Sulge
Sulge
Kunagises õitsvas sepatööde piirkonnas Raplamaal Valtus tegutseb kaks sepikoda teine teisel pool teed. Mõlemad sepikojad hoiavad elus traditsioonilisi seppade töövõtteid luues tavapäraste esemete kõrval ka täiesti uusi tooteid. Kuigi tänastel seppadel on võimalus oskused omandada koolis, nt Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis, on suur osa sepaharidusest siiski saadud praktilise töö käigus kogemusi hankides ja teistelt seppadelt õppides.
Põhiline sepatöö puhul – metalli, tule ja inimese käe koostöö – on aastasadade vältel jäänud muutumatuks, nagu ka suurelt jaolt sepikoja sisustus. Tehnoloogia areng on toonud sepikodadesse siiski moodsamaid tulekoldeid ja töövahendeid, mis hõlbustavad töö tegemist. Kui varem vajas sepp abiliseks lõõtsatõmbajat või pealelööjat, siis nüüd teevad need tööd ära masinad, näiteks suruõhuvasar, mis on kaasaegse sepikoja üks vajalikumaid seadeldisi.
Peamine erinevus võrreldes varasema ajaga on sepatöö muutumine eksklusiivseks käsitöövaldkonnaks, mis ei baseeru enam praktilistel vajadustel, vaid loomingulisusel. Enam ei ole vaja teha tööriistu, vikateid, konksusid, vankreid, rautada hobuseid (seda teevad nüüd hobusekasvatajad ise), valmistada masinaid jne. Neid asju saab tööstuslikult toota ja poest osta. Tänaste seppade toodang on dekoratiivset laadi, kallis, eksklusiivne ja pigem silmailuks kui eluliselt vajalik.
Sepatöö juures on praegu kõige suuremaks kuluks tööjõud. Raud ise moodustab kuludest väga väikse osa. Varasematel aegadel aga oli raud kallis ning sellega käidi kokkuhoidlikult ringi. Tööriistad olid lihtsad ning säästlikult valmistatud. Nii kasutati suuremate esemete jaoks raua kihiti kokkukeetmist, neetimist, mida praegu enam keegi ei teeks. Tänapäeval on kasutusel palju erinevaid tehnikaid ning masinaid.
Valtu sepad on oma töödega au sees nii Raplamaal kui kaugemal. Aktiivselt tegutsevaid seppi on neli. Lisaks nendele ja Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli õpilastele on Raplamaal mitmeid inimesi, kes tegelevad sepatööga hobikorras. Kodudes olevaid sepiseid väärtustatakse ning stiilse kingituse leidmiseks pöördutakse ikka sepa poole. Üsna palju tellitakse tooteid sepikodades kohapeal. Sepatöid saab näha ja osta ka laatadel ja erinevates käsitöökauplustes. Kalli ja väärika käsitööna kasutatakse sepiseid kingitusteks ja meeneteks. Paljudel laatadel on antud külastajale võimalus ka ise naela või muu pisieseme valmistamist katsetada.
Sepatööoskus oli tänase Raplamaa aladel nagu ka mujal Eestis laialt levinud. Keskuseks kujunes ajaloolise Harjumaa Rapla kihelkonna Valtu piirkond. 19. sajandi lõpust 20. sajandi keskpaigani oskas pea iga sealne taluperemees sepatööd ning taluõuel oli sepapada. Piirkonna üheks oluliseks sissetulekuallikaks olid hobuvankrid, mida valmistati igas talus. Suurtes taludes toodeti vankreid põlluharimise kui põhitöö kõrvalt, kasutati ka palgalisi abilisi. Väiksemates, vähese põllumaaga taludes ja nn saunikutel oli see tihtipeale ainus aastaringne elatusallikas, kogu vanker tehti enamasti ise. Talvel tehti toas puutööd, muul ajal sepatööd. Toimis ka koostöö puuseppade ja seppade vahel, nii et üks tegi puuosad, teine aga raudosad ning rautamistööd.
Vankrite valmistamine sai hoo sisse ilmselt 18. sajandi keskpaigas, kui hakati laiemalt kasutama rautatud vankreid. Massiliselt hakati neid tegema ning müüma 19.-20. sajandi vahetusel nii ümbruskonna laatadel kui ka kaugemal – Keilas, Viljandis, Paides, Pärnus, kuhu oli lihtne rongiga minna. Põhitoodanguks olid töövankrid, vähem valmistati sõiduvankreid, regesid ja saane. Ühe vankri hind 1920. aastatel olevat olnud 10 krooni, selle eest sai osta lehma. Täideti ka üksikuid tellimusi, mis tulid kohalikelt taludelt ja mõisatelt.
