. Kuna sokku tehakse ainult uusaastaööl ja oma külas, siis enamasti teiste külade sokkudega kokku ei puututa. Mõnel korral on lähedalasuvast Laugu külast tulnud sokud autoga Metskülla, sest Laugu küla on väike ja saab sealsetel sokkudel kiiresti läbi käidud. 2014. aasta uusaastaööl, kui Metskülas tehti sokkudest dokumentaalfilmi, millest meedia kaudu oli avalikkus teadlik, sõitsid külla ka Karja sokud.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Ando Ansperi annaks sokutegemise rolli hea meelega mõnele nooremale mehele oma külast üle, kuid neil ei olevat selle vastu huvi. Külas on ainult üks noorem sokk, Arli Toompuu, kes poisina Andoga sokujooksul kaasas käis, temalt soku käitumist õppis ja seejärel endale ise soku tegi. Üldiselt aga on noortel lihtsam käia sokuga kaasas, kui võtta vedaja osatäitmine enda peale. Ansperi sõnul on oluline, et sokk oskaks olla seltskonna vedaja, kes otsustab, millises järjekorras pered läbi käiakse, ja hoiab ülal meeleolu. Seejuures ei tohi sokk ära langeda: peredes pakutud meeleheast nii purju jääda, et ei jõua enam külale ringi peale teha.
Ando Ansperi ütleb, et inimesed on rõõmsad ja tänulikud, kui sokk neile head uut aastat soovima tuleb, eriti rõõmustavad lapsed. Metsküla on külavanem Mati Maripuu sõnul elujõuline küla ja sokutegemise üle ollakse uhked. Seega säilib lootus, et sokukomme ka edaspidi seal elus püsib.
Fotod
Audio
Koostaja: Merit Karise (2016)
Sünniaasta: 1963
Sünnikoht: Valjala külanõukogu, Kingissepa rajoon
Lühitutvustus
Pihtla vallas Haeska külas elav Eiki Samlik tegeleb lihaveisekasvatusega, mis varem oli hobi, nüüd aga põhitöö. Eiki Samlik on Haeska külaseltsi juhatuse liige, ta on osalenud ka näiteringi tegevuses. Sokku on ta Haeskas jooksnud alates teismeeast.
Kontakt
Nimi: MTÜ Saaremaailm
Maakond: Saare maakond
Kodulehekülg: Saaremaailm facebookis
E-post: saaremaailm@gmail.com
Eiki Samlik teeb uusaastaööl Haeska külas sokku alates 1980. aastatest, käies nelja-viiekesi majast majja. Sokuga liiguvad kaasas ajaja, pillimees ja kaks saatjat ehk uusaastapoissi. Samlik on küla ainus sokk. Soku kasuka, mida ta kasutab, sai ta vanaonult. Kaablist traksidega seljas käiv sokk on naabrimehe oma, sest ise nooruses ehitatud sokk koitas ära. Naabrimehe soku restaureeris Samlik 2010. aasta paiku, asendades vanad vitstest traksid kaablitega. Kõmbid (umbes 50 cm pikkused puust kepid), millele ta käies ja tantsides toetub, teeb ta iga kord uuesti, sest need kipuvad sokujooksu ajal mõnda majja maha jääma. Soku silmadeks on sõjaväevormi nööbid, üks eestiaegne, teine nõukogudeaegne. Uus element sokumaskeeringu juures on helkur, et politseiga ütlemist ei tuleks, nagu Samlik ise põhjendab. Soku saba alla käivad kellad, mis liikudes kõlisevad.
