Muhu rannakalandus
Kuidas Muhus see kalapüi asi oo eluilmal köin
Sulge
Sulge
Traditsiooniline rannakalandus tähendab püügivahendite valmistamist kohalikest materjalidest (nt vitsmõrrad), nende parandamist, kasutamist, ilma vaatlemise oskusi, püügikohtade ja kalaliikide kirjeldusi, kogukondlikke sidemeid ja koostööd, kalurite hinnangut kalavarudele ning nende muutumisele.
Kevadine massiline räimepüük mõrdadega, mailipüük, suvine lestanooda vedamine ja soomkala müümine on olnud 1-2 inimpõlve tagasi peamine elatusallikas ja oluline olustiku mõjutaja Muhu rannaaladel. Praeguseks on rannakalandus muutunud pigem hobitegevuseks. Kutselisi kalureid on Muhu randadesse jäänud vaid paar vanemat meest. Põliseid lautrikohti hoiavad elus kohati veel lanti loopivad suvitajad. Muhu rannakalanduse traditsioon on püsinud sajandeid, kuid viimase sajandi jooksul on traditsiooniline mõrra ja noodapüük kadumas.
Traditsiooniline mõrra- ja noodapüük on tänapäeval jäänud peaaegu olematuks. Muhus viidi eelmisel, 2018. a kevadel mõrrad vette veel vaid Kallastelt ja Koguvalt. Kuna vanematüübilise, vaiadega mõrra paigaldamiseks on vaja vähemalt 3-4-liikmelist paatkonda ja ka uuema, ankrukinnituste abil paigaldatavate mõrdadega üksi hakkamasaamine on äärmiselt keeruline, siis võib arvata, et need viimased oskajad mehed teevad seda peamiselt harjumusest, millel puudub praktiline väljund.
Võrgu kudumisega ei tegele enam keegi, kuid võrkude parandamist osatakse veel õpetada (vt salvestised Tarmo Korviga).
Kui kalurikolhooside ajal püüdsid paatkonnad enamasti veel kindlakskujunenud mõrrakohtades, mis ajalooliselt kindlatele meestele (peredele, taludele) kinnistunud, siis Saarte Hääl kirjutab 2014. aastal: „Rannapüük ei ole tänavu enam see, mis ta oli 2008. aastal. Väljapüügid on aasta-aastalt suurenenud. Nüüd sõidetakse paaditreileriga sinna Saaremaa ossa, kus on kala.”
Muhu rannakalanduse traditsioonide tundmine on osa muhulase identiteedist. See loob järjepideva sideme põlvkondade vahel ja toimetulekuvõimekusel põhineva kogukondliku elukorralduse. Praeguseks on pärandiline kalapüük siiski oskus, mis leiab saarel kasutust vaid umbes kahe vanema mehe poolt.
Võrgupüügi kirjeldus Ago Rullingo (2001) järgi: „Mõrrad võeti nooda ja võrgu kõrval siin kasutusele 1870. aastatest, väikesed mõrrad olid siin kasutusel juba 1840ndate paiku. Mõrrakohad olid paatkondade jaoks kindlaksmääratud.” Mõrra osadest (vesiaed, karjaaed(õued), pojossed, vitsad, vaiad) ja nende paigaldamisest räägib eraldi sissekanne ja salvestised. 1940ndatel hakkasid vitsmõrrad vähehaaval asenduma kastmõrdadega (kakuam).
Ääremõrdadega on Muhus püütud ka angerjat, mis oli väga hea väljamüügiartikkel ja mitmed Muhu pered rikkaks teinud.
1886.a ajaleht Saarlane teab, et vaid kuuendik muhulastest ei tegelenud kalapüügiga, enamasti käisid sisemaa inimesed püügil siiski hooajaliselt. Peale I maailmasõda jäi rannapüük rohkem rannakülade inimeste tegevusalaks, samas suurenes mootorpaatide ja kallimate püügivahendite hulk. Vaesemad mehed käisid sageli mõrrasulasteks ka Pärnus ja mujal väljapool. Ka käidi rändpüügil Saaremaa randades.