1920.-30. aastatel tegeles Valtu kandis vankrite valmistamisega ligi 80 vankrimeistrit, neist 20 Saunakülas, 30 Kumma külas, 12 Kaereperes, 6 Valtu Nurme külas, 11 Põrsaku külas. Rapla kihelkonna põllumajandus- ja käsitöönäitusel 1929. aastal olid väljas saare- või kasepuust valmistatud raudtelgedega vankrid Noti talust Valtu-Nurmest, Männiku talust Kaereperes, Pohla talust Kumma külast. Piirkonna kogutoodanguks 1920.-30. aastatel hinnati 1000 vankrit aastas. Üks tuntuimaid vankrimeistreid oli olnud Noti Aadu (Pikhof) Valtu-Nurmest, kes külajuttude kohaselt suutis aastas valmistada 100 vankrit. Vankrimeistrite keskmine toodang oli 20 vankrit aastas.
Pärast II maailmasõda Valtu sepad enam müügi tarbeks sepistada ei võinud ning neid sunniti artellidesse koonduma. Artellides aga mindi järk-järgult üle tööstuslikule tootmisele. Seppade põhitööks jäi tööriistade parandamine. Kuna traditsiooniliste seppade järele enam vajadust polnud, jäi soiku ka isalt pojale teadmiste vahendamine. Vanad sepad surid, ilma et keegi oleks nende teadmiste talletamist vajalikuks pidanud.
Kui talupere pidi veel kõik vajaliku omaenda kätega tootma, oli loomulik, et peremees ka sepatöid ise teha oskas. Oskused anti edasi isalt pojale. Tänapäeval on selline järjepidevus katkenud. Küll aga on Raplamaal igas külas veel talu, mille hoonete hulgas on sepikoda või mälestus kunagisest sepikojast. Valtu piirkonnas on sepikodasid olnud pea igas talus. Tänaseks on töökorras neist kaks-kolm. Seda arvestades võime rõõmustada olukorra üle, et Raplamaa kaks aktiivsemat sepapada on sattunud taas Valtu piirkonda tegutsema. Kõige otsesemaks kohaliku järjepidevuse kandjaks võib lugeda Liisimari Randjärve, kes on sepatööd õppinud küll Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis, kuid sepistab esiisade sepikojas.
Sepatöö eriala avati Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis 2001. aastal. Valtu piirkonna sepikojad on sealsete õpilaste praktikakohaks. Sepakunsti saab õppida ka Eesti Kunstiakadeemias ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias ning kaasaegsetes sepikodades töötades praktiseerides.
Sepatöö pakub huvi nii meestele kui naistele. Sepatööd õppima suunduvatel inimestel on üldjuhul kunstiannet. On ju sepis tänapäeval nii kunst kui ka käsitöö. Kuna töö on siiski raske, ei ole kõik õppurid alati sepana tööle jäänud. Sepiste suhteliselt kõrge hinna tõttu on ostjate hulk piiratud. Ilmselt ka seetõttu on seppadena tuntud oma ala parimad meistrid, kes tänu töö heale kvaliteedile on konkurentsis püsima jäänud.
Nagu teiste käsitööliikide puhul, on ohuks raske majanduslik olukord, kus sepiste ostjaid jääb väheks ja sepad peavad elatusallikaks valima mõne muu ala. Valdkonna hääbumiseni võib viia ka noorte huviliste puudumine ja koolides eriala sulgemine.
Eesti Vabariigi taasloomise ajal elustati mitmeid suikunud käsitöövaldkondi, taastati enne teist maailmasõda tegutsenud seltse. Nii on ka sepatöö Eestis, sh Raplamaal, taas märgatavalt kanda kinnitanud. Näiteks Alvar Heiste hinnangul on Eesti seppadest üleküllastunud ning valdkonnas valitseb tihe konkurents. Sestap on uutel koolist tulnud seppadel raske tööd leida või oma sepikoda rajada.
Võib öelda, et üheks Eesti sepatöö taaselustajaks on kahtlemata olnud mitmekülgne Ülo Sepp, kelle käe all on paljud Eesti sepad õppinud. Raplamaal on sepatööd Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli õpetajana edendanud Gunnar Vares.
Valtu sepad väärtustavad ja tutvustavad oma tööd, nt käsitöösündmusest näituste ja töötubadega osa võttes. Puraviku sepikojas on püsinäitus aegade jooksul kasutusel olnud tööriistadest ning valminud sepistest.
Sepatöö ajaloost – Haldi Ellami artikli “Sepatöö ajaloost” (24.04.2013) kokkuvõte ajalehe Raplamaa Sõnumid veebiküljel.
