Sulge
Sulge
Hiiumaa on läbi aegade olnud tuntud arvukate pilliroost ja õlgedest katuste poolest. Kuigi pilliroog ja õled vajusid Nõukogude okupatsiooni perioodil varjusurma, on need nüüd läbi tegemas uut tõusu.
Hiiumaast on saanud atraktiivne elamis- ja puhkamispiirkond, kus toimub vilgas ehitustegevus. Ehitustegevuse juures eelistatakse tihti just looduslähedasi ja traditsioonilisi materjale. Katuste juures on selleks kahtlemata pilliroog. Pilliroo kasutus pakub omakorda tööd kohalikele elanikele, kes tegelevad pilliroo lõikamise, puhastamise, vedamise ja katuste ehitamisega. Pilliroost katuseid eelistatakse hoonete omanike poolt nende välimuse, soojustuslike omaduste kui ka keskkonna teadlikkuse tõusu tõttu. Pilliroost katuse omamine nii rehielamul kui uusehitisel on paljudel juhtudel ka auasjaks – nii säilitatakse kohalikku eripära, mida hoonete omanikud endale ka teadvustavad. Nii on pilliroost katuste valmistamine Hiiumaal ehitajaile sissetuleku tagamisel oluline, nende kasutajaile aga uhkuseks.
Pilliroo kasvualad on suurenenud ning mitmed maaomanikud tegelevad pilliroo vastu võitlemisega. Üks viis neist on pilliroo lõikamine, mis loob võimaluse selle kasutamiseks ehitussektoris. Samuti on mitmed roostike omanikud katsetanud ise pilliroo lõikamist ja katuse ehitamist, mis taas aitab kaasa pilliroost katuste tegemise oskuste levikule.
Õlg kui ehitusmaterjal on tänapäeval peaaegu kadunud. Põllumehed kasvatavad madalamaid rukkisorte, mis ei lamandu nii kergelt, kuid katuste ehitamiseks ei sobi. Uuemad rukkisordid on palju pehmemate õlgedega kui vanemad ning need ei ole samuti sobilikud katusele. Enamasti õlgi alles ei jäägi – kombainid purustavad õled loomadele allapanuks. Seega on ehituses kasutatavate õlgede hankimine muutunud väga keeruliseks. Tihti loobutakse õlgedest pilliroo kasuks, mille hankimine on vastupidiselt varasemale olukorrale muutunud lihtsamaks. Tehnoloogiliselt ei erine roo- ja õlgkatuste tegemine üksteisest ning seega pole oskus kusagile kadunud. Hankimise keerukuse ja väiksema eluea tõttu on õlgkatused asendatud paljudel juhtudel pillirookatustega.
Pillirookatust hakati paigaldama XV-XVI sajandil. Sellest alates on pilliroog ja õled põhilisteks katusekatte materjalideks. Nii näiteks oli 1881. aasta rahvaloenduse andmeil 70-80% Eestis talumajapidamistest pilliroo- või õlgkatusega. Saartel ja Läänemaal oli pilliroo- ja õlgkatusega maju isegi 90% ulatuses. Aegamisi roo ja õlgede kaustamine katusematerjalina vähenes – 1922. aasta rahvaloenduse tulemustel oli Läänemaal ja saartel 69% ulatuses roo- või õlgkatused.
Laialt levinud olid õlgkatused, sest rukkiõled olid leivavilja kasvatuse tõttu olemas. Roogu kasutati katuste ehitamisel peamiselt Eesti rannikualadel ja saartel. Levinud oli ka kahe materjali kasutamine katuse tegemisel. Õlgede kasutamine katuse tegemisel on praktiliselt kadunud.
Põhimõtted, kuidas roo- või õlgkatust teha, on jäänud ajas samaks, küll aga on muutunud kinnitusvahendid. Kui varasemal ajal seoti roogu vitstega, siis tänapäeval kasutatakse traati. Taoline uuendus tekkis niipea, kui traat muutus talupojale kättesaadavaks umbes 20. sajandi alguses. Viimase paarikümne aasta taguse uuendusena on võetud kasutusele Taanis levinud pilliroo kinnitusviis, kus kasutatakse sõlmimisel traati ja kruvi. Niisamuti on ajas muutunud katuselasna valmistamise materjal ja lasna enda kuju. Sellegi poolest on töö tegemise põhimõtted jäänud samaks.
Huvi roo ja õlgede kasutamise vastu hakkas tasahilju vähenema esimese maailmasõja järgselt. Põhjuseks see, et kättesaadavaks muutusid paljud uued katusematerjalid. Roo- ja õlgkatuste ehitamise tõeline madalseis saabus 20. sajandi teisel poolel. Seda eeskätt uute ja lihtsalt paigaldatavate materjalide kättesaadavuse ja inimeste maitse-eelistuste muutumise tõttu. Huvi puudumine roo- ja õlgkatuste ehitamise vastu tingis olukorra, kus uusi meistreid peale ei kasvanud. Nii oli Nõukogude okupatsiooni lõpuks roo- ja õlgkatuste tegemise oskus väga tõsises kadumisohus. Uus tõus tuli koos Eesti taasiseseisvumisega ning sellest alates on katusemeistreid aegamisi lisandunud.
Aegade jooksul pole rookatuse tegemise oskuse edasikandumine palju muutunud – see toimub endiselt läbi vaatluse ja töö. Rookatuse tegemise oskuse kandjaiks tänasel päeval on peamiselt eraettevõtetesse koondunud meistrid, kes õpetavad välja ka uusi katusemeistreid. Katusemeistriks saamine on sarnane tsunftiliikmeks saamisele – esmalt saadakse meistri abiliseks, kelle ülesandeks on meistrile rookubude katusele viskamine ja tööriistade kätteandmine, millele ajapikku lisanduvad erinevad ülesanded. Sellele järgneb harjutusperiood, kus õpilasel lastakse katust valmistada meistri järelevalve all. Taolise „kondiproovi” edukal läbimisel saab õpilasest endast meister.
Huvi rookatuste vastu on selgelt seotud ehitusturunõudluse ja majanduse üldise käekäiguga, kuna pilliroo katus on suhteliselt kallis. Huvi katusemeistriks saamise vastu on selgelt seotud töötasuga, pigem on huvi katusemeistriks saamise vastu suurem kui ehitusturu reaalne nõudlus.
Internetiallikad
Roostikestrateegia INTERREG III A Soomes ja Eestis projekti kodulehekülg – Tutvustus pilliroo ja selle kasutusvõimaluste kohta.
Raamatu „Pilliroog ja selle kasutamise võimalused“ veebi väljaanne Eesti Biokütuste ühingu kodulehel – Interreg IV A projekti Cofreen ja EMÜ maaehituse osakonna ning TTÜ soojustehnika instituudi koostöös 2013 aastal ilmunud raamat, mis räägib pilliroost kui kütusest ja ehitusmaterjalist. Sh. ka ajalooline ülevaade ehituses kasutaava pilliroo puhastamisest, valimisest ning juhendid samade tööde tegemiseks.
Säästva Renoveerimise Infokeskuse (SRIK) kodulehekülg. – Rooplaadi ja krohvi tutvustus.
Facebook