Sulge
Sulge
Silmud on tänapäeval Narva jõe kalurite tulusaim püügiartikkel. Neid püütakse Narva hüdroelektrijaama paisust Soome laheni. Silmu püütakse jõe põhja paigutatud torbikutega. Narva jõgi on tänapäeval Eesti ja Venemaa vaheline piirijõgi. Eesti poolel on lubatud 15000, Vene poolel samuti 15000 torbikut. Eesti poolel paigaldatakse torbikuid Narva jõe suudmest kuni paisuni, Vene poolel jõe suudmes püügiks sobivaid tingimusi pole, püütakse üleval pool. Jões asuvast piirist peab mõlemale poole piiri 20 m torbikutest vaba vett jääma, st jõe keskel on 40 meetrit torbikutest vaba ala. Torbikuid ei tohi panna laevateele.
Püügiks tuleb taotleda ja välja osta maaeluministeeriumist püügiluba. Silmutorbikute püügiload on jaotatud kaluritele ajaloolise püügiõiguse järgi. Kalurid kasutavad seda õigust ise, rendivad välja või müüvad edasi. Ajaloolise püügiõigusega käib kaasas ka püügikoht.
Püügivahendid – silmutorbikud – valmistavad kalurid ise või lasevad need kellelgi teha, müügivõrgus neid pole. Plastiklehest lõigatakse šablooni järgi torbik välja, seejärel puuritakse sellesse augud ja õmmeldakse traadiga kokku. Torbik koosneb kahest lehtrist. Suurem on u 70-80 cm pikk, suu ümbermõõduga u 76 cm. Lehtri sabas on augud vee väljavooluks. Sisemine väiksem lehter avaneb suuremasse lehtrisse. Torbik suletakse sabas lepapuust prundiga. Silmud sisenevad torbikusse esimese lehtri avast ja jäävad lehtritevahelisse ruumi lõksu.
Silmude püük torbikutega käib tänapäeval nagu vanastigi. Piki jõekallast seotakse nöör, mille külge kinnitatakse 50 torbikuga jada. Jada viiakse paadiga risti üle jõe ja kinnitatakse ankruga jõe põhja. Torbikud asetsevad jõe põhjas 2-12 meetri sügavusel avausega mere poole, kust tulevad silmud. Torbikud on üksteisest u 60 cm kaugusel. Jadade vahemaa on kuni 10 m, olenevalt püügikohast. Tihedamalt paigutatud jadades on püük parem. Iga püügikomplekt on märgistatud püügiloa numbri ja torbikute arvuga. Märgistusi käivad kontrollimas kalandusinspektorid, kes toovad märgistamata torbikud jõest välja ja lasevad torbikutes olevad silmud jõkke tagasi. Kuni 2014. aastani võis torbikud ilma korgita püügihooaja vahepeal jõkke jätta. 2015. aastast on nõue need peale hooaega jõest välja võtta.
Silmu püütakse juulist kuni 1. märtsini, parimad silmud püütakse alates oktoobrist kuni jõe jäätumiseni. Kalurid kontrollivad torbikuid 1-2 korda nädalas. Külmas selges vees ei juhtu silmudega selle aja jooksul midagi, kuid soojas ja sogases vees võivad nad surra.
Silmud valgust ei armasta. Nad kogunevad merre jõesuudme lähedale ja pimedal tormisel ööl sisenevad jõkke. Torm viib vee jõkke, silmud kanduvad edasi vähese energiakuluga ja jõuavad nii kalurite püünistesse. Kui on täiskuu, siis silmud liiguvad vähe.
Silmude püügile mõjub teatud laineline looduslik tsükkel – mõnel aastal on neid vähem, mõnel rohkem. Hooajaga püütakse Narva jõest välja kuni 50 tonni silmu. 1000-1200 torbikuga kalur püüab keskmiselt 3-4 tonni silmu aastas. Silmud müüakse edasi suurtootjatele (OÜ Kirderand, OÜ Vitarsis), väiketootjatele ja vabaturule.