Sünniaasta: 1960
Hariduskäik
Tallinna 32. Keskkool
Lühitutvustus
Aira Heiste hakkas roostevabast terasest sepistatud ehteid valmistama 2007. aastal abikaasa Alvar Heiste sepikojas, mille ülesehitamist ja käigus hoidmist peab paar oma elutööks. 2011. aastal sai Alvar ja Aira Heiste sepikoda aasta parima käsitööettevõtja tiitli.
Kontakt
Maakond: Rapla maakond
Linn / vald: Kehtna vald
Kodulehekülg: www.sepikoda.ee
E-post: aira@sepikoda.ee
Ehteid sepistav Aira Heiste kolis perega 1988. aastal Tallinnast Raplamaale Inglistele, kus abikaasa Alvar alustas sepatööga. Aira on sepikojas selle loomisest alates tegev olnud, valmistades alguses töömeestele lõunaid, seejärel tegeledes sepiste müügi ja sepikoja varustamisega. Aira mäletab algusaastatest ka öiseid sepisvõrede värvimisi. Majandussurutise ajal sepikoja töömaht vähenes ja Aira hakkas teenima elatist ehete valmistamisega, mis oli teda juba aastaid huvitanud. Haamri võttis ta kätte 2007. aastal, kui ehitusbuum neilt töölised viis ja sepikotta ruumi tekkis.
Kui varem töötas sepikojas rohkem inimesi, siis nüüd on Alvar ja Aira seal enamasti kahekesi. Aira leiab, et ehete sepistamine pakub loomingulise töö rõõmu ja annab vabaduse oma tööaega ise plaanida. Seeläbi panustab Aira ka sepikoja töös hoidmisesse. Koos abikaasaga osaletakse Eesti Rahvakunsti- ja Käsitööliidu laatadel, kus on kaasas väliääs, millel tutvustatakse sepatööd. Eesti käsitööd on nad esindanud mitmetel Skandinaavia käsitöölaatadel. Aira tööd on olnud ka näitustel väljas.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Aira hakkas ehteid valmistama, sest need on teda alati võlunud. Majandussurutise ajal kaotas ta sepikojas suure osa teistest ülesannetest ja pidi leidma uue töö. Ka oli tal rohkem vaba aega, kuna lapsed olid suureks kasvanud ja kodust lahkunud. Vajalikud oskused oli ta aastate jooksul sepikojas muude tööde kõrvalt omandanud. Algaastatel valmistas ta seppadele ka koduseid lõunaid. Lõunalauastki, kus oli palju juttu sepatööst, jäi nii mõndagi meelde. Sepikojas on tal pikaaegse töökogemusega abikaasa nõuanded alati käepärast.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Aira korraldab sepikojas aeg-ajalt ehete valmistamise kursusi. Nende juures on käinud sepatööga tutvumas mitmed Eesti ja Norra grupid. Tegu on pigem üldhariva esitlusega kui sepatöö peensuste tutvustamisega. Aira arvates paelub inimesi tule ja raua müsteerium.
Kuigi abikaasa Alvari käe all on oma tööd alustanud nii mõnedki sepad, ei pea Aira ise oma oskuste edasiandmist vajalikuks. Ehete valmistamisel kasutab ta vaid väikest osa sepatöövõtetest. Ta märgib, et sepatööd saab õppida näiteks Vana-Vigala koolis, ja on arvamusel, et Eesti-suuruse riigi kohta on meil seppasid liiga palju. Kõigile ei jätkuvat tööd. Aira juhib tähelepanu ka sellele, et sepatöö on füüsiliselt raske ja kahjustab tervist, mistõttu seda ei saa teha pensionieani.
Esinemine
Müük
Tootmine/valmistamine
Turism
Tutvustamine
Fotod
Internetiallikad
Raplamaa meistrid Aira ja Alvar Heiste – 2014. aasta oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidus meistrite teema-aasta. Sel puhul koostatud kodulehel tutvustab Aira Heiste oma pere sepikoja lugu.
Koostaja: Aira Heiste (2014/2016)
Sünniaasta: 1963
Sünnikoht: Tallinn
Hariduskäik
Tallinna 17. Keskkool
Sepatöö õpetaja oli Ülo Sepp
Teenistuskäik
Töötanud autojuhina, alates 1988. aastast sepp
Lühitutvustus
Alvar Heiste on Raplamaal Valtu külas töötav sepp.
