Põsanka (pysanka) lihavõttemunade kaunistamine ukraina kogukonnas
писанка/pysanka (ukraina keeles)
Sulge
Sulge
Põsanka, ka pysanka on batika meetodil kaunistatud Ukraina lihavõttemuna. Sõna tuleb tegusõnast pysaty (писати) “kirjutama”, sest kaunistused pole mitte maalitud, vaid vahaga kirjutatud. Põsanka ei ole üldine termin vaha-meetodil kaunistatud munadele, vaid viitab just põsanka munadele, millel on kujutatud ukraina rahvamustrid.
Põsanka valmistamiseks kantakse traditsiooniline muster munale spetsiaalse nõelpliiatsiga „pysachok” (писачок). Seejärel kastetakse muna värvi sisse (vahaga kaetud ala tõrjub värvi, kastmisel värvuvad kõik alad, mis ei ole vahaga kaetud). Protseduuri korratakse nii mitu korda kuni soovitud muster ja värvigamma on munale kantud. Ukraina lihavõttemunade rahvuslikud mustrid ei ole juhuslikud – igal motiivil on oma tähendus. Mustrite, motiivide ja elementide variatsioonide rohkusest lähtuvalt on iga käsitsi valmistatud muna unikaalne.
Traditsiooniliselt on põsanka valmistamise tehnika ja sellega seotud teadmised antud edasi emadelt tütardele. Rituaali ajal ei lastud külalisi ega eriti mehi sisse. Traditsiooniliselt oli põsanka valmistamine ainult naiste rituaal, kuid tänapäeval tegeletakse sellega olenemata soost ja vanusest. Munade kaunistamine toimub pühalikus atmosfääris ning on väga tähtis tseremoonia, on seotud uskumustega. Enne kirjutamisega alustamist palvetatakse ning antakse munadele oma õnnistus. Vaimne tähendus on sama tähtis kui kaunilt munale kirjutatud sümbolid.
Põsanka traditsioon ühendab ukrainlasi, seda kannavad nii kirikuga seotud inimesed kui ka need, kes kirikuga seotud ei ole. Põsanka munade vahetamine ja kinkimine on inimestele olulise tähendusega. Põsanka munad ei ole mõeldud söömiseks, neid hoitakse alles.
Põsanka munasid tehakse ka lahkunutele. Praeguseni viiakse põsanka munasid lahkunud omaste haudadele pühapäeval nädal peale ülestõusmispüha.
Ukraina kogukonnas valmistatakse põsanka munasid valdavalt kord aastas lihavõtete ajal ning võetakse kirikusse kaasa, et neid õnnistada ja pärast jumalateenistust edasi kinkida või koju tuua. Põsanka munad on perekondlik uhkus – neid võrreldakse naabri omadega ning pingutatakse, et enda kaunistatud või tänapäeval ka ostetud munad oleksid kõige ilusamad. Tänaseks on see komme muutunud, aga mõned sajad aastad tagasi hoiti valmiskirjutatud munad kiivalt peidus kuni kirikusse minekuni, et naabrid või tuttavad neid ei näeks ja mustrit matkida ei saaks.
Põsanka sümbolitega edastatakse isiklikke soove ja sõnumeid ning munasid kingitakse eeskätt lihavõttepühadel, lastelt vanematele või näiteks meeldivale vastassugupoole esindajale. Muul ajal kingitakse põsankat suurematel elusündmustel nagu lapse sünd, ristimine ja abiellumine.
Ei ole täpselt teada, millal hakati mune sel viisil kaunistama, kuid usutakse, et see traditsioon ulatub tagasi eelkristlikku aega, kus muna sümboliseeris eluprintsiipi. Ristiusu saabudes sai looduse sünni ja taassünni tähisest hoopis inimese taassünni sümbol. Mune hakati Kristuse taassünni mälestuseks kaunistama juba kõige esimestest kristlikest tseremooniatest alates. Aastal 988 võttis Ukraina vastu ristiusu ja kaunistatud munadest sai uue religiooni üks olulisemaid sümboleid, mis ühendas inimesi esivanemate vana traditsiooniga.
Nõukogude ajal põsankade valmistamine (kui religioosne praktika) keelustati. Väliselt unustati põsanka justkui sootuks, ent kodudes tehti varjatult edasi, hoides traditsiooni alal. 1950. aastatel hoogustus Ukraina rahvakunsti uurimine Ukraina emigrantide seas USA-s ja Kanadas, poliitilise režiimi nõrgenedes ka Ukrainas. Selle tulemusena hakati ka põsankade valmistamist oluliseks pidama ning mõisteti selle oskuse tähtsust ukraina kultuuris.