Jõesilm elab rannikumeres ja jõgedes Lääne-Euroopas Itaaliast kuni Põhja-Norrani. Narva jõgi on Eesti tähtsaim silmude kudejõgi, kust on silmu püütud sajandeid. Silmu on püütud mõrdade ja torbikutega. Mõrrad pandi ööseks madalikule ja päevaks korjati ära, kuid laial jõel ei ole see tulus. Tänapäeval enam Narva jões mõrdadega püüda ei tohi.
XX sajandi alguses on torbikutega püüki kirjeldatud järgmiselt: „Torbikutega püük toimub kogu püügiala ulatuses Narva puusillast mereni. Varemalt valmistati need kuusekoorest, nüüd aga kasetohust ja männi õhukestest lauakestest ning ka papist, mis on värnitsaga immutatud vastupidavuse suurendamiseks. Neid valmistavad kalurid ise. Torbikud seotakse nende küljes olevate „kandmete” abil ühisele „seljanöörile” 50-60 tükki, jalg vahet üksteisest. Mõlemal pool seljanööri otsas on ankur ehk „mõrraparts”, s.o kivi. Paepõhjaga jõel „torbik” ehk „toru” ei saa teisi ankruid tarvitada. Peale ankru on aga ühes seljanööri otsas „kupunöör” nii pikk, et selle otsa seotud „kupp” ehk vaias ulatub vee peale ujuma ja tähistab püüniste asukohta ja algust. Iga peremees tarvitab kupuvaia eraldamiseks eri kupumärki ehk „kleimat”. Nii näiteks kalur Joh. Nõmm ja tema vennad tähistavad omad püünised märgiga H I, H II, H III – kolm venda, täht H on vene keeles, mis eesti keeles on N(õmm). Neid lõigatakse noaga väiksemalegi püünise puuosale. Enamikus värvivad igaüks eri värviga „kupu” otsa ühe jala pikkuselt või keskelt jne. Püüdma minnakse kahe-mehe paadiga, milles üks „rait” (60 tk. torbikuid ühel seljanööril). Üks kalur, „sõudja”, sõuab paadiga risti üle jõe, kuid arvestades Narva jõe „käredat” voolu, paat kaldub kiirelt voolu suunda, mispärast peab teine kalur, „viskaja”, kiirelt torbikuid jõkke tõstma või viskama.” (Pruuli 2013)
Kalurid on oma torbikuid ikka ise valmistanud. Lisaks kuusekoorele, männilaastudele, kasetohule ja papile on torbikuid tehtud puust ja plastikust. Katsetati ka plekist torbikutega, kuid need osutusid liiga raskeks. Puust ja männilaastudest torbikutel oli sisemine lehter tehtud kasetohust. Kolhoosi ajal maksti kaluritele torbikute valmistamise eest ja iga kalur kasutas oma torbikuid. Kaluritel olid ka neile kinnistatud paadid, mille eest nad ise hoolt kandsid.
Kolhoos jagas kaluritele nn püügilube torbikute arvuna, olid olemas ka abipüüdjad, põhiliselt veterankalurid. Kolhoosi antud püügiload läksid majandi likvideerimise järel sujuvalt ajalooliseks püügiõiguseks üle. Heiki Kranichi juhitud keskkonnaministeerium (1999-2003) müüs püügilube oksjonil, võttes ajaloolise püügiõigusega kaluritelt 5-10% võrra lubasid vähemaks. Nii tekkis püügiõigusi kokku ostnud vahendajaid ja 50-100 torbikuga püügiõigusega silmupüüdjaid. Kalatöötlemise ettevõtted ja vahendajad ise oma püügiõigusi tavaliselt ei kasuta, vaid rendivad need kaluritele välja. Vahendajad on valmis oma püügiõigusi ka kallilt edasi müüma. Väikepüüdjad häirivad elukutselisi kalureid, sest jõkke tahetakse viia ikka rohkem torbikuid. Neid salatorbikuid käivadki inspektorid ära korjamas. On jõeäärseid kaluriperesid, kellel püügiõigus ja püügikohad pärinevad XX sajandi algusest.