Kontakt
Maakond: Rapla maakond
Linn / vald: Kehtna vald
Kodulehekülg: www.sepikoda.ee
E-post: alvar@sepikoda.ee
Alvar Heiste on sepistamisega tegelenud üle 25 aasta ja sepikoda pidanud ligikaudu 20 aastat. Perekond kolis 1988. aastal Raplamaale, kus Alvar alustas sepatööga, mis on jäänudki tema põhitööks. Sepikoda asub Raplamaal Valtu külas, Viljandi maantee ääres. Sepikoja töös osaleb ka Alvari abikaasa Aira, kes valmistab sepisehteid. Sepikoja ülesehitamine on olnud Alvari ja Aira elutöö. Algusaastatel oli sepikojas tööl veel kuus seppa. Ehitusbuumi ajal läks enamik töömehi kõrgema palga tõttu ehitustööle. Majandussurutis tõi omakorda kaasa suure languse metallitööde sektoris ja enam polnud võimalik ega vajalik nii mitmele sepale tööd pakkuda.
Alvar valmistab sepiseid nii müügiks kui ka tellimustööna. Oma kätetööd müüb ta näiteks kauplustes, mida peetakse koos teiste käsitöölistega Tallinna vanalinnas. Ta osaleb ka Eesti Rahvakunsti- ja Käsitööliidu laatadel. Alvar on hetkel keskendunud põhiliselt poodides müüdavale seeriatoodangule, uute mudelite väljamõtlemisele ja tootmisele. Viimastel aastatel on ta lisaks vanadele ja endiselt müüvatele sepistele teinud igal talvel mõne uue toote. 2011. aastal sai Alvar ja Aira Heiste sepikoda aasta parima käsitööettevõtja tiitli.
Kolleegide hinnangul on Alvar Heistel väga hea metallitunnetus. Sepa elukutse juures paeluvad teda selle iidsus ja ürgsus ning võimalus näha, kuidas loovus, tuli ja raud muutuvad hingega sepiseks. Ta naudib seda, kui klient on andud talle vabad käed ja võimaluse oma loovust kasutada. Alvar tunneb aga muret, et sepatöö on füüsiliselt raske ja tervist kahjustav. Kuna pensioniiga tõuseb, oleks hea leida kõrvale mõni teine elatusallikas.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Kai sõnul hakkas ta enne laulma kui rääkima. Kai vanaema oli väga hea laulja, esimesed sellealased oskused omandaski ta kodust ja vanaemalt. Tartu Alvar Heiste hakkas sepatöö vastu huvi tundma 1980. aastate keskpaigas ja otsis võimalusi selle ameti õppimiseks. Tol ajal polnud võimalik seda koolis õppida. Kui Alvar Raplamaale kolis, lubas kohalik külasepp talle sepatööd õpetada ja Alvar läks kolhoosi sepana tööle. Paraku ei jaganud külamees piisavalt õpetusi. Samal ajal hakkas mitmekülgne pedagoog Ülo Sepp looma Eesti seppade ühendust eesmärgiga taastada see hääbuma hakanud iidne elukutse. Ülo Sepp, kes oli 1970. aastatel teinud palju sepiseid nii Tallinna vanalinna kui ka teiste Eesti paikade jaoks, leidis, et on viimane aeg sepatöö uuesti ellu äratada. Ta kutsus ajakirjanduse kaudu huvilisi endast märku andma, hakkas neid juhendama ja nõustama. Nii sai temast ka Alvari õpetaja ja koostööpartner. Alvari teadmised ja oskused on täienenud aastatepikkuse töö ja saadud kogemustega, samuti teiste seppadega suheldes ja interneti toel.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Teadmiste edasiandmine ei ole Alvari jaoks põhieesmärk, sest seppasid on Eestis viimasel ajal päris palju tekkinud. Ta ei näe enam ohtu, et sepatöö võib hääbuda. Sepa eriala omandanud noortel ei ole tänapäeval lihtne töökohta leida või oma töökoda rajada. Alvari meelest on Eesti seppadest üleküllastunud ning uued tulijad saavad end sepatööga ära elatada üksnes siis, kui nad on eriti andekad.
Alvari sepikojast on välja kasvanud mitmed sepad, kellest kõik ei ole aga jäänud sepana tegutsema. Praegu on Alvari põhiline õpilane abikaasa Aira. Nagu paljud seppade naised, on ka tema hakanud mehe kõrvalt ehteid sepistama.
Sepikojas on korraldatud sepatöökursusi ja Alvar on käinud väliääsiga mitmetel üritusel sepatööd tutvustamas, sealhulgas Eesti Vabaõhumuuseumis. Aastaid tagasi aitas ta seada töökorda sealse sepikoja. Küllalt palju on jagatud nõuandeid ka neile, kes soovivad hobikorras sepikoda taastada. Mõnel aastal on Alvari sepikoda võtnud vastu praktikante Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolist, kuid nüüd on sellest loobutud, sest kogu energia läheb tööle.
