Seto suursõle valmistamine ja kandmine

Seto naist enne kuuled, kui näed. See on vana ütlemine, tõsi tänapäevalgi. Seto ehted on erilisel kohal Eestimaa etnograafiliste ehete seas mitmel põhjusel. Üks asi on nende rohkus ja mitmekesisus, teine asi – nad on semantilist tähendust kandvad ehted. Vanasti öeldi ehete järgi ära, kas tegemist on neiu, nooriku, abielunaise või vanaemaga. Sõlg on seto ehetes väga väärikal kohal, nimelt on tal olnud tähendus kui elu edasiandva ea tunnusmärk. Sõle sai noor naine pulmade ajal pärast esimest mehega veedetud ööd. Sõle saamisest räägitakse mitut moodi: neid on teadaolevalt pärandatud emalt tütrele, kuid võis olla ka pojanaisele või tellis peigmees oma pruudile. (Kirme, 1986) Sõlg on kujunenud üheks seto kultuuri kandvamaks märgiks.
Tänapäeval kannavad sõlge seto rõivastega peale fertiilses eas abielunaiste ka vanaemaseisuses või vallalised naised ja vanemad neiudki. Sõlg on seto hõbeehete keskne osa ja üks seto kultuuri põhilistest märkidest. Kui näiteks seto koor rõivis esineb, teatakse küsida, miks pole sõlge kõigil lauljatel. Siiski konservatiivsemad traditsiooni kandjad püüavad lähtuda ikka tavadest. Sõlge ei kanta muidu, vaid seto rõivakomplekti juures. Seda nimelt tehnilistel põhjustel kinnitusviisi tõttu – sõlenõel tuleb torgata läbi hamelõhiku servade ja see võiks rebida katki mõne muu tänapäevase riietuseseme. Muid seto ehteid sobitatakse pidulike rõivaste juurde küll.

Sõlg saadakse päranduseks, kuid ostetakse ka antikvariaadist või tellitakse meistrilt. Tänapäeval tellitakse sõlgi mitmesugustel põhjustel: isa tellib tütrele pulmadeks või koolilõpetamise puhul, kosilane tellib mõrsjale pulmadeks, vanaema lapselapsele, jõukam keskealine naine endale. Sõlg ja saapad on olnud vanasti, kui rõivaste kandmise traditsioon oli elav, esemed, mida laenati näiteks pulma minekuks, ja mille laenamise eest tuli tasuda tööga.

Sõlg on ka tänapäeva kandja jaoks väga väekas ehe. Sõlel on lugu, mis väljendab seost kandjaga. See võib olla pärandamise lugu, aga ka ostmise, tellimise, selleks raha kogumise lugu.

Sõle kandmise kohtadeks on kujunenud ühelt poolt pidulikud sündmused, nagu Kuningriigipäev, pulmad, kirmased, pidulikud vastuvõtud maakonna või riigi tasandil, laulupeod, samuti ka laulukooride esinemised külalistele.
Sõlge tajutakse ka praegusel ajal kui maagilist suguvõsa pärimuse talletajat, kaitsjat. Leidub neid, kes veel tervendamisel temast jõudu või väge ammutavad. On säilinud tava talsipühade ja lihavõttepüha hommikul veega, kus hõbeehted ja sõlg sees, silmi pesta, et silmad nägijad püsiksid.

Sõle materjal on läbi aegade olnud hõbe. Ehtemeistri juurde on tuldud mõned korrad ettepanekuga teha sõlg mingist muust metallist ja pärast hõbetada, kuid see pole otstarbekas. Hõbedal näeb käsitsi tehtud graveering hea välja. Vesteldes soome-ugri hõimurahvaste traditsiooniliste ehete kandjatega, kinnitavad nad kui ühest suust, et hõbe on nende jaoks kõige olulisem metall. Petseri poole peal elavate vanade setode käest on Evar Riitsaar kuulnud, et setod ei kandnud kulda, vaid ikka hõbedat, et eristuda venelastest.

Seto ateljee galerii kogudes on ka nõukogude ajal melhiorist tehtud suurem sõlg, niisamuti plekist väiksem kuhiksõlg, millega tantsiti Tartu Ülikooli rahvatantsuansamblis 8ondatel aastatel. Samuti on sõlg, mille mees tegi oma naisele plekikausist, kinnituseks taga kaks haaknõela. Nõukogudeaegsete sõlgede kinnitamiseks hakati kasutama pikka tagumist nõela. Tänapäevased sõled valmistatakse ikka traditsioonilise kinnitusega.