Nõukogude ajal töötas kaks kaluribrigaadi Narva-Jõesuus, üks Narvas. Jões võis püüda kokku 15000 torbikuga. Venemaa pool oli lubatud 22000 torbikut. Kõik silmud anti artelli. Kalur võis panni jagu silmu koju kaasa võtta. Tegelikult oli silmu kalurite kaudu rohkem liikvel. Artellist sai hiljem kalurikolhoos Oktoober, sellest OÜ Viru Rand osakond ja sellest omakorda OÜ Kirderand, mis valmistab silmu- ja kalakonserve. Eesti taasiseseisvumise järel hakkasid kalurid iseseisvateks ettevõtjateks. Suurimad silmu kokkuostjad on OÜ Kirderand ja OÜ Vitarsis, kes ise püügiga ei tegele, kuid omavad püügilube, mille alusel kalurid neile püüavad.
Silmupüük on rannakalurite päritav oskus, mis antakse isalt poegadele või teistele sugulastele edasi. Ajaloolise püügiõiguse järgi on rannakaluril õigus teatud arvule silmutorbikutele, millega ta võib ise püüda, mida võib välja rentida või edasi müüa. Koos püügiõigusega on kinnistunud püügikohad. Püügiluba tuleb igal aastal maaeluministeeriumis vormistada ja välja osta. Püügivahendid tehakse ise. Neid võib ka kelleltki tellida, kuid müügis neid ei ole. Nii kaua, kui on jões silmu ja silmutoodetele turgu, kandub püügioskus edasi. Silmude püük on kõige tasuvam rannakaluri tegevus.
1. Rannakaluri töö on hooajaline, lisaks füüsiliselt raske ning eeldab isiklike püügivahendite ja paadi olemasolu. Tegema peab kaluri- ja väikelaevajuhieksami, välja tuleb osta püügiload. Püütud saagi kohta tuleb kohe teha aruanne maaeluministeeriumile. Silmupüügi oskuste edasiandmine võib katkeda, sest noored ei ole füüsilisest tööst ja aruandlusest eriti huvitatud, hooajalisus ei taga stabiilset sissetulekut.
2. Piirijõe loodusvarude kasutamine eeldab tihedat piiriülest koostööd ja infovahetust, mis praegu Narva jõel on puudulik. Mõned kalurid kahtlevad, kas Vene poolel on püügikontroll sama tõhus kui Eestis.
3. Jää ja torm lõhuvad püügivahendeid.
4. Nõuetekohaselt märgistatud torbikud võidakse kurikaelte poolt tühjaks varastada.
5. Salapüük, st loata torbikutega püük, vähendab ametlike püüdjate saaki. Mitmed Narva-Jõesuu töötud elatuvad mitteametlikust silmupüügist. Jõesuudmest kaugemal Vaivara valla piires võib päevasel ajal vargust esineda, kui torbikute omanikke pole silmapiiril.
6. Kaluritööd sätestav seadusandlus on kohati ülereguleeritud. Lähtutud on kontrollijate mugavusest, mitte kalapüügi looduslikest iseärasustest.
1. Rannakalurid saavad taotleda Euroopa Kalandusfondist toetusi, mis on abiks investeeringute tegemisel.
2. Piirivalvekordoni asukoht Narva jõe suudmes vähendab ametlikest märgistatud torbikutest varguste võimalusi, sest öösel ei tohi jõele minna ja jõge valgustatakse kordoni ümbruses prožektoritega.
3. Kalandusinspektorid korjavad märgistamata torbikud jõest ära. See suurendab ametlike püüdjate võimalusi saada suuremat saaki.
Kuidas silmu on püütud – Oskar Looritsa kirjeldus silmude püügist raamatus “Endis-Eesti elu-olu” (1939).