Esinemine: On aastaid käinud sepatööd tutvustavatel väliüritusel, sealhulgas Eesti Vabaõhumuuseumis.
Konsultatsioon: Vastab huviliste küsimustele ja jagab nõuandeid nii sepikoja sisustuse kui ka sepatöövõtete osas.
Müük: Müüb oma valmistatud esemeid Tallinnas kauplustes Eesti Esindus, Raudlammas ja Allikamaja Käsitöö. Müük toimub ka sepikojas. On osalenud aastaid Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu laatadel ning valmistanud sepiseid ekspordiks.
Tootmine/valmistamine: Tootmine toimub igapäevaselt sepikojas. Peale selle on võimalik ka väliääsiga käia sepatööd tutvustavatel üritustel. Viimasel ajal eelistab Alvar pigem sepatöö tutvustamist töökojas.
Turism: Vahetevahel külastavad sepikoda turistid. Seda ei juhtu tihti, sest põhiliselt ollakse spetsialiseerunud tootmisele ja müügile.
Tutvustamine: On aastaid käinud sepatööd tutvustavatel väliüritusel, sealhulgas Eesti Vabaõhumuuseumis.
Õpetamine: Varasematel aastatel Alvari sepikojas tööl olnud seppadest on nii mõnedki rajanud oma sepikoja. Praegu õpetab ta vajadusel Aira Heistele ehete valmistamiseks vajalikke töövõtteid.
Bibliograafia
Internetiallikad
Raplamaa meistrid Alvar ja Aira Heiste – 2014. aasta oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidus meistrite teema-aasta. Sel puhul koostatud kodulehel tutvustab Aira Heiste oma pere sepikoja lugu.
Alvar Heiste: kõige suurema osa käsitöö hinnast moodustab aeg – Haldi Hellam kirjutab Heiste sepikojast, suhtumisest sepatöösse, sepatööst tänapäeval ja varasemal ajal. Allikas: Raplamaa Sõnumid, 24. aprill 2013, lk 16-17.
Koostaja: Aira Heiste, Haldi Ellam (2014/2016
Sünniaasta: 1990
Sünnikoht: Rapla
Lühitutvustus
Liisimari Randjärv on kunstnik, kellel taskus Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli sepaeriala kutsetunnistus. Tal on praktilisi kogemusi nii traditsioonilise sepatöö kui ka peenema ehtekunstiga. Liisimari tegutseb hobisepana taastatud sepikojas, mille tema vanavanavanaisa Juhan Musikus 1880. aastal kodutalu maile ehitas. Sepikojas on töötanud Liisimari vanaisa Jaan, vanavanaisa Tõnis ja vanavanavanaisa Juhan.
Kontakt
Maakond: Rapla maakond
Linn / vald: Kehtna vald
E-post: liisimari@gmail.com
Liisimari Randjärv on sepatööga seotud peamiselt suguvõsa ja õpingute kaudu. Suur osa sepistamise juurde jõudmisel on sellel, et vanaisa ja tema esivanemad tegid kodutalus pidevalt sepatööd. Nende töövilju on kõikjal kodutalus näha, sepapadagi on hästi säilinud.
Sepatööga tegeleb Liisimari praegu peamiselt hobikorras, sepistades vahel endale ja tuttavatele tarbeasju. Samuti on ta erinevatel üritustel, näiteks kohalikel laatadel, käinud väliääsiga sepatööd tutvustamas. Vajadusel on teda assisteerinud maalikunstnikust ema Saima Randjärv.
Sepatöö on Liisimari jaoks üks kunstivorm. Käeline osavus on seejuures väga vajalik. Sepatöö juures meeldib talle tööprotsess, alustades põlle ettepanemisest ja tule ülestegemisest kuni sepise lõppviimistluseni. Söe lõhn ja tule soojus loovad Liisimari meelest ainulaadse õhustiku. Sepikoda on maagiline paik, kus oma silmaga saab näha, kuidas tugev ja paindumatu raud vormub tule ning inimjõu varal kauniks sepiseks. Kukemetsa talu sepapajas sepistades tunnetab Liisimari sidet oma kodukoha ja esivanematega.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Sepaks õppima minemise otsuse taga oli Tallinna Kunstigümnaasiumis tekkinud huvi metallikunsti vastu. Sepatööd julgustas teda õppima ka teadmine, et vanaisa, vanavanaisa ja vanavanavanaisa olid sepad ning kodus ootab teda vana sepapada.