Rannapüük arenes Muhus hoogsalt ka kolhooside moodustamise järgselt, kuna siinsel sisemerel oli piirivalvekontroll märksa nõrgem kui Saaremaa randades.
Põhja-Muhus laaditi kala maale Seanina sadamas, kus asus ka konservitsehh ja kalatööstus, hiljem (kuni 90ndate lõpuni) käisid autodega kokkuostjad peale laadimas Võrka sadamas
Rannakalapüügi traditsiooni antakse edasi huvilistele endiste kalameeste poolt, kuid huvilisi on vähe ja põliseid püüniste valmistamise ja paneku oskusi ei kasutata enam kalapüügil. Traditsioonilisi püügiviise võiks kasutada hobikorras, et järjepidevust hoida, kuid teatud püügiviisid on lubatud vaid kutselistele kaluritele ja osad praegu sisuliselt keelatud. Teisalt on nende teadmiste ja oskuste salvestamine oluline, kuna võib teatud oludes ja viisil praktiliseks osutuda.
Rannakalanduse traditsioonilised viisid on hääbumas, kuna nõuavad kandajailt kompleksselt väljaarendatud mitmekesiseid oskusi ja teadmisi, ning nende küllalt sagedast kasutamist. Praeguseks puudub järjepidev oskuste ja teadmiste edasiandmise tava vanematelt noorematele. Kutselise kaluri koolitusi küll veel korraldatakse Hiiumaa ametikoolis, kuid Saare maakonnas on kutseliste kalurite keskmine vanus üle 60 eluaasta ja Muhus tegutsevad vaid paar meest.
Traditsiooniline kalapüügiviis on äärmiselt töömahukas ja raske ning tavapäraste püügivahendite kasutust piirab kohati ka seadusandlus (nt lestanooda puhul lubatud silmasuurus on selline, et Muhu väinade väikest lesta sellega püüda ei ole mõtet, eriti praeguste püügiloa hindade juures).
On talletatud kirjeldusi, salvestusi ja esemeid Muhu ajaloolise rannakalanduse kohta. On korraldatud õppepäev mõrra rakendamise õppimiseks ja võrgu parandamise töötuba suvel 2018 Muhus, Kallaste külas. Loodetavasti õpetab võrgu parandamist edaspidi traditsioonilise pärandoskuste päeva raames ka Muhu Muuseum.
Eesmärgiks oli vahendite, oskusteabe ja selle juurde käiva terminoloogia, kommete ja kirjelduste talletamine sellisel viisil, et kirjeldatud tegevusi oleks võimalik salvestiste abil taas sooritada.
Ettevõtmise mõju on hetkel veel keeruline hinnata, kuid arvukas huviliste hulk annab lootust, et rannarahva elus ühel või teisel kujul siiski säilivad ka vanad tavad ja teadmised.
MTÜ Seltsielu on talletanud ja kaardistanud Muhu rannakalandusega seotud materjale.
Rand ja randlased. 8 mm mälestusi – Vanad filmilõigud rannakalandusest Saaremaa lõunarannikul ja Saare Kaluri tegevusest Muhus
Mehed ja mõrrad 4. ETV. 11.10.2014. – Kohalikest vanim kalamees Endel Noor tunnistas, et tema ilma merel käimata ei saa ja kui tervis lubab, siis vähemalt järgmisel aastal võib teda veel paadis näha. Muhu, Koguva. Režissöör Kertu Köösel, toimetaja Kerli Dello, produtsent Tiina-Mari Koljak.
Efert, Tiit 2018. Tuulekala pakub meri vaid kuu aega. – Tihe asustus, väheviljakas põllupinnas ja kalarikas meri on taganud kalapüügi… Kõrval tegutseb mandrilgi tuntust kogunud Muhu Pagar. Maa Elu, 14. juuni 2018.
Kalanduse teabekesus – Info kalanduse kohta ja meediakajastuste lingid
Facebook