Väljavõte raamatust „Hoiualadega jõed Virumaal 2. Narva jõgi” (2011, koost Anne-Ly Feršel ja Eva-Liis Tuvi), lk 45-46.
Silmude püügist ja valmistamisest – Väljavõte Tiiu Toomi raamatust “Narva-Jõesuu maitsed” (2011), lk 31-45.
Silmupüügist Narva jõel – ERA II 258, 12/51 < Narva – Meinhard Särg < Joosep Nõmm, s. 1869, Edgar Lätt, s. 1908, Arkadi Juga (1939). Allikas: Oskar Loorits 1939 “Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust”. Tallinn: Kultuurikoondis. E-versioon EKM FO 2001.
Silmude püük – Silmude püügist Narva jõel, selgitusi jagab Sergei Gordejev. Salvestatud 2013. aastal, monteeritud 2015. aastal. Autor: Bruno Uustal.
Eesti vete kalu: jõesilm – Ralf Mae artikkel jõesilmust ja tema eluviisist ajakirjas Kalastaja, nr 22, 2001.a.
Jõesilm – Jõesilmu ja tema eluviisi kirjeldus. Allikas: Vikipeedia.
Haabjaga piirijõel – Tiit Pruuli kirjutab paadimatkast Narva jõel, sh silmupüügist ajakirjas GO reisiajakiri, nr 3, 2014, 76-77.
Sünniaasta: 1956
Sünnikoht: Venemaa, Laadoga linn
Teenistuskäik
Peale armeeteenistust töötas Aleksandr Ivanov 10 kuud Narva Autobaasis autojuhina, sealt läks ta kalurikolhoosi „Oktoober” kaluriks. 35 aastat töötas ta kalurina. Pensionil olles nõustab Aleksandr vabatahtlikuna poja firmas OÜ Worldpoint kala- ja silmupüüki.
Lühitutvustus
1958. aastal tuli Aleksandr Ivanovi perekond Laadoga äärest Narva-Jõesuusse elama. Isa töötas kalurina.
Silmupüük on Aleksandr Ivanovi ja tema pere jaoks nii elatusallikas kui eluviis. Aleksandr Ivanov on töötanud 35 aastat kalurina. Praegu on ta pensionil, kuid tegutseb poja väikefirmas OÜ Worldpoint nõustajana. Firma tegeleb rannapüügiga – kevadel püütakse meritinti ja räime, alates 1. juulist võib püüda silmu. Lepingu alusel kasutavad nad OÜ Kirderand püügiõigust 600 silmutorbikule. Oma firma püügiõigus on 450 torbikule. Saagi müüvad nad OÜ-le Kirderand. Kaluriteks on sugulased – väimees ja poeg. Nende silmude püügikoht 20 jadaga asub Narva jõe suudmes piirivalvekordoni lähedal kuni 14 meetri sügavusel. Püügivahendid teevad nad ise plastikust, varem tegid männist. Torbiku pikkus kuni 70-80 cm, lehtri ümbermõõt 76 cm. Sabas olev kork valmistatakse lepapuust. Aastas püüavad nad 3-4 tonni silmu. Üle poole firma tulust tuleb silmudest. Kala- ja silmupüük annab peredele sissetuleku.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Aleksandr Ivanov hakkas kalapüügiga tegelema, sest ta on pärit kalurite perekonnast. Silmupüügi oskused omandas Aleksander Narva-Jõesuus oma isalt, kes oli kalurikolhoosis brigadir. Isa võttis juba 10-11-aastase poja abiks silmutorbikuid vette laskma. Samuti tegi Aleksander mõrdadele korke ja aitas parandada tol ajal kasutusel olnud puulaastudest torbikuid.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Narva-Jõesuu elanikud on läbi aegade kala püüdnud. Noored õpetatakse välja vanematega koos tööd tehes. Nii on ka Aleksandr Ivanov silmupüügi oskused oma noortele sugulastele – pojale ja väimehele – edasi andnud. Poeg hakkas püügil kaasas käima juba keskkooli ajal – jõel silmupüügil ja merel räimepüügil. Nii kaua, kui jätkub jões silmu ja silmutoodetele on turgu, kestab silmupüük Narva jõel edasi. Narva-Jõesuus tunnevad kõik kalurid üksteist. Noori kalapüügiga alustajaid on aga vähe.