Sepatööks vajalikud oskused omandas Liisimari Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis, kuid ka Alvar Heiste sepikojas Raplamaal ja Riho Nõmmoja kullassepatöökojas Tartus praktikal olles. Ta on end täiendanud ise praktiseerides ja Hong Kongi Baptistlikus ülikoolis metallehistöökursusel. Liisimari on osa võtnud 6. seppade päevast Kaarukal. Ta on kokku puutunud peamiselt Raplamaa ja Tartu seppadega.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Liisimari tegeleb sepatööga, sest ta tahab edasi anda möödunud põlvede oskusi ja teadmisi. Tema sepised on olnud näitustel Kehtna Kunstide Koolis ja Kohila kiriku tornigaleriis. Liisimari sepatöö vastu tunnevad huvi kohalikud inimesed, kellelt on olnud ka tellimusi. Huvi on tekitanud see, et noor naine on sepatöö traditsioonide jätkaja. Liisimari sepapajas on salvestatud Vahur Kersna aastavahetuse telesaade „Tuled akendes” (2012) ja pärandiaastaga seotud „Osooni” saade saatejuht Kristo Eliasega (2013).
Võimalused hobisepana tegutsemiseks on olemas. Töö paremaks korraldamiseks tuleks sepapatta aga luua elektri püsiühendus, samuti soojustada ja tõsta muldpõrandat.
Esinemine: Televisioon, ajakirjandus
Müük: Harva, kokkuleppel
Tootmine/valmistamine: Enda ja tuttavate tarbeks
Turism: Kokkuleppel
Tutvustamine: Laatadel ja kohapeal, erinevas vanuses huvilised, meedia
Õpetamine: Laatadel ja kohapeal, erinevas vanuses huvilised
Fotod
Bibliograafia
Internetiallikad
Tulevased sepad tutvustasid oma tööd – Allikas: ERR, 18. september 2009.
Sõida maale! – Maaelusaates tutvustatakse Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli erialasid. Sepatööle on pühendatud saateminutid 10:25-19:25. Sepistamisest kõneleb teiste seas ka Liisimari Randjärv. Allikas: ERR, 2010.
Tuled akendes: Sepp Liisimari – Allikas: ERR, 2011.
“Õigel sepal säde silmis!” – Anneli Piigi artikkel “Õigel sepal säde silmis!” võrguteavikus “Abiks otsustajale: kutseõppevõimalused 2012/2013” (2011), lk 2-6.
Kunstnik Liisimari Randjärv käis Hongkongis inspiratsiooni otsimas – Stina Riisalu intervjuu Liisimari Randjärvega. Allikas: Raplamaa Sõnumid, 27. november 2013, lk 20.
Osoon: Vana-aasta saade – Kultuuripärandi aasta viimases Osooni saates kõneleb Liisimari Randjärv sepatööst (al 12:25 minutist). Allikas: ERR, 2013.
Liisimari Randjärv peenest kullassepatööst – Haldi Ellami intervjuu Liisimari Randjärvega. Allikas: Raplamaa Sõnumid, 29. jaanuar 2014, lk 17.
Koostaja: Haldi Ellam, Liisimari Randjärv (2014/2016)
Lühitutvustus
Toomas Tõnisson on Raplamaal legendaarne mees. Ta on olnud mitmetele põhikooli poistele töö- ja tehnoloogiaõpetajaks, seega on tema teadmised ja elufilosoofia näidanud suunda paljudele noortele meestele. See ei ole ainus viis, kuidas ta noorte ellu jälje on jätnud, lisaks tegutseb ta veel ka üleelamisinstruktorina. Koos noortega otsib ja leiab ta metsas võimalusi ellujäämiseks, ühiselt istutakse ka lõkke ümber.
Toomast köidavad iidsed tehnikad, toidud ja kombed. Teda paelub sepatöö, sealjuures just lõkkesepis, mis on ilmselt kõige arhailisem sepatöö vorm. Toomasel on oma sepikoda ja ta on end sepatöös palju koolitanud. Ta hindab väga kogemuslikku õpet ja on seetõttu teinud koostööd mitmete seppadega ning olnud nende juures õpipoisiks. Lõkkesepist on Toomas käinud õppimas Soome ja Rootsi seppade juures. Nüüd on ta valmis ka ise oma teadmisi edasi andma.