Tänapäeval on põsanka valmistamise oskused levinud emigreerumise tulemusena ka väljapoole Ukrainat. Kõige aktiivsemalt tegeletakse selle traditsiooniga Põhja- ja Lõuna-Ameerikas.
Tänapäeva Eesti ukraina kogukonnas on põsanka valmistamine elav ja oluliseks peetud rahvusliku käsitöö osa, mille üle tuntakse uhkust.
Munade kaunistamine ja sellega seotud rituaalid, mis perekonniti erinevad, on ukrainlaste seas väga tugevalt juurdunud ja sellest tulenevalt ka jätkusuutlikud. Munade kaunistamisse suhtutakse austusega kui traditsioonilisse rituaali. Neid rituaale täidab enamus Eestis elavatest ukrainlastest, kaunistades peamiselt kord aastas lihavõtete ajal terve perega mune.
Ukraina põsanka munade kirjutamist saab õppida Tallinnas asuvas Ukraina Kultuurikeskuses. Suurem osa kursustest on seotud ülestõusmispühadega. Põsankat soovivad õppida nii lapsed kui noored ja ka vanemad inimesed, pühapäevakooli lasetest Eestis töötavate diplomaatide abikaasade ja saadikuteni. Vastavalt traditsioonile õpivad põsankat valdavalt naised ja tüdrukud. Lisaks õpetatakse põsankat Ukraina perede lastele, kunsti ja kultuuri huvilistele, koolides, lasteaedades, õpetajatele. Põsankat tehakse ka sünnipäevadel või tähtpäevadel töötubades. Põsanka meistreid, kes pidevalt õpetavad, on Eestis praegu teadaolevalt viis. Meistrid on õppinud nii Ukrainas kui Eestis.
Tänu järjepidevale tegevusele Ukraina Kultuurikeskuse eestvedamisel on huvi põsanka traditsiooni vastu Eestis pidevalt kasvanud ja võib öelda, et praegusajal on huvi kõige suurem. Laste õpetamine ja teadlik lähenemine hoiab traditsiooni alal, kaitseb lihtsustamise ja kommertslikkuse eest.
Kuigi põsanka valmistamine on rahvatraditsioon ning oskus, mis ei ilmuta hääbumise märke, on oht selle moondumisele (võrreldes algupärasega). Nimelt on põsanka märkimisväärne müügiartikkel ja ohuks on kommertslikkus (lisaks ukrainlastele endile, on põsanka populaarne suveniir turistide seas). Põsanka kirjutamisel kasutusse võetud elektrilised nõelpliiatsid kiirendavad ja lihtsustavad munade kaunistamist. Seda võib juba pidada traditsioonilise põsanka oskuse kadumiseks. Eestis ei ole see veel probleem. Oluline on teadlikult kasutada traditsioonilisi põsanka vahendeid.
Põsanka valmistamine on ajakulukas, eeldab pikka keskendumist, harjutamist ning spetsiaalseid vahendeid. Hoopis lihtsam on endale osta professionaali valmistatud muna.
Põsanka traditsioon on lähedasem neile, kes käivad kirikus. Kirikus käimise vähenemine võib olla pikemas perspektiivis traditsiooni püsimisele ohuks.
Kuigi põsankaga tegelevad nii noored kui vanemad inimesed, on ohuks, kui noorem põlvkond peab traditsioonist vähem lugu ja see muutub vanemate inimeste pärusmaaks.
Põsanka valmistamine on ukrainlaste jaoks elav ja jätkusuutlik traditsioon.
Eestis tegeletakse professionaalsel tasemel põsanka valmistamisega teadaolevalt ainult Ukraina Kultuurikeskuses Tallinnas ning lihtsamal tasemel teistes Eesti ukrainlaste organisatsioonides Sillamäel, Tartus, Kohtla-Järvel, Narvas ja võimalik, et veel ka mujal. Keskuses korraldatakse meistriklasse nii Eestis elavatele ukrainlastele kui ka teistele huvilistele.
Ukraina Kultuurikeskuses on umbes 3000 munast koosnev põsanka kollektsioon. Munad on kogutud aegade jooksul eelkõige põsankade valmistamisega professionaalselt tegelevate kirjutajate (pysankar) käest. Osa neist on eksponeeritud keskuse ruumides, kus kõik külastajad saavad nendega tutvuda. Ukraina Kultuurikeskuse raamatukogust võib leida põsanka ajalugu ja valmistamise tehnikaid tutvustavaid raamatuid. On ka põsanka munade rändnäitusi, mida tutvustatakse Eesti erinevates paikades, kus on läbi viidud ka põsanka meistriklassi (Tartu, Saaremaa, Võru jm).
Facebook