Sõlgedele graveeritud märkidel on omad kaanonid. Kuigivõrd erinevad Tartu, Viljandi, Petseri meistrite tööd. Klassikalisel variandil näeb see välja nii: üleval, sõle suu kohal on sõlel kroon, sõlesuu all kas kahe peaga kotkas (ilmalind, hiljem tsaariaegne sümboolika) või päikeseratas (vanematel), kahel pool külgedel rosetid ühesuguse ornamendiga – mehe ja naise kaitsemärk. Vahepealne pind on kaetud väänleva taimornamendiga. Juba vanemast ajast esineb ka vallatuid sõlekujunduse nüansse – kotka asemel on graveeritud kaamel, lillede vahel on madu jne. (Kirme, Kaalu 1986) Uuemal ajal arutab meister koos tellijaga ajaloolisi sõlgi ning meistri loomingut üle vaadates, millised mustrid konkreetselt tellitavale sõlele tulevad. Kanoonilised elemendid jäävad, kuid varieeruvad tublisti.

Kaalu Kirme ,,Eesti rahvapärased ehted” annab ulatusliku ülevaate sõlgedest. Eesti kõige monumentaalsemad sõled – suured seto kuhiksõled pole ainult ulatusliku läbimõõduga, vaid ka järsult tõusva sõlekuhikuga, mille kõrgus (Eestis valmistatud eksemplaridel) on isegi üle 12 sentimeetri. Seto suursõlg oli seto naise ehtekomplekti dominant, mille ümber keerlesid keed. Seto keed pidid tantsu või muu liikumise juures kilisema vastu suurt sõlge. Seda heliefekti peeti väga oluliseks ning varasemate eesti ehete kõlarõngastele mõeldes võib siin oletada algseid maagilisi taotlusi. Arengulooliselt seto ketid vaheldusid, suur sõlg jäi aga püsima, kasvades vähehaaval nii kõrgemaks kui laiemaks.

Enne 19. saj algust seto sõlgede kohta andmeid ei ole. Üks varasemaid on Lätis Jelgava Muuseumis säilitatav sõlg, millel Võrus tegutsenud meistri Martin Rincki meistrimärk.

Aastatest 1808–1817 pärineb Tartu meistri Johann Gustav Loefströmi kuhiksõlg, mis asub Peterburis Venemaa Etnograafiamuuseumis. Teada on Tartu meistrid Joann Heinrich Orenius, Carl Friedrich Luetten, Hans Diedrich Hermann. Nende valmistatud sõlgi on märkide järgi aastaist 1818–1827.
Alates 1840 hakkas seto sõlge valmistavate meistrite hulk kasvama. Lisaks Tartu meistreile H.D. Hermannile, C. F. Luettenile, E. Brockhusenile, Carlos Oreniusele ja Robert Hermannile valmistasid seto sõlgi ka Võru kullassepad A. J. Blomerius, A. Blomerius, F. A. Hausmann, Viljandi meister J. Eberhardt, Valga meister J. J. Vogl ja Põltsamaa meister D.W. Peterson.

Aastal 1853 sai Tartus meistriks Robert Hermann, kes saavutas 1870. aastaiks Tartu kullasseppade hulgas seto sõlgede tootmise monopoolse seisundi. Tema ja 1886. aastal ta töökoja üle võtnud poja Gottlieb Dietrich Hermanni toodangust on teada 111 seto kuhiksõlge, tegelikult valmistati neid kordades enam. See tingis ka teatava šabloonsuse ornamentide valikul – kroon, kroonukull, rosetid – nende ümber väänlev taimornament.

19. sajandi lõpul hakkasid Petseris ja seto külades töötavad sõlemeistrid üha agaramalt tegutsema. Seto ehete uurija Mare Piho on kindlaks teinud viie selleaegse Setomaa sõlemeistri nimed: Fjodor ja Ivan Kozlov, Ivan Moskvin ja Vassili Nemtsov, kes töötasid Petseris, viies – Vassjo Luik aga Kolovinas (Piho, 1992: 80). Leiuandmete järgi töötas Petseris ka meister OC, kelle kohta ühe tema sõle omanik Setomaal on väitnud, et see meister olevat tegutsenud aastail 1840–1850. Ühel meistrimärgiga OPT märgistatud seto sõlel leiduva Vene proovitempli järgi tegutses 19. sajandi vahetusel Petseris.