Kontakt
E-post: paka.sepp@gmail.com
Raplamaa on rikas mitmete sepikodade ja seppade poolest. Toomas Tõnisson on üks neist tublidest meestest, kes sepa iidset ja vahvat tööd au sees hoiavad. Kuigi Toomasel on Kehtna vallas Lokuta külas oma traditsiooniline sepikoda, kus ta teeb telimustöid ja näitab sepatööd ka huvilistele, eristub ta meie tänapäevasest arusaamisest seppadest ja sepistamisest. Toomas nimelt huvitub kõige iidsemast sepatöövormist – lõkkesepisest. See on sepatöö, mis valmib tavalisel lõkkel, mitte sepikojas.
Sepatöö ei ole Toomase põhitöö. Küll aga saab temalt tellida sepiseid. Samuti viib ta läbi õpitube, kus õpetab muu hulgas ka lõkkesepise tegemist.
Sepistamine on Toomase jaoks filosoofiline tegevus. Sepis valmib aeglaselt, nõuab rahulikku meelt ja annab mõtlemiseks palju aega. Toomast köidab igavast rauatükist millegi huvitava loomine. Sealjuures on protsessil endal suur roll. Enne rauatüki lõkkele asetamist on vaja mõelda läbi mitmed etapid, kuidas ideest saaks vajalik ese. Sepatööd teeb ta enamasti üksi, kui just ei ole kambas mõnda praktikanti või muud huvilist.
Teadmise, oskuse omandamine ja täiendamine
Toomas puutus sepatööga esimest korda kokku 1982. aastal, kui ta sattus Alu sepikotta. Järgmisel aastal oli ta samas sepikojas tagasi, seekord juba sepa käealusena tööl. Sealtmaalt algas ka Toomase huvi igasuguste vanade tehnikate vastu. Sepatöö on ju üks iidsemaid meestetöid.
Sepistamisoskuste omandamine jäi aega, mil seda ei olnud võimalik õppida koolis. Seetõttu on Toomas saanud õppida oma ala praktikutelt. Toomas leiab, et kogemuslik õpe ongi kõige ehedam. Esimeseks õpetajaks oli Torniainen, kelle käe all Toomas sai selgeks põhilised sepatöö võtted ja saavutas vastavad vilumused. Oma oskusi arendas ta edasi Ülo Sepa ja Heino Mülleri juures. Ka Soome ja Rootsi seppadelt on Toomas palju õppinud, eelkõige just lõkkesepise tegemise kohta.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Rahvamuusika alaseid teadmisi ja oskusi jagab Viivi eelkõige Lahemaa Rahwamuusikute ja kooliõpilastega, kelles on ta tänu oma professionaalsusele ja heale Sepatöö on veidi müstiline tegevus, mille käigus saab ühest rauatükist konkreetne ese. Toomas peab väga oluliseks anda edasi seda tunnetust, mida kogeb sepp eseme valmistamisel. Sepatöö kaudu õpib inimene ka endaga hakkama saamist, oma mõtete ja loodusega koosolemist, seda eriti lõkkesepise puhul. Ka siis, kui inimene ei hakka hiljem ise sepana tööle, on ta saanud lisaks enese tundmaõppimisele veel teadmise sepatöö eripärast ja oskab seppade tööd rohkem väärtustada. “Nii kasvatame ühiskonda, kus sepad ja nende kätetöö on hinnatud,” arvab Toomas. See ongi tema jaoks üks olulisemaid aspekte, mis tagab sepatöö püsimise.
Õpetamine tähendab Toomase puhul koos tegemist, seda nii väikese rühmaga või lausa individuaalselt. Vastavalt vajadusele ja võimalusele viib Toomas läbi õpitubasid, kus ta õpetab huvilistele sepatööd nii sepikojas kui ka lõkkel. Mitmed õpitoad on toimunud MTÜ Estblander korraldatud ellujäämise koolituste raames, millest ühe päeva pühendutakse lõkkesepisele. Toomas on aastaid juhendanud Tohisoo Koolituskeskuse sepatöö kursust. Lõkkesepise õpilasi on Toomasel olnud näiteks oma kolmkümmend.
Konsultatsioon: Huvilistele, kokkuleppel
Müük: Tellimustööde valmistamine
Tootmine/valmistamine: Tellimustööde valmistamine
Õpetamine: Õpitoad, individuaalõpe
Fotod
Koostaja: Anne Ummalas (2016)
Tegutsemisvorm: äriühing
Asutamisaeg: 2003
Töötajate, liikmete ja/või osalejate arv: Puraviku tuuleveskis asuvas sepikojas töötab neli seppa.