Müük: Silmud müüakse OÜ-le Kirderand.
Muu: Silmupüük kestab 1. juulist kuni 1. märtsini.
Koostaja: Tiiu Toom (2015)
Sünniaasta: 1971
Sünnikoht: Narva
Teenistuskäik
Narva-Jõesuus asunud rahvusvaheline puhkekeskus Noorus – kokk.
Narva hotell Vanalinn – kokk.
Narva-Jõesuus asunud sanatoorium Põhjarannik – kokk.
Narva ja Narva-Jõesuu baarides baarmen.
Sillamäe Silport – kütuseinspektor.
Kalur alates 2002. aastast. Püügivahendid: 100 võrku, 162 silmutorbikut, 2 mootorpaati.
FIE alates 2008. aastast: kala- ja silmupüük, kala- ja silmukonservide tootmine koduköögis.
2012 – loodud kalatöötlemistsehh, veterinaar- ja toiduameti tunnustus, silmu- ja kalakonservide tootmine ja müük.
2014 – tsehhi laiendus, kala- ja silmukonservide tootmine ja müük.
2014 – kalandusturism, 5 sõudepaadi ja kalastusvahendite laenutus, kalatoidud.
Lühitutvustus
Sergei Gordejev on kalur, kalakonservide tootja ja kalandusturismi arendaja. Toodangut müüb ta otse tellijatele ja kaupluste kaudu. Nakkevõrkudega püüab ta meritinti, lõhet, koha, ahvenat, silmutorbikutega silmu. Sergei kalatöötlemistsehhis valmistatakse röstitud ja suitsutatud silmu vaakumpakendis, röstitud marineeritud silmu- ja meritindikonserve purkides, suitsutatud ja marineeritud tuura purkides. Elusat tuura ostab ta Narva kalakasvandusest ja peab neid jões sumbas. MTÜ Narva-Jõesuu Kaluritalus pakub Sergei sõudepaatide ja kalapüügivahendite laenutamise võimalust ja kalatoite. Narva-Jõesuu kaluritepäeval keedab ta kalasupi, silmufestivalil aga silmusuppi. Aktiivse inimesena osaleb Sergei Gordejev MTÜ Virumaa Rannakalurite Ühingu töös ja võtab sõna linna arengu ning kalandusalastes arutlustes.
Kontakt
Nimi: Sergei Gordejev
Maakond: Ida-Viru maakond
Linn / vald: Narva-Jõesuu
Kodulehekülg: www.kaluritalu.ee
Kalandus koos kala- ning silmutoitude valmistamisega on Sergei Gordejevi elustiili osa ja elatusallikas. Alguses valmistas Sergei enda püütud silmudest silmukonserve koduköögis emalt saadud traditsioonilise kohaliku retsepti järgi. Seejärel võttis ta linnalt endise garaaži ruumid rendile ja tegi kahes ruumis Euroopa Kalandusfondi projektitoetusega remondi, luues nii külmruumi kala töötlemiseks ja köögi konservide tootmiseks. Sergei taotles veterinaar- ja toiduametilt oma kalatsehhile tunnustuse ning hakkas seal meretindi- ja silmukonserve tootma.
Järgmise etapina laiendas ta kalatsehhi teisele korrusele, kasutades jälle EKF toetust, omafinantseeringu kattis pangalaenuga. Toodete sortiment kasvas: lisandusid suitsutatud ja vaakumpakendis tooted. Laienes ka ostjate ring: restoranid, baarid, kohvikud, ettevõtted ja eraisikud. Sergei avas müügipunkti Narva Prismas ja Tallinnas Lasnamäe Maksimarketis.
