Püstandaia tegemine Hiiumaal
Korendusaia tegemine (Käina-Emmaste), kurendusaia tegemine (Reigi)
Hiidlased hakkavad vist unustama vana tõde, et mees elab nii kaua, kuni jõuab aedade parandamisega varemehitatud aedadele ringi peale teha. Küllap seetõttu iseloomustas saart kunagi tõepoolest puuaedade rohkus. Loomulikult on aedu vaja ka koduloomade kinnipidamiseks ja kaitseks metsloomade vastu.
Igaüks, kes oskab korralikku korendusaeda teha, on tänapäeval tunnustamist väärt.
Metsarohkele Hiiumaale tüüpiline püstand- ehk korendusaed on saare maastikus ja külapildis oluliselt vähemnähtav kui veel aastate eest. Mõnes kohas on see küll asendunud hõreda kaldlattidest aiaga, mis vana aiatüüpi meenutab, kuid olemuselt ja ehituslikult erineb. Aedade vähenemise põhjustena võiks tuua ühest küljest suurt materjalikulu (seega ka kõrget hinda) kui ka vähest vajadust ning oskust seda tüüpi aedu teha. Korendusaedadest nagu neid Hiiumaal kutsutakse on kujunemas muuseumimaastiku lahutamatu osa. Puuaedade üldiseks puuduseks võrreldes traat- ja võrkaedadega on muidugi nende lühike eluiga ja aeganõudev tegemine. Ometi on mõnes saare piirkonnas korendusaiad taas pildile tõusmas ja neid võib kümnete ja sadade meetrite viisi majade ümber märgata. Metsloomade arvu kasv ja tungimine koduaedadesse annaks põhjust korendusaedadesse väärikamalt suhtuda. Aiategemiseks sobivaid kadakaposte ja kuuselatte esialgu meie looduses veel jätkub.
Skandinaaviapärased püstandaiad (korendusaiad, kurendusaiad) olid Hiiumaal laialt kasutuses veel enne II maailmasõda. Seoses suurte muutustega elulaadis ja võimalustes (oma metsa puudumine maade riigistamise tõttu, loomapidamise vähenemine, riigitööl käimine), hakkas see aiatüüp järk-järgult asenduma traat-ja võrkaedade ning hiljem ka elektrikarjuste või iluaedade ning hekkidega.
Tihedad puuaiad hoidsid ära nii koduloomade pääsemise karjamaalt välja kui ka metsloomade pääsu põldudele või aeda. Korendusaia tiheduse tõttu, oli sellest ka nii inimesel kui väiksemal loomal raske läbi pugeda. Paljude väravate tegemine ei olnud kuigi mõttekas, mistõttu esines neil omapäraseid ülekäigukohti (kaandu,kojandi). Viimased olid nagu harkredelid paari pulgaga mõlemal pool aeda. Korendusaedu tuli tihti parandada ja uuendada, mistõttu oli aiamaterjali varumine pere iga-aastaseks tööks. Metsarohkel Hiiumaal võis selles näha ka metsade harvendamisel tekkiva materjali head ärakasutamist.
Korendusaedade tegemine on viimasel ajal huvi mõttes veidi raugenud, kuid siiski olemas. Teadmiste edasiandmine toimub koolituspäevade või individuaalõppe kaudu. Õppepäevi on toimunud Soera muuseumis (õpetaja Ats Tikka), Kõpu poolsaarel Suurepsis (õpetaja Tiit Männamaa). Paljud vanemad meesterahvad on oma elus aiategemisega kokku puutunud ja oskavad seda kogemust vajadusel ja võimalusel edasi anda. Aiategemist on ka kirjeldatud ning see annab võimaluse oskusi meelde tuletada või teadmisi laiendada.
Kuna saarel on kaks talumuuseumi, kus sellise aia olemasolu ajaloolise väljanägemise säilitamise tõttu oluline, teevad neid aedu ka ehitusfirmad. Aiategemise õpet korralab lisaks Hiiumaa oma meestele SA Eesti Vabaõhumuuseumi juures olev Maa-arhitektuuri keskus. Samas on materjalide järsk kallinemine hakanud vanapärasele aiategemisele oluliseks takistuseks saama.
Lühitutvustus
Kodukandi tunnustatud õllemeister, puukujude voolija