Lühitutvustus
Muinsuskaitsealuses veskis on kaks põhilist tööruumi, millest ühes asub ääs, ja mitu abiruumi. Avatud on käsitöötuba, kus saab lisaks kohapeal valmistatud sepistele osta ka teiste raplamaalaste käsitööd. Mitmekorruselises ajastutruult sisustatud hoones on veel puhketuba, vannituba, kontoriruum, peoruum ja mitu väiksemat kambrit.
Kontakt
Maakond: Rapla maakond
Linn / vald: Rapla vald
Kodulehekülg: www.veskisepad.ee
E-post: info@veskisepad.ee
Puraviku tuuleveskis tegutseva sepikoja eesmärk on pakkuda klientidele sepistatud esemeid vastavalt nende tellimustele ja soovidele. Aeg-ajalt tegeletakse ka vanade sepiste taastamise ja asendamisega. Mõningal määral valmistatakse nii-öelda masstoodangut: väiksemaid esemeid, nagu nagisid, naelu, majade nimesid ja numbreid, võtmeid, ahjuroope, küünlaaluseid ja teisi tarbesepiseid. Eritellimustena tehakse muu hulgas ka suuremaid töid, nagu näiteks katusekonstruktsioone, piirdeaedu, väravaid ja käsipuid. Põhitegevuse kõrvalt korraldatakse aeg-ajalt õpitubasid, kus huvilistel on võimalik sepatööd proovida.
Ajalooline taust
Puraviku Tuuleveski OÜ lõid sepad Harri Riim ja Lauri Laiapea 2003. aasta alguses. Uude ettevõttesse võttis Harri kaasa kümme ja Lauri viis aastat sepatöökogemust, mis oli kogunenud samuti Raplamaal tegutseva Alvar Heiste sepikojas töötades. Oma sepikoja asutasid Harri ja Lauri eesmärgiga teha mitmekesisemat tööd ja saada rohkem võimalust end metallitöös väljendada. See idee oli Harril juba mõnda aega peas küpsenud ning Lauri oli nõus partneriks hakkama. Seejärel hakatigi koos sepikoja jaoks ruume otsima. Juhuslikult jäi silma Puraviku tuuleveski, mis oli sel ajal üsna armetus seisus. Peatselt pärast oma ettevõttega alustamist tulid mehed vanast töökohast ära ning pühendusid oma sepikoja ülesehitamisele.
Pärast pool aastat kestnud renoveerimistöid ning masinate soetamist taaskasutusest ja vanarauast sai sepistamisega alustada. Mõneaastase tegutsemise järel sai ettevõte pangalaenu tuuliku renoveerimiseks, sepikojaks kohandamiseks ja tööruumide ehitamiseks. Taastatud on katus, paigaldati uued tiivikud. Kohale, kus vanade piltide järgi oli ka varem sarnane hooneosa, on tehtud juurdeehitus.
Teadmise, oskuse edasiandmine
Sepatööoskuste edasiandmine ei kuulu ettevõtte põhitegevuse hulka. Siiski on siin aastate jooksul olnud praktikal mitmed sepaeriala õpilased. Nad on saanud koolis omandatud teadmisi praktiliste kogemustega täiendada. Seppade hinnangul on päris sepikojas töötamine praktikante palju edasi arendanud. Mõnigi neist on veskiseppade juurde ka pidama jäänud.
Õpitubasid, kus huvilistel on võimalik ise sepatööd proovida, korraldatakse ebaregulaarselt. Ettevõttel on plaanis hakata pakkuma erinevaid käsitöökursusi, mida juhendaksid oma ala spetsialistid, seda ka teistes valdkondades peale sepatöö. Sepistamise õpitubade korraldamisel kaalutakse võimalust õpetada kuni 6-liikmelisi gruppe. Oluline on, et juhendaja jõuaks kõigi tööd jälgida ja arvesse võtta ka seda, et kõik ei tööta ühel kiirusel ning kiiremad ei peaks teiste järel ootama.
Esinemine
Konsultatsioon
Müük
Tootmine/valmistamine
Turism
Õpetamine
Fotod
Internetiallikad
Ilus maa: Sepikoda veskis – ETV saates “Ilus maa” näeb Puraviku sepikoda. Oma tööst ja sepikojast räägib Harri Riim. Allikas: ERR, 2012.
Puraviku tuuleveskis lõõmab juubeli ääsituli – Maarja Otsa kirjutab Puraviku sepikojast. Allikas: Postimees, 15. detsember 2013.
President tagus Puraviku tuuleveski sepikojas rauda – “Reporteri” saatelõik Toomas Hendrik Ilvese külaskäigust Puraviku sepikotta. Allikas: Kanal 2, 3. november 2010.
Koostaja: Haldi Ellam (2014/2016)
Facebook