Eiki Samliku maja asub küla keskel. Umbes poole ühe paiku läheb ta sokuna kodust välja, saab teiste meestega kokku, koos käiakse üks küla pool – neli peret – läbi. Tagasi jõudes teeb ta sokku oma kodus. Seejärel käiakse küla teine pool – kuus-seitse peret – läbi. Igas peres ollakse umbes pool tundi. Sokk möriseb, koputab kõmpidega akendele ja uksele, puksib toas pererahvast, tantsib ja soovib õnne uueks aastaks. Lahkudes kirjutab sokk kriidiga uksele uue aasta numbri. Ajajal on sarapuust pikkupidi lõhkilõigatud kepp, millega soku “selgroo” pihta lüüa, kui viimane ülekäte läheb. Pillimees mängib akordioni, mille saatel sokk peredes tüdrukuid tantsitab. Koju tagasi jõuab Eiki Samlik öösel kella kolme paiku.
Samlik jookseb sokku seetõttu, et seda on teinud tema isa ja et see on harjumuspärane uusaastaöö veetmise komme. Ta mainib ka seda, et tema abikaasa on sokujooksu suhtes leplik. Vastupidisel puhul ta tõenäoliselt sokku ei teeks.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Eiki Samliku isa oli Haeska küla sokutegija. Esialgu isa oma kodus sokku ei jooksnud, aga ema palvel hakkas ta ka oma lastele sokku tegema. Sellest ajast mäletabki Samlik sokkusid. Sokutegemiseks vajalikud teadmised ja oskused sai ta oma isalt ja küla vanematelt meestelt, kui ta nendega sokujooksul kaasas käies nägi, kuidas nad sokuna käituvad.
Haeskal on kaks osa: asundus ehk eesküla ja tagaküla ehk vana osa. Praegu tagakülas sokku pole. Samliku nooruses oli see aga küla aktiivsem osa, kus traditsioone hoiti. Seal oli kaks sokku, üks mees ja teine mängult naine, kes sokujooksul esitasid ka paaritumisrituaali. Sokkude saatjaskonnas oli nii noori kui vanu mehi. Ajajatel olid piitsad. Eeskülas, kus Samliku pere elas, oli üks sokk. Kui eesküla ja tagaküla sokud olid oma poole läbi käinud, said nad kahe külaosa piiril kokku. Seal oli õige andmine – mindi sarvipidi kokku. See oli muidugi naljaga pooleks. Tagakülas peeti oluliseks seda, et sokku ei tohtinud ära tunda. Eeskülas ei järgitud seda ei siis ega ka nüüd. Et sokk pika ringikäigu vastu peaks, olid soku all erinevad poisid. See tähendab, et ühe väsimisel pani kasuka ja soku selgroo traksidega selga järgmine poiss ja hakkas kummargil kõmpide toel ringi liikuma. Samliku nooruses käisid nad ringi umbes kümnekesi, saatjaskonnas oli ka tüdrukuid. Tol ajal käidi ka Haeskast väljas, lähedal asuvas Kõljala külas sokku tegemas. Sinna sai kord mindud ka Java külgkorviga mootorrattaga. Kõljalast tagasi Haeskasse tuldi vahel esimese hommikuse liinibussiga, lauldes ja tantsides bussis. Ühel varahommikul joosti suurest lehmalaudast läbi, lehmad olla end kettide otsas püsti ajanud ja lüpsjad kiljunud.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Haeska külas on inimesi vähemaks jäänud ja pole kellelegi sokutegemist üle anda. Eiki Samlik ütleb, et ta tahaks juba ammu, et mõni noorem mees sokutegemise üle võtaks, kuid nood ei võtvat vedu. Ta ei oska seda põhjendada, leides, et heaks sokuks saamiseks on ainult tahtmist vaja. Probleem võib olla selles, et külas ei ole olnud järjepidevat vanemate tegijatega koosjooksmist. Samlik arvab, et sokukommet ohustab ka ajastus – asjaolu, et sokujooks saab aset leida ainult uusaastaööl. Muul ajal oleks huvilisi rohkem, arvab ta.
Fotod
Audio
Koostaja: Merit Karise (2016)
Teema uurimise käigus kogutud materjalide asukoht: Saaremaa Muuseum
Facebook