Linnalt rendile võetud jõeäärsel krundil pakub Sergei külastajatele aktiivse puhkuse veetmise võimalust: paadilaenutust, õngega kala püüdmist. Soovi korral saavad külastajad ka kalasupi ise valmis keeta.
Kalatooteid toodab Sergei FIEna. Sealt tuleb tema peamine sissetulek. Tootmise laienedes ja toitlustusteenust pakkudes võtab ta tööle hooajaliselt töötajaid – suvel toitlustusteenindaja, kalapüügi- ja silmuhooajal abilise röstima. Sergei kodusel toidulaual silmud erilist rolli ei mängi, sest ta on neist küllastunud.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Kala- ja silmupüük kuulub rannarahva elustiili juurde. Rannaäärsed inimesed oskavad silmutoite teha, nii ka Sergei Gordejevi pere. Sergei jälgis lapsena huviga, kuidas ta ema silmu sisse tegi, kuidas kalurite juures ja kodus silmu röstiti. Silmu söödi kodus pidupäevadel. Aastaks tehti umbes 20 purki konservi.
Kui kokaks õppinud Sergei hakkas FIEna 2008. aastal silmukonserve tootma, töötas ta traditsiooniliste retseptide järgi välja oma retseptid. Ta on katsetanud ja välja mõelnud ka teisi uusi retsepte, nii sündisid näiteks tuurakonservid. Narva-Jõesuu elanikuna tunneb Sergei nii kohalike kalurite elu-olu kui ka teiste kalatöötlejate toodangut. Oma tooteid peab ta delikatessiks, mida masstoodanguks suurendada ei kavatse.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Sergei Gordejev võtab hooajaliselt tööle töötajaid, keda õpetab ka välja. Oma naist ja lapsi ta tootmisega ei koorma. Teadmisi-oskusi antakse edasi praktilise töö käigus. Sergei leiab, et silmu röstimise ja marineerimise oskuse edasiandmine on vajalik, et säiliks järjepidevus ja et inimestel oleks võimalik end elatada. Narva-Jõesuus on meestel üheks võimaluseks silmude püük ja konserveerimine.
Püügilubade vähesus ei võimalda Sergeil rohkem silmu püüda. Vajadusel ostab ta teistelt kaluritelt silmu sisse, kuid siis läheb konservide omahind kallimaks. Seetõttu napib raha, et kedagi alaliselt tööl hoida.
Esinemine: Telesaadetes silmu- ja kalatoitude valmistamine.
Müük: Konservide müük aastaringselt: restoranid, baarid, ettevõtted, eraisikud, kaubandusvõrk.
Tootmine/valmistamine: Kala ja silmu püüdmine ja konservide valmistamine vastavalt hooajale.
Turism: Suvehooajal kohalikele puhkajatele ja turistidele sõudepaatide ja kalastustarvikute laenutamine, kalatoitude valmistamine, Narva-Jõesuu üritustel väliköögis kala- ja silmusupi keetmine.
Fotod
Internetiallikad
Meie inimesed: Sergei – ETV saatesari „Meie inimesed“ kajastab Sergei Gordejevi silmude püüki, röstimist jt tegemisi. Salvestatud 2015. aasta suvel-sügisel. Allikas: ERR.
Jaz portiv jedõ. Eesti. Saaremaa – Vene telekanal Rossija 2 kulinaarsete reiside saate „Jaz portiv jedõ“ juht Viktor Gontšarenko Narva-Jõesuus Sergei Gordejeviga silmu püüdmas ja röstimas. Saateminutid 10,18-18,14. Salvestatud 2014. aasta septembris. Allikas: Rossija 2.
Silmude marineerimine – Silmude puhastamine, küpsetamine ja marineerimine Sergei Gordejevi kalatsehhis. Autor: Bruno Uustal, 2013. Monteeritud 2015. aastal. Allikas: Youtube.
Koostaja: Tiiu Toom (2015)
Facebook